LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meeldis talle minu iseseisev iseloom. Ja selle asemel et kohkuda minu huvidest, unistustest ja pürgimustest, tegid talle nalja minu vanemate püüded mind abiellu sokutada. Olin talle kallis just oma iseloomu tõttu. Ta oli tõeliselt huvitatud minust kui inimesest ning minu jaoks oli selline heakskiitev suhtumine väga uus ja värskendav.

      Danny oli lõpetanud ülikoolis majanduse. Nagu meie kultuuris tavaline, oli tema isal ettevõte ja Dannyl kui pere ainsal pojal oli kohustus ettevõttega liituda.

      Sel ajal pidin töö tõttu aeg-ajalt Hongkongist väljaspool käima. Sama pidi tegema ka Danny ja nii leidsingi ta naeratavana eest mõnes vahesadamas, sest ta sättis oma käike minu järgi.

      Ühel õhtul jalutasime Deep Water Bayl, mis on üks mu lemmikrandasid Hongkongis, kui küsisin justkui möödaminnes, kas Danny on kursis, kuidas ma kunagi kihluse katkestasin ja mida meie kogukond pärast seda minu kohta on rääkinud. Me polnud varem sellest rääkinud, nii et olin küsides ka natuke hirmul. Ma polnud kindel, milliseid tundeid see Dannys tekitab, kui ta varem kuulnud polnud.

      „Jah,” vastas ta. „Olen teadnud sellest peaaegu algusest peale tänu meie suurepärasele kogukonnale. Vean kihla, et see, mida olen kuulnud, on kümnekordselt „ilustatud” koos efekti mõttes lisatud garneeringuga!”

      „Mida sa minu kohta arvasid, kui sellest kuulsid?” küsisin veidi murelikult tema vastust ootama jäädes.

      „Kas oled kindel, et tahad kuulda ausat vastust?” kostis Danny ja tema suunurkadesse ilmus vaevumärgatav naeratus.

      „Jah, ilustamata tõde, palun. Olen kõigeks valmis,” ütlesin ja võtsin end kokku. Tulgu mis tuleb.

      „Hästi, kui ma kuulsin, mida sa olid teinud, siis turgatas mulle esimese mõttena pähe: Jess! Mina tahan abielluda just sellise naisega – naisega, kes mõtleb oma peaga!”

      Tundsin üle kogu keha valdavat kergenduslainet ja üle mu näo levis lai naeratus. Mäletan, et ütlesin: „Ma oletan siis, et ma ei meeldigi sulle chapatti valmistamise oskuse pärast?”

      „Pea kinni, noor daam! Sa alahindad minu võimeid! Minagi oskan täitsa ilusat chapatti’t rullida – ja see pole veel kõik. Ma pesen ka aknaid, koristan vannituba ja pesen isegi pesu!”

      Sel hetkel muutus mu naeratus rõkkavaks naeruks. Me mõlemad kukkusime liivale ja naersime, kuni mööda meie põski veeresid pisarad. Naersime ühtaegu kõige ja ei-millegi üle.

      Kui naer vaibus, ajas Danny end põlvedele ja vaatas mulle otsa. Ta võttis mu käed oma pihkudesse ja ütles: „Anita, olen tahtnud küsida seda sellest hetkest alates, mil me kohtusime. Kas sa abiellud minuga?”

      Sel hetkel teadsin. Teadsin kindlalt, et just tema on see õige. Olin leidnud endale hingesugulase.

      TÄPSELT KAKS KUUD PÄRAST SEDA kui Danny oli mulle 17. märtsil 1995. aastal abieluettepaneku teinud, juhtus midagi ootamatut. Helises telefon. Keerasin end voodis, et kella vaadata.

      Mis toimub? mõtlesin toru tõstes. Kell on alles 5.15 hommikul. Enne kui sain kõne vastu võtta, tundsin, et sealt ei tule head uudised.

      „Beta, kullake, oled see sina?” kuulsin teises otsas ema nutust häält. Ma polnud jõudnud veel rääkima hakata.

      „Jah, see olen mina. Mis juhtus?” Tundsin, kuidas hirm halvas mu keha ja hääle. Süda jättis paar lööki vahele. Ühest küljest kohutas mind mõte, millised uudised võivad tulla sellest plastmassist torust, mida käes hoidsin. Teisalt olin kärsitu, et saaks sellega juba ühele poole.

      „Isa,” kuulsin ema nutust häält. „Ta ei ärganud täna hommikul enam üles. Ta läks une pealt.”

      Kui isa tervis oli hakanud mõned kuud varem halvenema, sõitsid vanemad Indiasse otsima alternatiivseid ravivõimalusi, sealhulgas ajurveedat. Olin lootnud, et nad jõuavad mu pulmade ajaks tagasi ja isa on nii hea tervise juures, et tantsime peol koos India populaarset pidulikku tantsu bhangra’t. Ma ei suutnud uskuda, mis oli juhtunud. Pakkisin palavikuliselt ja nuttes asjad, loopisin kõik kättejuhtuva kohvrisse ja Anoop tegi samal ajal ettevalmistusi meie mõlema sõiduks Indiasse Punesse, mis asus umbes nelja tunni sõidu kaugusel Mumbaist.

      Reis Indiasse, matused ja perekonnaga koos oldud aeg meenuvad mulle häguste mälupiltidena, kuid ma ei unusta päeva, mil viisime isa tuha kaunis urnis Indrayani jõe äärde. Jõgi voolab läbi Punest idasse jääva püha linna Alandi. Seisime kaldakividel, kust avanes vaade avarale jõele. Preester oli palunud meil kohal olla teatud kindlal heaendelisel tunnil. Vend avas urni kaane ja puistas tuha vähehaaval välja. Tuul kandis tuha vee kohale. Vaatasime pisarsilmil, kuidas jõevool selle endaga viis. Kuidas me küll suudame selle imelise mehega hüvasti jätta?

      Isa, kallis isa! Mul on nii kahju, kui ma sulle kunagi haiget tegin, sosistasin isale järele, käed pranam mudras (palves).

      Ma lähen mehele ja sa ei näegi, kuidas ma ümber pulmalõkke kõnnin. Sa elasid selle hetke nimel kogu minu elu. Kuidas sa võisid mind nüüd maha jätta? Küsisin seda lainetelt, mis isa tuha neelasid, ja pisarad muudkui voolasid mööda mu põski.

      JÄRGMISED KUUD OLID MÕRUMAGUSAD. Perekond leinas isa ja samal ajal räägiti eelseisvatest pidustustest. Sain aru, et emale oli minu pulmade ootus kergenduseks. Näis, et see muutis veidigi helgemaks aja, mis muidu oleks olnud väga raske ja kurb, ning peo korraldamine viis ema mõtted mujale.

      Siiski igatsesime kõik isa ja olime kurvad, et ta ei saanud osaleda sündmusel, mis tema jaoks oli nii palju tähendanud. Näha mind mehele minemas oleks olnud justkui tema eluülesanne. Siiski lohutasin end, et isa oli olnud elus kihluste ajal ning ta oli minu üle nii õnnelik. Tundus, et ta sai teise ilma minna kergema südamega.

      Koos Danny vanematega leppisime preestriga kokku pulmade jaoks heaendelise kuupäeva. Ütlesime pühale mehele, et see päev peaks olema selle aasta lõpus, sest meie pere leinas veel isa ning meie vaim polnud pidustusteks valmis. Preester vaatas pühast aastaraamatust järgi, võttis arvesse meie mõlema sünniaegu ja andis teada, et meie jaoks on heaendeliseks kuupäevaks 1995. aasta 6. detsember.

      Sel hetkel tundus see päev olevat veel kaugel. Aga kuud möödusid ettevalmistuste saatel kiiresti. Panime kinni peo toimumispaiga, tellisime pulmasari, kujundasime kutseid ja tegime läbi kõik toimingud, mis kuuluvad India-päraste pulmakorralduste juurde.

      Ema sukeldus minu abistamisse, et viia mõtted eemale hiljutisest kaotusest, ja ta tundis suurt uhkust pulmasari ja teiste pulma käigus vajaminevate riiete valimise üle. Ta valis mulle pulmapäeval kandmiseks imelise pitsist pronksivärvi sari ja abielu ametlikuks registreerimiseks peene kuldse tikandiga valge sari.

      Niisiis, 6. detsembril 1995. aastal abiellusin oma hingesugulase Dannyga. Meie külluslik pulmapidu kestis peaaegu nädala! Sõbrad ja sugulased üle terve ilma tulid Hongkongi, et osaleda rituaalides ja pidustustes, mis kulmineerusid vastuvõtuga tähistaeva all Hongkongi Country Clubi murul, kust avanes vaade minu lemmikrannale Hongkongi saare lõunaosas, Deep Water Bayle.

      Mitu kuud enne pulmi olin ühel päeval peo toimumispaigast rääkides naljatledes öelnud: „Kas poleks vahva, kui me abielluksime rannas, kus sa mulle abieluettepaneku tegid?”

      Mängisime selle mõttega mõne minuti, kuid heitsime siis kõrvale, sest kujutasime ette, millist meelehärmi tekitaks naiskülalistes lahtiste kingadega liivas sumada. Siis meenus mulle, et üleval kaldakaljul asub Hongkongi Country Club, mille muruplatsilt avanebki vaade otse rannale, kus Danny oli mu kätt palunud. Sel hetkel otsustasime, et just see paik on meie pidustuste jaoks ideaalne.

      Peoõhtu oli selles klubis ilus. Õhus hõljusid mõnus briis ja shenai (India pulmamuusika), mis kandus kummitavalt õhtupimedusse. Liidu kinnitamiseks kõndisime Dannyga käsikäes seitse korda ümber lõkke. Preester lausus samal ajal sanskriti keeles meie pulmatõotusi. Danny oli nägus ja kui ta minu kõrval oma sherevani’s (kuninglik pulmariietus), turban peas, seisis, meenutas ta printsi. Minul oli seljas ema valitud pronksikarva pitsist sari, mille saba kattis elegantse hooletusega mu pead. Mu juukseid ehtisid jasmiiniõied. Nagu hindu pruutidele kombeks olid mu käe- ja jalalabad kaetud peente lilleliste hennamustritega.

      Kui

Скачать книгу