Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani - Zoja Gabovitš

Скачать книгу

kinnipeetavatele ravimeid, samal ajal kui homöopaatilisi preparaate võis kasutada ilma igasuguste piiranguteta, sest mürgitilgast ja taimelehest või – juurest valmistati „ravimeid” mitmetele sadadele inimestele. Ootamatu pöörde avastuse saatuses tingis ka see, et tema aparaati hakati kasutama nn „valedetektoris” ja kosmosemeditsiinis. See tekitas huvi NASA meditsiiniprogrammi juhtides, kes takistasid uue meetodi edasist levimist ja seetõttu kattis seda aastaid saladusteloor. Kuni 1988. aastani puudus viide sellele isegi rahvusvahelises andmepangas.

      Ortodoksne meditsiin suhtus tervelt 20 aastat skeptiliselt elektroakupunktuurdiagnostika võimalustesse. Alles pärast R. Volli surma hakkasid tõsised uurijad tema meetodi vastu huvi tundma. Kõrgelennuliselt väljendudes võib öelda, et tegemist on 21. sajandi meditsiiniga – unikaalse diagnostika kombinatsiooniga, mis põhineb Ida akupunktuurifilosoofia sügaval mõistmisel ja piiramatute võimalustega homöopaatilisel ravimeetodil. Nõukogude Liidus pöörati uue meetodi võimalustele tähelepanu 1989. aastal ja tervishoiuministeerium võttis vastu otsuse meetodi juurutamisest kliinilisse praktikasse.

      Palju aastaid seisnes minu kui reanimatoloogi töö selles, et võimalikult kiiresti aru saada, miks on inimene suremas, milline organ või süsteem rivist välja läks, kas on veel reserve või tuleb kiiresti „võtta enda peale” kaotatud funktsioonide tagamine. Selgus, et Volli meetod võis anda nendele küsimustele vastuse 5–10 minuti jooksul. Mitme täiesti uskumatu asjaolu kokkulangemisel sain Volli meetodist teada juba 1990. a jaanuaris. Sõitsin Moskvasse peaarstilt saadud väga tähtsa, kuid uskumatult keerulise ülesandega: majandusaasta pidi kuu aja pärast lõppema, aga haigla ei suutnud kasutada isegi poolt aparatuuri ostmiseks ette nähtud vahendeist – kõikjal valitses defitsiit. Kui aga antud limiiti ära ei kasutatud, siis järgmiseks aastaks seda kärbiti. Seepärast ma läksingi instituuti, kus hiljuti oli lõppenud kodumaiste ühekordsete dialüsaatorite (kunstneerude) väljatöötamine. Need lasti Odessas juba seeriatootmisse. Oli selge, et ametlikke kanaleid pidi saame midagi alles 1,5–2 aasta pärast. Kogu lootus oli minu isiklikul tutvusel projekti juhiga. Kui kohtusime, siis hoiatasin teda kohe, et ma ei taha saada katsenäidiseid kingiks – me põleme soovist osta, sest muidu lähevad haigla rahad raisku. Tal kulus enam kui tund kõikvõimalikele konsultatsioonidele juristi ja finantsistiga ning telefonikõnedele tehasesse ja lattu. Tal oli kahju vaid sellest, et neil oli neid „peidikusse” nii vähe jäänud. Meile jätkus sellest aga peaaegu aastaks. Hiljem saabusid ajad, mil erinevad Lääne firmad hakkasid taasiseseisvunud Balti riikidele üksteise võidu pakkuma oma toodangut, tuues kastide kaupa ühekordseid dialüsaatoreid – kingiks, loomulikult.

      Kogu selle aja jooksul, mis juhatajal kulus erinevatele kooskõlastustele, jootsid tema osakonna töötajad mind teega, söötsid jumalike pirukatega ja lahutasid anekdootidega mu meelt. Pärast järjekordset naerupahvakut märkasin, et uksel seisab juba ammu santehnikule sarnanev räpases hallikas kitlis mees, kes vaatas mind nii anuva näoga, et katkestasin jutu tahtmatult poolelt sõnalt. Teda tutvustati kui „kohalikku Kulibinit”. Pärast selgus, et sellel inimesel on kaks kõrgharidust, kusjuures üks neist muusikaline. Mees küsis ujedalt, kas ma tean midagigi Volli meetodi kohta. Ma vastasin eitavalt, ta tegi mulle ettepaneku „vaadata” ja ma olin kohe nõus.

      Järgmisel päeval viis ta mind spetsialistiga tutvuma. Meie esimesel kohtumisel rääkis doktor V. A., et ta õppis aastaid tagasi akupunktuuri, praktiseeris mõnda aega ja seepärast kulus tal meetodi omandamiseks vaid mõni kuu. Me vestlesime kaks tundi ja nad vastasid meelsasti kõigile mu küsimustele. Ma helistasin otse nende laborist peaarstile Tallinna ja seletasin talle lühidalt, milles seisnevad uue meetodi olemus ja võimalused. Me rääkisime loomulikult eesti keeles, mille üle moskvalased millegipärast väga imestasid. Peaarst küsis ainult üht: „Kes sellega tegelema hakkab?” Vastasin, et loomulikult mina ise. Siis palus ta telefonitoru edasi anda, kinnitas ametlikult minu volitused ja dikteeris haigla pangarekvisiidid. Me hakkasime lepingut sõlmima. Ainus, mida ma kategooriliselt nõudsin, oli see, et lepingu tingimustesse peab ilmtingimata kuuluma ka minu väljaõpetamine.

      Doktor ja insener nägid minu „võlumisega” vaeva, demonstreerisid mulle Volli meetodit ja kirjeldasid selle uskumatuid võimalusi sellepärast, et neile oli oma äriga alustamiseks eluliselt vajalik müüa esimene aparaat. Üsna primitiivselt (nagu selgus) tehtud aparaadi hinna võtsid nad laest ja päris soolase, nii umbes kolm korda tegelikku maksumust ületava, ega kahelnud, et me hakkame tingima. Seda aga ei juhtunud. Oli näha, et nad on sellest vapustatud ja otsustasid, et neil on tegemist provintsitobudega. Nemad ei saanud ju teada, et mind Moskvasse komandeerides palus peaarst tungivalt kõik välja uurida ja kui võimalik, osta haiglale veel mingit tehnikat. Mulle lubati kullamägesid, muu hulgas ka seda, et ma saan unikaalsest meetodist kiiresti aru. Mul tekkis taas võimalus omandada midagi uut.

      Paraku läks tutvuse sobitamine kahe minu jaoks täiesti võõra meditsiinialaga pehmelt öeldes üsna keeruliselt. Nõelravi kohta kuulsin Moskva anestesioloogidelt vaimustatud hinnanguid – neid õpetasid kolme kuu jooksul esimest korda Nõukogude Liidus spetsialistid, kes olid läbinud aastase koolituse Hiinas. Ise olin ma „seda” vaid korra näinud. Kui olime Tartus viiendal kursusel, ütles farmakoloogiaprofessor meile homöopaatia kohta aga nii: „See on niisugune jama, et selle peale on kahju isegi veerand tundi raisata.” Mind saadeti kahenädalastele kursustele hiljuti tegutsema hakanud kooperatiivi, kus meid tutvustas homöopaatia alustega oma ala suur entusiast, suurepärane arst ja heasoovlik inimene, kes ise oli hakanud homöopaatia vastu huvi tundma 20 aastat varem. Mingeid raamatuid tollal vene keeles polnud, kuid olid apteegid, kust sai osta homöopaatilisi preparaate ja saada natuke teada nende päritolu ja võimaluste kohta. Pooleldi põranda all olid ka arstid-homöopaadid. Ta oli kogunud terahaaval informatsiooni ja oli nüüd siiralt rõõmus, et tekkis võimalus oma teadmisi jagada. Iga päev pärast õppetööd läksin apteeki ja ostsin need ravimid, millest ta sel päeval oli rääkinud. Ja igal õhtul testisin neid preparaate Volli meetodil, piinates tundide kaupa mõnd oma kannatlikest sõpradest.

      Siinkohal tahan korra ajas tagasi minna. Kaks aastat enne ülal kirjeldatud sündmusi toimus väga tähtis (tahaksin öelda: saatuslik) kohtumine. 37-aastasel naisel algas enneaegne sünnitus (26. rasedusnädalal), kuid platsenta ei väljunud ja see tuli käsitsi eemaldada. Sünnitajal oli raskekujuline, totaalne ravimiallergia. Narkoos tuli osavalt teha nii, et mis tahes preparaati ei tuleks korduvalt manustada, sest see oleks esile kutsunud raske reaktsiooni, kuni kõriturseni välja. Õnnestus hakkama saada ilma tüsistusteta, kuid pärast sellist operatsiooni sulgub emakas reeglina halvasti ja seetõttu tuleb teha mitu süsti (näiteks oksütotsiooni), vajadusel kaks korda päevas. Kuid iga tavaliselt lihtne ja banaalne protseduur võis antud juhul muutuda reanimeerimiseks, sest võis esile kutsuda allergilise šoki. Vahendeid polnud palju valida, aga verejooks suurenes. Olukord oli kriitiline, kui üks minu mitte enam kuigi noor tuttav, imeline arst „jumala armust”, tegi ettepaneku pöörduda abipalvega Moskva spetsialisti poole, kes viibis juba mitmendat päeva Tallinnas ja oli meie probleemidega kursis. Minu loomulikule küsimusele, millise spetsialistiga on tegemist, järgnesid segased, arusaamatutest terminitest koosnevad seletused, mis vaheldusid kiituse ja suurepäraste epiteetidega. Lõpuks pressis ta suure vaevaga, vabandades ja häbenedes välja sõna – ekstrasenss. Oli aasta 1988, aga ka siis juba oli see mõiste „määritud” ja diskrediteeritud. Pole vähe inimesi, kellel on ekstrasensoorne, see tähendab meelteülene taju, kuid ühiskondlik arvamus pidas neid kõiki šarlatanideks. Me siiski riskisime – nii kohtusin Lev B. – ga ja tõin ta samal päeval sünnitusmajja. 40 minuti pärast lõppes verejooks. Järgmisel päeval kordasime seanssi, kõik ravimid olid eelmisel päeval ära jäetud. Veel kolm päeva hiljem, kui talle järele sõitsin, leidsin ta vaevatult ja segaduses: „Saad sa aru, see on minu jaoks täiesti segane ja seepärast harjumatu… Pärast seanssi sulgub emakas kenasti, aga hommikuks lõtvub uuesti ja hakkab veritsema. On selline tunne, et paremas nurgas segab mingi tükike…” Nagu romaanides kirjutatakse – ma läksin üleni külmaks. Iga arst, isegi vanema kursuse tudeng oleks selles olukorras pannud õige diagnoosi: emaka paremasse nurka on jäänud tükike platsentat. Peale selle oli möödunud kolm ööpäeva, seepärast suurenes sepsise tekkimise oht iga tunniga.

      Lev B. – l polnud meditsiinilist haridust. Kõigest mõned aastad varem avastati „lihtsal inseneril” eriline anne, ravitsemisega oli ta aga tegelnud vaid pisut

Скачать книгу