LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ega nädalalõpu olengutel koos klassikaaslastega.

      Tulemuseks oli see, et ma ei saanudki tunda end kuhugi kuuluvana. Tundsin end alati kõrvalejäetuna, kui klassikaaslased nädalavahetusel toimunud tantsupidudest rääkisid, naersid ja muljeid vahetasid. Vaatasin neid kadedalt ja soovisin, et ma poleks hindu. Minu osaks oli keskenduda õppimisele ja hoida suurema osa ajast omaette. Veetsin loendamatuid tunde omaenda maailmas ning mul oli väga vähe tõeliselt lähedasi sõpru.

      Vanemad andsid jätkuvalt endast kõik, et õpetada mulle meie kultuuri põhialuseid ja suunata mind suhtlema teiste hindudega, kuid ma tõstsin nende püüete vastu mässu.

      „Ma ei taha vedaanta tundi minna,” kuulutasin ühel laupäeva hommikul emale. Olin siis umbes 13-aastane. Vedaanta on hindu pühakirjade õpetus, mille tundides pidin iga nädal käima ja teiste India päritolu lastega kohtuma.

      „Siis läheb sul täiskasvanuna raskeks, eriti kui sa mehele lähed. Sa pead teadma, mida tähendab olla hindu,” ütles ema mu juukseid sättides.

      Aga ma ei taha enam hindu olla! Tahan hoopis oma klassikaaslaste moodi olla! mõtlesin. Valjusti ütlesin emale: „Aga ma tahan teistega välja minna – sõpradega koolist. Nemad ei pea vedaanta tunnis käima!”

      „Me isaga tahame, et sa seal käid, ja rohkem me sellest ei räägi,” ütles ema.

      Siiski polnud ma kindel, et tahan olla hindu, kuid tubli hindu tüdrukuna täitsin vanemate käsku. Paljude aastate jooksul saime meie, India päritolu lapsed, iga nädal kokku ja uurisime põhjalikult oma usundit. Avastasin, et veedade õpetus on iseenesest huvitav ja see ergutas õppima. Meil oli suurepärane õpetaja, kes innustas meid aruteludele ja neis olin ma väga tugev. Olin oma grupis populaarne ja see oli teravas vastuolus sellega, mida tundsin koolis, kus soovisin meeleheitlikult teiste hulka sobituda. Mulle tundus, nagu oleksin elanud kaht täiesti erinevat elu.

      Kui ma vaid suudaksin kõik kokku sulatada ja olla koolis sama populaarne kui hindudest sõprade seas, mõtlesin sageli. Miks ei võiks koolikaaslased näha mind sellisena, nagu näevad hindudest sõbrad?

      Vanemaks saades huvitusin üha rohkem hinduismi intellektuaalsetest tahkudest. Hakkasin siiralt nautima Bhagavadgītā10 ja veedade uurimist, õppisin põhjuse ja tagajärje, saatuse ja vaba tahte ning teiste sarnaste teemade kohta. Ma lausa armastasin arutelusid ja debatte, mida neil teemadel pidasime. Ma palvetasin ja mediteerisin samuti, sest tundsin, et tol ajal aitas see mul mõtteil selgineda. Suur osa hinduismist oli minu meelest mõistlik, kuigi oli ka palju selliseid uskumusi, mis mulle ei meeldinud, näiteks naiste allasurumine – eeldus, et nad alluvad oma mehele, ning korraldatud abielud vastu osaliste tahtmist. Mitte kuskil veedades ei ole selliseid asju ette nähtud!

      Vaatamata sellele, et olin avatud nii paljudele erinevatele kultuuridele ja usunditele, ei valmistanud miski mind ette selleks, mis eelseisvatel aastatel ees ootas. Ma ei teadnud, et kõigi mu varasemate uskumuste, ettekujutuste ja filosoofiate alustalad lüüakse kõikuma ja nad lendavad tuulde. Enne seda püüdsin aga leida tasakaalu täiskasvanuna ning võtsin vastu väljakutseid, mida mu kultuur ja tavad mulle jätkuvalt pakkusid.

      3. peatükk

      ÄPARDUNUD PAARIPANEKUD

      Meie kultuur tingis selle, et aastate jooksul püüdsid vanemad suunata mind korraldatud abielu poole. Selleks tutvustasid nad mind oma sõprade ja tuttavate poegadele. Isa polnud sugugi vaimustuses sellest, et jätkaksin õpinguid pärast keskkooli. Ta kartis, et minu lahkumine kodust ülikooli muudab mind iseseisvamaks. Isa uskus, et see vähendab mu võimalusi saada ühel kenal päeval mehele alluvaks ja meest teenindavaks koduperenaiseks. Minu kultuuris usutakse, et mida vähem haridust on noorel naisel, seda parem abielunaine ta on ja seda paremini hoolitseb ta majapidamise eest, ja just seda ühelt naiselt oodataksegi.

      Kuigi mu vanemate suurimaks sooviks oli minu õnn, sõltus see nende mõtetes minu abiellumisest, eriti kui mees oleks meie kultuurist. Aga näis, et minu soovid olid hoopis vastupidised.

      „Aga isa, ma tahan nii väga minna ülikooli õppima fotograafiat ja graafilist disaini!” veensin isa.

      „Kui leiad mõne kursuse kodu lähedal, siis pole ma vastu, aga ma ei lase sul kodunt välja kolida, et õppida!” vastas isa.

      „Isa, sa ju tead, et siin läheduses ei anta ingliskeelset kõrgharidust! Kui ma tahan edasi õppida, siis ma pean kodunt lahkuma!” väitsin.

      „See ei tule kõne allagi! Sa tead väga hästi, et naine ei saa enne abiellumist omaette elada,” jätkas isa.

      Kuid minust oli selleks ajaks saanud noor naine, kellel olid oma kindlad seisukohad ja vaated. Tänu haridusele olin üsna läänemeelse mõtlemisega ja sellepärast küsisingi: „Miks kehtivad naistele teistsugused reeglid kui meestele?”

      „Need ei ole mingid reeglid! Nii asjad lihtsalt on ja sina peaksid olema uhke, et oled suutnud oma kultuurist pärit väärtusi alal hoida,” ütles isa minu trotsist ärritudes.

      Mul olid unistused, mida ma polnud saanud veel täide viia ja mu hinge hakkas siginema kahtlus, et neist ei saagi asja. Tahtsin maailma näha ja võib-olla fotograafina ringi rännata. Soovisin seljakotiga Euroopas seigelda, näha Pariisis Eiffeli torni ja Egiptuses püramiide. Tahtsin tunda Machu Picchu energiat, süüa Hispaanias paella’t ja nautida Marokos tagine’t. Maailmas oli nii palju asju, mida soovisin teha, näha ja kogeda; ning teadsin, et korraldatud abielu tõmbaks unistuste täitumise võimalusele kriipsu peale. Minu olukorda ei teinud sugugi kergemaks see, et kaks mu lähimat hindust sõbrannat olid vahetult pärast kooli lõpetamist kihlatud, et sõlmida korraldatud abielu.

      Niisiis, soovimata tekitada tüli või seista jätkuvalt vastakuti isaga, registreerusin kohalikele fotograafiakursustele. Samal ajal aga täitsin vanemate heameeleks rõhutatult tagasihoidliku tulevase pruudi rolli, kui mind mõnele sobivale kandidaadile esitleti.

      ÜKS JUHTUM ON MUL eriti värvikalt meeles. Vanemad palusid mul panna selga parimad rahvarõivad ja saatsid mind kohtumisele järjekordse paljutõotava peigmehega. Kandsin tumeroosat siidist toppi, mille avarat kaelust ääristas õrn tikand. Heleroosa, sarnase pitsiga rätik kattis mu pead ja õlgu, et rõhutada veelgi tagasihoidlikkust. Komplekti kuulusid veel helesinisest siidist püksid ja heleroosad kingakesed.

      Mäletan selgelt, et terve autosõidu vältel konstrueerisin mõttes nimekirja teemadest, mida olukorrale vastava vestluse ajal mitte mingil juhul ei tohiks puudutada. Tabasin end mõtetelt, et ma ei tohi kogemata öelda, et palju mugavamalt tunnen end teksades ja tossudes või matkasaabastes kui traditsioonilistes hindu rõivais. Veel üks fopaa oleks tunnistada, et erinevalt varasematest aastatest käisin templis võib-olla pühade ajal, kuid mitte enam iganädalastel palvustel. Teadsin, et ma ei saa kirjeldada ka oma hobisid ega teisi huvisid – tõmme elektroonilise muusika poole, kunstiarmastus, huvi astronoomia ja tähtede vaatluse vastu ning kirg viibida looduses. Otsustasin, et ei räägi ühestki tulevikuga seotud pürgimusest, nagu näiteks läbida mootorrattal Aafrika, rännata seljakotiga Euroopas, külastada Egiptust, olla ühiskondlikult aktiivne organisatsioonides, mis rajavad arengumaadesse jätkusuutlikke ja keskkonnasõbralikke külasid, või teha tööd Aasias puudust kannatavate inimeste elujärje parandamiseks.

      Ei, ütlesin endale, pean meeles, et neist asjust ma ei räägi.

      Mäletan, et harjutasin mõttes, kuidas mainida võimalikule tulevasele ämmale, et olin hiljuti saanud selgeks täiusliku chapatti rullimise. See traditsiooniline, pärmiga kergitamata küpsetatud leivake on enamike India majapidamiste põhitoidus ja selleks, et tainast ühtlaselt ümaraks rullida, läheb vaja tõelist meisterlikkust. Teadsin, et see valmistaks perekonnale piisavalt head meelt.

      Arvasin, et minu ettevalmistus on hea. Uskusin, et olen selleks ajaks läbi käinud kõik võimalikud stsenaariumid, ja et mitte midagi ei saa viltu kiskuda. Tuli aga välja, et mu kodutöö oli olnud puudulik. Jõudsime kohtumispaika, mõnusasse vanaaegsesse söögikohta, mis asus mäejalamil Old Peak Roadil, ja kelner tuli tellimusi võtma. Palusin endale tuunikala võileiva taipamata, et võimalik tulevane peigmees ja tema perekond olid üdini taimetoitlased.

Скачать книгу