ТОП просматриваемых книг сайта:
Vabariigi sünnimärgid. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Vabariigi sünnimärgid
Год выпуска 2013
isbn 9789949334322
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
See raamat on mõtteline järg „Isamaa tagatoale”, minu jutustusele Mart Laari esimesest valitsusest ja Isamaa erakonna esimestest eluaastatest. Algselt pidi Isamaa tagatuba olema kõigest üks peatükk raamatust „Vabariigi sünnimärgid”, aga kuna materjali kogunes plaanitust hulga rohkem, tuli ühe raamatu asemel teha kaks.
Jutustan „Vabariigi sünnimärkides” Eesti kolme suure poliitilise jõu sünnist.
1988. aastal asutatud Rahvarinne oli laulva revolutsiooni vedur, kuid mitte ainult. Rahvarindest on välja kasvanud Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
1994. aastal asutatud Reformierakond korjas üles liberaalse majanduspoliitika ideaalid, mis olid valitsemisest väsinud Isamaal käest pudenemas, ja jätkas reforme, mida Isamaa oli alustanud.
2001. aastal asutatud Res Publica lubas uut, täiesti teistsugust poliitikat, kuid eelistas aadetele reitingut ning ei suutnud enneolematute kulutuste hinnaga üles köetud lootusi täita. Tulemuseks oli tohutu pettumus ja tagasipöördumine juurte juurde, liitumine Isamaaga.
Ma ei püüdnud siin raamatus anda üksikasjalikku ja ammendavat ülevaadet nende kolme suure R-i tekkeloost ja tegemistest. Mind huvitasid eelkõige murdehetked, need poliitilised valikukohad, mil ajalugu seisis teeristil ja rahva saatus vankus juhuse vaekausil.
Laulvale revolutsioonile ja taasiseseisvumise ajale tagasi vaadates näib, nagu oleks meie rahvas sündinud suure õnnetähe all. Eesti vabanemist ja riigi esimesi samme on justkui kaitsnud kellegi nähtamatu käsi. Nii suured jõud olid meie vastu, nii palju oli võimalusi, et asjad lähevad halvasti, aga ometi sujus kõik justkui mingi ime läbi parimal moel.
Selleks et seda imet kuidagi lahti seletada, esitasin ma „Vabariigi sünnimärke” kirjutama asudes endale paar lihtsat küsimust. Kuidas õnnestus peaaegu olematul rahvakillul taastada ja edukalt üles ehitada oma riik? Mismoodi sündisid kõige tähtsamad otsused ja miks käitusid otsustajad just nii, aga mitte teisiti?
Olen selle raamatu tarbeks aastatel 2011–2013 intervjueerinud Hardo Aasmäed, Jaak Allikut, Meelis Atoneni, Marje Einret, Siim Kallast, Tunne Kelamit, Rein Kilki, Valve Kirsipuud, Tõnis Konsi, Heiki Kranichit, Mart Laari, Marju Lauristini, Jüri Leesmenti, Jaak Leimanni, Tõnis Lukast, Juhan Partsi, Tiit Pruulit, Eve Pärnastet, Ülo Pärnitsat, Rain Rosimannust, Vardo Rumessenit, Vilja Savisaar-Toomastit, Rein Sillarit, Enn-Arno Sillarit, Olari Taali, Toomas Tautsi, Indrek Toomet, Ken-Marti Vaherit, Ants Veetõusmet, Taavi Veskimäge, Peeter Vihalemma ja Rein Voogi.
Fotosid on aidanud hankida Marje Einre, Rasmus Kagge, Hillar Kala, Ellen Laagus, Tõnis Lukas, Eve Pärnaste, Kersti Trull ja Katri Varbola, samuti Eesti filmiarhiivi ja Eesti Panga muuseumi töötajad.
Kirjalike allikate leidmisel olen saanud palju abi riigiarhiivi ja rahvusraamatukogu töötajatelt, faktide kontrollimiseks olen kasutanud ka uudisteagentuuri BNS arhiivi.
Tänan kõiki!
RAHVARINDE SÜND
„Meie teed lähevad nüüd igaveseks lahku!”
Niisugust pilti ei nähta vist enam iial. Sirje Endre, Marju Lauristin, Vardo Rumessen, Arnold Rüütel, Mart Laar, Tunne Kelam – kõigi suuremate poliitiliste jõudude juhid seisid ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise laua juures kobaras koos, õnnitlesid üksteist ja hüüdsid šampanjaklaase kokku lüües vastastikku tooste. Palju ei puudunud, et oleks üleüldiseks kallistamiseks läinud. Justkui polekski Rahvarinne, Eesti Komitee ja kompartei olnud poliitilised verivaenlased.
Korraga jäi Laari pilk pidama saali kõige kaugemas nurgas. Seal, peaministrilooži hämaruses, istus ihuüksi riigi kõige võimukam mees ja vahtis käsipõsakil kaugusse. Nüüd, kus kõigi ühine unistus oli viimaks ometi teoks saanud, näis ta keset üldist melu nii üksildane ja morn, nagu oleks kogu ta elutöö korraga põrmuks purunenud.
„Marju, mine kutsu Edgar kah šampust jooma!” müksas Laar Lauristini ja viipas käega looži poole.
Kui Lauristin Savisaare juurde jõudis, pööras suur juht vaid vaevu pead.
„Sa reetsid mu,” pressis ta vaikselt läbi hammaste. „Meie teed lähevad nüüd igaveseks lahku!”
Enam polnud Rahvarinde algusajad. Savisaare ja Lauristini teed olid juba niikuinii lahku läinud. Aga siiski on kummaline, et kutse võidušampust jooma ja vastuseks visatud reetmissüüdistus on ainsad eravestluses lausutud sõnad, mida Rahvarinde kaks kõige silmapaistvamat juhti teineteisele vabas Eestis on öelnud.
See juhtus 1991. aasta 20. augusti viimasel tunnil, mõni minut pärast seda, kui ülemnõukogu oli 69 häälega Eesti taas iseseisvaks kuulutanud. Sellest ajast peale, nüüd juba tublisti üle 20 aasta, pole Savisaar ja Lauristin teineteisega rääkinud. Ametialaselt on nad loomulikult pidanud suhtlema, kuna mõlemad kuulusid ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist veel hulk aega Rahvarinde saadikurühma ja olid tähtsates riigiametites, kuid eraviisiliselt pole nad enam sõnagi vahetanud.
Kas Eesti riigi taastasid reeturid?
Reetmine on ränk süüdistus. Eriti kui süüdistajaks on peaminister ja süüdistatavaks parlamendi asejuhataja. Paljud teisedki Rahvarinde saadikurühma kuulunud ülemnõukogu liikmed on oma tollastele kaasvõitlejatele Marju Lauristinile ja Liia Hännile hiljem ette heitnud seda, et nad kutsusid 20. augustil 1991 Toompeale ka Eesti Komitee juhid.
Mälestustekogumikus „Mitme tule vahel” on mitu rahvarindelasest ülemnõukogu liiget tunnistanud, et nad ei tahtnud iseseisvumisotsuse poolt hääletada, sest see lubas põhiseaduse ettevalmistamise juurde ka Eesti Komitee, kuid nad olid sunnitud seda tegema riigi iseseisvuse taastamiseks. Rahvarindelaste meenutustest jääb mulje, nagu oleksid Lauristin ja Hänni valmistanud koos Eesti Komitee esindajatega ülemnõukogule ette halva, ainult Eesti Komitee huve arvestava eelnõu.
Aga miks siis keegi paremat ei esitanud?
Põhjus on lihtne: 69 poolhäält saanud otsus oligi parim. Ükski teine eelnõu poleks nii suurt toetust leidnud. Rahvarindel oli 105-liikmelises ülemnõukogus umbes 40–45 häält. Ainult Rahvarindele meelepärane otsus poleks läbi läinud ja Eesti iseseisvus oleks jäänud 20. augustil 1991 taastamata täpselt niisamuti, nagu see jäi taastamata päev varem, 19. augustil, kui Rahvarinne püüdis oma tahet ülemnõukogus tulutult läbi suruda.
Terve hulk ülemnõukogu liikmeid oli valitud ka Eesti Kongressi, samuti kuulusid Lauristin ja Hänni korraga kahte esinduskogusse. Miks nad oleksid pidanud eelistama üht esinduskogu teisele või pidama üht mandaati teisest tähtsamaks? Eriti kui meenutada, et ülemnõukogu oli ise kohe esimesel istungil heaks kiitnud deklaratsiooni „ENSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostööst”, millega tunnustas kongressi Eesti riigivõimu taastajana ja lubas teha sellega koostööd.
See lühike, aga äärmiselt tähtis deklaratsioon kõlas sõna-sõnalt nii: „Eesti NSV Ülemnõukogu tunnustab Eesti Kongressi Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskoguna ning Eesti Vabariigi riigivõimu taastajana. Eesti NSV Ülemnõukogu on valmis koostööks Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.”
20. augustil sündinud otsus oli kokkulepe, mis ei seadnud esiplaanile mitte ühe või teise poliitilise jõu, vaid eesti rahva kui terviku huvid. Et see nii oli, näitab kasvõi tõsiasi, et ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostöös moodustatud Põhiseaduse Assamblees ette valmistatud põhiseaduse poolt hääletas 28. juunil 1992 tervelt 92 protsenti rahvahääletusel osalenud inimestest. Eesti rahvas on harva üles näidanud nii suurt üksmeelt.
Tõsi, Eesti Komitee ja Eesti Kongress olid 1991. aasta augustiks suure osa oma kunagisest populaarsusest maha mänginud. Aga siiski mitte kõike. Arvamusküsitluste kohaselt toetas Eesti Komiteed tol ajal 25 protsenti elanikest, veerand kogu rahvast. Tänapäeval on nii suur toetus ainult paaril kõige populaarsemal erakonnal. Sellise toetusega poliitilise jõu kaasamist riiki taastava otsuse ettevalmistamisse saab pidada reetmiseks ainult kitsast erakondlikust vaatevinklist. Ülejäänud 75 protsenti rahvast ei olnud ju sugugi ainult Rahvarinde poolehoidjad, ligi kolmandik elanikest toetas hoopis Eesti iseseisvust vihkavaid internatse.
Eesti Komitee maine allakäigus oli paljuski süüdi nende juhtide poliitiline kogenematus. Tehti suuri vigu. Aga erinevalt Lauristinile esitatud alusetust reetmissüüdistusest oli Eesti