12 jõulujuttu - Tarmo Teder

Скачать книгу

taga, kutsub samasugune laterna kunstvalgus, nagu see mind ka selja tagant saadab. Jääb üle vaid minna. Nagu kuuvalgusest tõugatud tõbine.

      Tõesti, sammun oma tegevust ja rada adudes ühegi mõtteta. Isegi jänes on teadvusse taganenud ning selles vahetuses pole midagi tähelepanuväärset. Nagu kaluri vints kerib kere oma ergunoota sügavamale lootuses sinna midagi südantliigutavat vedada. Tunnel juba lõppebki. Ja kohe seal, kollase valguse madalikul taban ma imeväärse jälje. Väike kaarjas lekaalikujuline päkaovaal ja eraldiseisev kontsatäpp puhtal, kreemjaks sulanud taevavahal. Hetkega liigub kujutlus läbi saapa ja takerdub kusagil abstraktses, kuid magusas jalas. Järgmine… Järgmine! Järgmine? Aga oh üllatust! Järgmise jälje leian ma alles kolme-nelja meetri tagant ja ülejärgmise eelmisest sama kaugel! Värsket lõhna nuhutanud rebasena või hasartse hagijana liigun ma siiski paralleelselt jäljereaga, tunnistades iga sülla takka peibutavat märki. Ja ainult vasakut!

      Varsti seisan ma hämmelduses selsamal puiesteel ega suuda õhetusest auravana midagi taibata. Kas tõesti on jänes libaks moondunud? Või vanasarvik ise keskööl oma vasakut vedrutanud? Või elastne sportlanna ikkagi hüppelihaseid katsetanud? Aga miks just kõrgekontsalises saapas, ühel jalal ja nii pikalt selles pekki kasvatavas asulas, kus keskmine emand kaalub vähemalt viis puuda?

      Seisan nagu inimese lendamist tunnistanu ega oska enam midagi arvata. Valvsalt liigun siis jälgedel edasi ning veendun tummalt korduvas märgis. Pilku üles tõstes avastan, et vahepeal on tökatikarva taevas hakanud jäätolmu pudistama. Ja eemalt paistab üks maamaja – endisaegne talu – läbi talviselt helenduvate korallpuude. Ning mis ebamäärane asi seisab seal teepervel?

      Uudishimust ja ärevusest survel südamega liigun ma lähemale, nähes enda ees mõnemeetrisele intervallile tihenenud vasaku jala saapajälge. Lähenen teepeenral imelikule riistapuule. Veel mõned sammud ja… Soome kelk!

      Muidugi oli mu Jänes seal oma libisemise lõpetanud ja paremagi talla templeid lumme vajutades naiselikul kõnnil väravasse suubunud. See jäneslik daam! Ja alles selle neetud tõukekelgu, selle roomava hiidritsika sabast, selle jalasekaksikuist eristan ma lõpuks vaevunähtavad viirud, mille teravad lõikehaavad niiskes lumes kiiresti kokku olid vajunud ja mis mulle enne eristamatuks olid jäänud.

      Säh sulle liba! Ja mulle meenub, et talvine rebane liigub eriti meelsasti just udusulgedena langevas lumes, mis katab kõik jäljed ka imelises jõuluöös.

      Kaheksas

      „Värdjas! Mölakas! Võtmed siia! Et su varjugi siin poleks! Ole neetud!” Need vihaga kriisatud sõnad ja uksemürts veel kõrvus kõlamas, sammus ta talvisel teel. Külmas korbatanud lörtsimügarad praksusid taldade all, jääl kilgendas neoon.

      Jälle oli ta oma kohtlase naeratuse ja irinat seediva vaikimisega naise purskama ärritanud ning väljavisatuna öhe taandunud. See oli järjekordne lõpp, justkui polekski neil lõppudel veel lõplikku lõppu tulnud.

      Küll oli ta nüüd prii võtmetest ja sellega nagu miskist enamast. Tundes, et pole ise silda süüdanud, adus ta sõimu kumast vabadusse tõugatuna oma varju raskust. Ees ootas tühjus, teadmatus ja talvine tee.

      Varsti astus ta mööda maanteed, masendus oli lahtunud, öised autod huugasid teekäijast mööda, kõigil oli oma siht ja rutt. Ainult tema üksi näis eesmärgita lonkivat. Kodutus oli talle varasema kolmekümne kolme aasta jooksul liiga tuttavaks saanud, et end veel traagilisemalt tunda. Kümnetes kindla peavarjuta olukordades karastatud, tundis ta nüüd sammudes pigem väikest rõõmu valikuvabaduse ja teadmatuse üle. Ta lükkas oma valikut edasi, justkui ihanukski poolteadlikuna jõuda sinna, kuhu jalad juhuslikult kannavad. Kuigi ta uskus, et maailmas pole midagi juhuslikku. Kõik allus mingile seadusele, mida ta loomulikult mõista, isegi tunnetada ei suutnud.

      Tal oli ka nimi, aga sel pole maailma palge ees mingit tähtsust nagu vist sellelgi, et ta astus jõuluöös. Päeval töötas ta loomaaias, sinna võinuks ööselgi pugeda, sest ta teadis aiaauku ja küünivõtme asukohta. Mitmel-setmel varasemal kriitilisel ööl oli ta pehmes heinalademes tukkunud, kõrval krõbistavaid kabjalisi kuulanud ja närvilises poolunes hommikuks kuidagi välja puhanud. Loomade juures oli ikkagi rahulikum kui inimeste köetud korteripugerikus. Loomaaed oli hooti lausa asendamatu töökoht, kus võis alustada otse „voodist”. Aga liiga tihti ei tahtnud ta seda moodust kasutada.

      Nõnda kõndiski ta loomaaiast mööda, keeras väikeste eramajade kvartalisse, eksles tänavail ja mõtles oma variantidele. Armuke elas linna teises otsas, õigemini teises linnas, kuhu jõudmiseks oli tal küll taksoraha ja isegi viitsimist kõndida. Kuid ta tundis sel vaiksel tänaval, et kui ta salakallim elaks kas või sealsamas üle aia, ei tahaks ta praeguses meeleolus teda, vaid pigem küll iseennast tülitada ja sundida. Nii väga tahtis ta olla üksi, eneses mingile selgusele jõuda, sest talle tundus, et on oma eluga viimaste aastate jooksul järjest enam ummikusse keerutanud. Nagu kala enda ümber võrku koonud ja vaid piiritletud mõrrakastis liikunud. Ent ta ihkas väljapääsu, vaba vett ja uudsust.

      Varemalt oli ta üpris tihti linnast välja pankrannikule sõitnud, seal uidanud, merele ja taevasse vaadanud ning maastiku avarustest hingejõudu ja eluusku ammutanud. Imelik küll, aga nüüd, mil ta oma kunagiste sõprade ja tuttavatega harvemini lävis, oli ta järjest enam linna külge kleepunud, nagu tahaks oma vaba aega tulutult sulatada. Süü, et ta midagi õiget ja endale südantkosutavat ette võtta ei suuda, näris teda kõrgenenud rõhuga. See riun õõnestas rinda nagu vaakum, mis kiskus meeled kusagile ribikaarte ja õlgade ümbrusse klompi. Kas ta elul tõesti siis vähimatki mõtet ei leidunud? Millega õigustada iseendale ja teistele oma eksistentsi? Sõpru tahtis ta sel ööl veel vähem tülitada kui armukest. Sest see öö oli vaid iseenda ja väga lähedaste jaoks ning väga lähedane oli ta vaid iseendale. Kui sedagi?

      Vaimus oli ta valmis kõmpima hommikuni, kes teab kuhu, aga kellegi juurde minnes pidi siis sellega ka suhtlema. Isegi loomaaia söödakuuris näis ta sebradest ja kulaanidest sõltuvat. Sel ööl tahtis ta tõesti üksi olla, mitte kedagi kohata, end piinata, füüsiliselt väsitada ja mingile selgusele jõuda. Küün jäi talle alati varuks. Selle kõrval tundus raudteejaama lehkav reisijatehoone lausa labasusena, kus ööbib ajatu rändmass. Korraks tekkis tal siiski kiusatus põigata katlamajja, kus teadis kütvat oma head tuttavat. Aga nägemus end sõltumas mürinast, masuudiligast, tuttava jutuvadast või haigutusist peletas idee sama kähku, kui see pähe oli tulnud.

      Kõrgel avatud taevaluukidest langes laiu sulgkergeid räitsakaid. Sirge seljaga marssis ta läbi saju, musterdades lumevaibale korrapäraseid tallajälgi, mille valge vaikus jälle olematuks puuderdas. Kas nägi teda ükski inimene? Korraga sahises ja aeglustus ta kõrvale tukslev takso. Ees libiseva juhi peeglist kiikav ootus mõjus otse füüsiliselt lõikava pakkumisena ja hetkega enda sulgumisele sülitades vehkles teekäija otsustava viipe. Takso peatus, uks klõpsatas irvakile. Ta astus ligi, küsis ja saigi pudeli valget viina. Ports kuupalgast oli sellega küll läinud, aga vaikiv, jõudu andev sõber oli terveks ööks olemas. Igaks juhuks tuli ju end strateegiliselt relvastada, see avardas mängumaad ja võimalusi.

      Aju otsese soovita, nagu iseendast, kandsid jalad teda mändide alla. Seal, linnaliiklusest kõrvalise puistu rajal ta peatus, korkis pudeli lahti ja neelatas vastutahtmist. Ebameeldiva aistinguga pidi ta oma narkootilist soovi rahuldama. Ja nõnda korduvalt.

      Ta teadis seda merega külgnevat puistut, radu ja kraave. Vaevalt et neil varaseil öötundidel, neil lumme mattuvail hektareil peale tema veel keegi teine kondas. Mehes puudus vähimgi kartus, soov näha merd ajas teda otse rannikule. Aga teraselt vaikiv külm vesi mähkus mõnesaja meetri taga hallvalgesse hämusse, räitsakad surid vedelaks pinnaks, ta pilk ei suutnud läbi saju tungida ega sadamakraanade või korstnate tulesid eristada. Silmapiir kui avardav võimalus ja iseenesest välja puhastumisele kutsuv perspektiiv oli ta ees suletud.

      Mõni minut nagu mõttetult sajusse vahtinud, lonkis ta piki rannikut edasi. Loomulikult puudus tal konkreetne siht. Märkamatult oli ta jõudnud kõrge rohelise plangu äärde. Ta teadis seda aeda, selle tagust ja väravat, ning sisenes territooriumile. Peatee oli hästi valgustatud, kumasid mõnede valvetubade aknad, aga hullumaja palatid olid enamikus pimedad ja sest tumedusest kiirgas rahutust. Esimest korda sel ööl tundis ta end ebakindlalt, lageda

Скачать книгу