LITMIR.BIZ

      Sissepuhe

      Tundsin, kuidas paar tuvi vuhisedes üle näo lendasid, ja ärkasin lõplikult Vene kiriku kella kumedate löökide peale. Mõnest pööningukatuse ja seina vahelisest praost paistsid sisse heledad päikesetriibud, milles keerles üksikuid tolmukübemeid. Lükkasin tekiräbala pealt ja hakkasin üle magavate hipide rea väljapääsu poole ronima.

      Eilne pidu all Varblases oli pikemalt kestnud, sest magajaid paistis olevat öö jooksul kõvasti juurde tulnud.

      Möödusin jämedate plekist lõõtstorude konstruktsioonist, mille ühele otsale oli keegi kriidiga suurelt kirjutanud SISSEPUHE. Teisel pool asuvast toruotsast kirjaga VÄLJA-TÕMME tuli värsket saiaküpsetuslõhna. Ilmselt oli kusagil all Tallinna kohviku köögis igapäevased kuklid juba ahju lükatud.

      Enne väljumist piilusin igaks juhuks kahele poole, sest mentidele polnud uus ööbimiskoht veel teada. Hüppasin alla Varblase kohviku terrassile.

      Päike oli kõrgel ja kell võis olla seitsme ringis. Otsustasin vanalinnas pisut jalutada, sest suu kuivas ja olemine oli eilsest veinist üsna hõre.

      Läksin ülevalt Neitsitorni hoovi kaudu ja laskusin mööda Pikka jalga alla. Tänavate munakivid läikisid veel pärast kastmist. Hommikune linn oli inimtühi, õhk selge ja värske.

      Tundsin nälga, aga õnneks oli kaubaauto oma ringiga jälle varem kohale jõudnud kui Pika tänava piimabaari müüja. Valisin ukse kõrvale virna laotud toidukastidest värske saia, sulatatud tomatijuustu ja pudeli rõõska piima sinna juurde. Toppisin need põue, keerasin Balti jaama tunnelite kõrval asuvasse parki ning einestasin ühel purskkaevu ümber pandud pinkidest. Teksajaki rinnataskust leidsin Priima paki, kuhu oli jäänud õnneks paar tervet suitsu. Süütasin ühe ja hakkasin mõtlema, mida päevaga peale hakata.

      Sõber Rott pidi neil päevil saabuma tööreisilt Venemaalt ja otsustasin, et õhtul passin kindlasti Moskvas. Ja kahe paiku lõppesid Monikal Mustamäel tunnid ning me pidime kohtuma kell kolm Raekoja platsil. Mõtlesin teda tänase sünnipäeva puhul kuhugi sööma kutsuda ning mingi kingituse osta.

      Aega parajaks tehes kolistasin mööda vanalinna ringi ja sisenesin kauplustesse, kaasa arvatud majatarvete omasse. Et vaadata asju, mida hakkan endale ostma, kui olen täiskasvanud ning mul on isiklik korter ja palju raha. Jätsin tuleviku tarvis meelde ühe paksu heledates pastelltoonides Hiina vaiba, vitstest punutud vaibaklopperi, massiivse põrandavaasi ja suure lõunaserviisi. Serviisi just seetõttu, et komplektis oli muu hulgas portselanist supitirin.

      Üks minu tulevase koduga seotud unistusi oli tõsta kunagi suppi kindlasti supitirinast, mitte suvalisest plekkpotist.

      Pingutasin kõvasti, et leida õiget kingitust, aga kõik sõrmused, ehted ja käekotid, millest Monika viimasel ajal oli rääkinud, käisid üle jõu.

      Mööda Viru tänavat jalutades ja vitriine üle vaadates olin jõudnud Tallinna kaubamajani. Sealsest naiste aluspesu osakonnast möödudes otsustasin korra sisse põigata. Manasin igaks juhuks ette tuima näo, sest huviga rinnahoidjaid ja muud naistepesu uuriv meessoost klient äratas ikka ja jälle tüütut tähelepanu. Värvilise ja valge, eri suuruses pitsivahu keskel liikudes otsustasin lõpuks sukkade kasuks, pealegi tundus hind sobilik. Mulle meeldis, kui naised kandsid sukki. Paraku eelistasid kõik igavaid sukkpükse, tõenäoliselt mugavuse pärast.

      Sukafetiš pärines ajast, kui olin veel keskkoolis ja käisin ühel suure rahvahulgaga kontserdil. Ansambli Pära Trust esinemise ajal hüppas möllu sees lavale kena tüdruk, kes tõugati sealt kohe rüsinas alla. Ta kukkus mulle täpselt pähe ning lendasime koos põrandale. Ukerdasime püsti, naersime ja nägin, et tal olid jalas valged sukad, tripid ja kõik muu värk. Sellest kontserdist ongi millegipärast meeles vaid see seik.

      Asetasin traadist ostukorvi igaks juhuks kaks pakki sukki, valged ja mustad. Et tõenäosus, et Monika need kunagi ikka jalga paneb, oleks pisut suurem.

      Teadsin Monikat juba mõnda aega enne temaga tutvumist Moskva kohvikust. Kord ühel suvilapeol sattusime jutusoonele ning öösel nagu juhuslikult ühte voodisse. Pärast seda hakkasimegi käima või täpsemalt öeldes tihedamini kohtuma.

      Kell oli pool neli, kui nägin teda kaugelt tulemas. Tal oli tänase puhul uus soeng, meik ja seljas sametine, sinakashall liibuv kleit. Kleit oli mingist sellisest materjalist, et kõik, mis ta seal all kandis, kumas mõnusalt läbi. Üldse nägi ta välja tavalisest daamilikum ja oli ka ise sellest sõiduvees. Suudlesime ja kallistasime ning soovisin talle palju õnne. Pakkusin välja, et võiks minna kusagile kohvikusse istuma.

      “Tead, mul ei ole praegu palju aega, pean veel ühte kohta minema, saame õhtul ju niikuinii ka kokku?” ütles Monika.

      “Nojah, eks siis õhtul näeb,” ütlesin kahetsevalt. “Aga kas tohid siis täna ööseks ära jääda?”

      “Võib-olla,” arvas ta ja kehitas õlgu, “isa võib mitte lubada.”

      “Aa, näe, siin sulle kingitus, palju õnne!” Andsin talle paki.

      Monika elavnes, aga ilmselt ei täitnud kink täielikult ootusi, sest ta ütles lihtsalt: “Aitäh, aga pean siis nüüd minema,” ning hakkas Viru tänava poole tippima, jälgides, et peened kingakontsad munakivide vahele ei satuks.

      “Kas paned õhtul sama kleidi?” hüüdsin talle järele, aga ta oli juba läinud…

      Ühe Moskva ees suitsetava tuttava käest sain teada, et Rott oligi tagasi ja tegi juba üleval kõvasti välja. Kustutasin koni vastu prügikasti serva ja läksin šveitserite ülbe pilgu saatel mööda paksude punaste vaipadega kaetud paraadtreppi üles.

      Keelpillikvartett restorani poolel oli juba alustanud. Parajasti plaksutasid vanemad daamid ja härrad käsi Valgre “Saaremaa valsi” peale.

      Moskva kohvik oli jaotatud mitmeks eri tasemega territooriumiks. Restorani poolel armastasid istuda eakamad ja pisut rikkamad inimesed. Nende pealt tuli kohvikule peamine tulu. Enamasti olid need kultuursed, esimese vabariigi aegu ehk Eesti aega mäletavad prouad ja härrad. Laudadel põlesid küünlad, telliti šampust, kohvi ja konjakit. Restoran oli soliidsema interjööriga, laudadel linad, akende ees maani ulatuvad kardinad ning maas vaibad. Kogu õhtut sisustas keelpillikvartett, kes paiknes spetsiaalselt ehitatud kõrgema rinnatisega loožis.

      Noodipuldid ees, tšellode ja kontrabassi kaelad peade kohal kõrgumas, esitas ansambel kergemat klassikalist muusikat läbisegi Valgre loominguga. Õhtu lõpul läks tantsuks ja bänd oli nõus väikse lisatasu eest täitma ka konjakist härdaks muutunud daamide ja härrade tellimusi.

      Rotti seltskonnaga ei paistnud siin olevat ja suundusin edasi kohviku poolele.

      Restorani vasakult äärelt viisid suured, valgete klaasruutudega uksed kahte kõrvalsaali. Selle sektsiooni olid vallutanud noored boheemlased, alla käinud haritlased, kirjanikud, kunstnikud, geid ja pätid. Kollakaks tõmbunud seinte ja lagedega saalid olid täis suitsu, kära ja suminat. Erinevalt restoranist ei kasutatud siin laudadel linu, sest nendesse ilmusid kiiresti koniaugud ja laudadel läks ümber lugematuid klaase mitut sorti vedelikega. Kardinad olid eest ära tõmmatud ja aknad lahti, sest massilise suitsetamise tõttu tuli ruume pidevalt tuulutada. Samas

Скачать книгу