Inimene kuult - Ada Tšumatšenko

Скачать книгу

väristas raevunult õlgu.

      Helmed, naelad ja paelad olid jaotatud. Paapuad kilkasid rõõmsasti, plaksutasid käsi, proovisid naelu hamba all ja torkasid innukalt rohukõrrekesi helmeste avaustesse. Vahetanud Tuiga mõned sõnad, sammusid kaks noormeest onnide poole. Sealt tõid nad kookospähkleid, banaanikimpe ja kaks põrsast, kes olid hästi kõvasti liaanidega kinni seotud.

      Maklai vaatas imestusega söögiainete virnale oma jalge ees. Tui naeris, käed puusas. Wilson lükkas jalaga põrsast ja urises heakskiitvalt:

      „Noh, põrsail pole vigagi. Igatahes mitte pahemad kui Malmös. Ma arvan, tuleb võtta.”

      Maklai pöördus Tui poole ja raputas otsustavalt pead. „Pole vaja! Mulle pole midagi vaja!” ütles ta. „Jätke see endale. Kuuled, Tui, jäta see endale!”

      Aga Tui raputas omakorda pead. Ta sirutas käe käskivalt esiteks põrsaste, siis Maklai poole. „Sinu,” ütles see viibe.

      Maklai kehitas väsinult õlgu.

      „Noh, mis sinna parata! Tähendab, niisugune on nende komme. Võta põrsad, Boy!”

      Kuid paapuade noormehed kummardusid ise oma kinke võtma. Nad tõstsid need kõrgele pea kohale ja seisatasid, oodates Maklai käsku.

      Maklai vaatas veel kord ringi. Kitsas kuu, otsekui takerdunud palmide suletaolistesse lehtedesse, säras juba kahvatu-rohelises taevas. Õhtu lähenes märkamata ja kiiresti. Tumedamaks muutusid puud. Tihedamaks põõsad. Ainult mäehari kauguses helendas veel roosakalt ja õrnalt. Ja veel kangemalt lõhnasid lilled, rippudes alla sõlmelisilt kõverailt oksilt, mis sarnanesid hiiglasuurte madudega.

      „Nüüd läki „Vitjazile”,” ütles Maklai, ja pöördudes paapuate poole, kummardus ta nende ees äkki sügavasti ja tõsiselt.

      Paapuad said tast nähtavasti aru. Noormehed tõstsid veel kõrgemale oma kandami ja hakkasid minema, näidates teed Maklaile. Teised tulid järel, rääkides ja sosistades omavahel. Keegi alustas laulu. Katkendlikud helid olid ühetoonilised ja nukrad. Tee laskus mere poole astmeliselt ja „Vitjazi” signaaltuled olid näha juba kaugelt.

      Paat oli oma kohal.

      Lained viskusid tasase sisinaga vastu ta ahtrit. – Maklai hüppas lootsikusse ja pakkus Tuile istet enda kõrval. Tui raputas kõheldes pead. Vaikisid ka teised paapuad, aga kui paat hakkas eemalduma, sõudsid kaks kerget piroogi talle järele ja saatsid teda „Vitjazini”.

      Vai-majake

      Oma maja jaoks valis Mikluhha-Maklai koha päris mere ääres. Seal kasvasid kõrged puud, voolas oja, väänkasvud keerlesid kõrgete tüvede ümber. Koht oli üksildane ja ilus.

      Juba „Vitjazi” sillalt Maklai oli jõudnud teraselt silmitseda tervet seda mägist ja rohelist randa.

      Kõik need päevad, millal „Vitjaz” seisis lahes, vaatas Nikolai Nikolajevitš pikksilmaga tundide kaupa käharaid metsarikkaid mägesid, korallide karisid ja harvu kollaseid madalikke – piroogide sadamaid.

      Talle meeldisid heledad orud, mis lõikasid läbi metsade tumedaid massiive, sinine, nagu pesusine, taevas, murdlainetuse vaht punaste ja lillade kivide kohal.

      Siit korveti sillalt valis ta ka koha oma maja jaoks. Kahe hiiglasuure puu varjus tagusid laeva puusepad maasse kõrged vaiad.

      Kerge onn, pooleldi puust, pooleldi presendist, oli valmis mõne päevaga. Katus tehti mattidest, mis Boy meisterlikult oli pununud kookospalmi lehtedest. Ühe seina ääres asetses suur värvimata laud. Kaks kõrvutiasetatud korvi asendasid voodit.

      Ohkides ja ähkides askeldas Wilson kraami keskel, mida korvetilt maale laaditi, Asju oli vähe. Lõviosa nende hulgas võtsid enda alla instrumendid, raamatud, relvad.

      Maklail polnud tahtmist end varustada toiduainetega, otstarbekohase riietusega, mugavate tugitoolidega ja pehmete vooditega, ja pealegi puudus tal selleks raha. Kõik, mis tal oli, kõik, mis tal oli võimalik olnud hankida Maateaduse Seltsilt, – kõik see oli läinud tervena reisikulude katteks, instrumentide ostuks, palgaks Wilsonile ja Boyle.

      Polnud lihtsalt võimalust mõelda maitsvaile konservidele ja isuäratavaile kakaopurkidele, kastidele krõbedate kuivikutega ja šokolaaditahvleile, riiete tagavarale ja mugavaile jalanõudele.

      Aga Maklaid see ei häirinudki nii väga.

      Kõige hädatarvilikum oli tal olemas: laud mikroskoobi jaoks, püss küttimiseks, võrk kalapüügiks. Ja tema naabruses, külg külje kõrval, elas tundmatu ja saladuslik rahvas – paapuad! Maklai kuulas kannatlikult Wilsoni pomisemist ja tagus hoolega seina sisse riiuleid raamatute ja oma tulevaste kogude jaoks.

      Onn oli peaaegu valmis. Julgemaks muutunud paapuad käisid igapäev vaatamas valgete inimeste tööd ja tegemist. Kõik pani neid imestama: päikese käes läikivad kirved, vilistav höövel, kast naeltega. Nad seletasid omavahel, naersid, tagusid peopesadega põlvedele, ja tabades vahel mahakukkunud haagi või kruvi, silmitsesid kaua tundmatut eset, vangutades pead.

      Valgetega juttu alustada nad ei söandanud. Ainult Tui, Maklai esimene sõber, tuli julgesti päris maja ligidale, puudutas Maklaid käest ja tihtipeale isegi istus juba valmisehitatud trepi astmele. Kord peatas ta Maklai ja võttis tal varrukast kinni. Ta nägu oli erutatud, kulmud kortsus. Kohe oli näha, et ta tahab öelda midagi väga, väga tähtsat.

      „Mis on, Tui?” küsis talt Maklai.

      Tui näitas korvetile ja viipas siis laialt käega. Maklai sai aru.

      „Sõidab ära jah,” nõustus ta. „Laev sõidab ära, aga mina jään siia. Sellesse majja.”

      Tui ohkas, tegi nukra näo ja hakkas ruttu-ruttu seletama oma arusaamatus murrakus.

      Sõnad olid arusaamatud, aga Tui vehkis nii ilmekalt kätega, kargas nii kõrgele, pigistas nii kõvasti silmi kinni, viskas nii kärmesti kujuteldavat oda, raius nii vihaselt palja peopesaga onni vaiu, et Maklai sai kohe kõigest aru, mis Tui talle öelda tahtis.

      Laev sõidab minema, rääkis Tui, Maklai jääb üksi. Naaberküladest tulevad õelad inimesed. Nad lõhuvad onni, nad surmavad odaga Maklai. Maklai on hea inimene. Tui ei soovi Maklai surma. Las Maklai istub oma suurde paati ja sõidab kaugele – kaugele. Siin läheb tal halvasti.

      Maklai vaatas merele. Korvett valmistus ärasõiduks. Veel mõni tund ja auriku suitsu viimane juga kaob sinna neeme taha. Maklai jääb üksi.

      Kas ei võtnud ta ehk liiga raske ülesande endale? Ehk on õigus Tuil, kui ta hoiatab Maklaid? Kas viib ta oma töö lõpule? Kas poleks parem, seni kui veel pole hilja, hüpata oma kraamiga paati ja sõita „Vitjazile”? Kuid Maklai raputas pead ja naeratas Tuile.

      „Pole viga, sõbrake!” ütles ta Tuile. „Keegi ei söö mind ära ja keegi mind ei tapa. Kõik läheb hästi. Väga hästi. Aga hea sõna eest – aitäh!”

      Ja ta valis kastist suurima ja läikivaima naela ja ulatas selle Tuile.

      Nool puus

      Maklai naeratas, aga Tui ennustused tegid teda ikkagi rahutuks.

      Ta võttis terava noa ja astus ligema puu juurde. Puu oli hiiglasuur. Kõrge sile tüvi tõusis hoogsalt ja ühetasaselt. Võimsail okstel kohisesid lehed. Mingisugune uudishimulik lind häälitses heladasti üsna puu ladvas.

      Maklai lõi noa paksu koorde ja lõikas – pikk nool otsaga allapoole lõi valendama tumedal tüvel, Maklai eemaldus ja silmitses teda kaugemalt. Nool oli näha selgesti ja arusaadavalt. Siia, selle puu alla peidab Maklai oma märkmikud ja päevaraamatud, kui teda tõepoolest peaks ähvardama hädaoht. Mis ka ei juhtuks, kõige tähtsam on, et töö ei kaoks jäljetult.

      Viimased kirjad olid kirjutatud. Asjad olid kõik kokku pandud. Viimast korda seisis Maklai „Vitjazi” laevalael.

      „Aitäh,” ütles ta, surudes kapten Nazimovi kätt. „Olen teile väga, väga tänulik teie abi eest. Ärge unustage aga minu pabereid. Kui mind ära süüakse…”

      „Ja süüaksegi!” nõustus kapten.

      „Või

Скачать книгу