Inimene kuult - Ada Tšumatšenko

Скачать книгу

usaldavast puudutusest pani Maklai oma käe paapua õlale.

      „Lähme minuga,” ütles ta veel lahkemini, veel rahulikumalt. „Lähme minuga koos randa. Ma näitan sulle oma paati. Ma kingin sulle tubakat. Ma saan su sõbraks. Mina olen Maklai. Saad sa aru? Mina olen Maklai.” – Ja Nikolai Nikolajevitš koputas endale mõned korrad kergesti rinnale.

      Paapua naeratas laialt. Ta näis aru saavat.

      „Maklai,” kordas ta vaevaga ja näitas Nikolai Nikolajevitšile. Ja äkki visates pea kuklasse lõi ta enesele laksatades vastu rindu ja hüüdis pidulikult ja uhkelt: „Tui! Tui!”

      Maklai noogutas rõõmsasti pead:

      „Saan aru. Sina oled Tui. Mina olen Maklai. Sina oled Tui. Mina – Maklai. See on tore! Nüüd me oleme tuttavad. Nüüd oleme sõbrad!”

      Metsa teerajal

      Wibson ja Boy ootasid kaua Maklai tagasitulekut. „Lähme otsima,” ütles viimaks Wilson, laisalt tõustes kivilt.

      Päike oli teda tublisti soojendanud. Hea oleks veel tunnikene tukkuda siin varjulises kohas, vaadeldes pilusilmi kirjuid liblikate suurusi linde ja lindude suurusi liblikaid, kes lendasid kohalt teisele puude tihedas lehestikus. Kuid siiski oli tarvis minna. Varjud olid veninud pikemaks ja nihkunud paremale poole. Tähendab, aega on palju kulunud. „Vitjazil” hakatakse ehk juba rahutust tundma.

      Wilson tõukas Boyd, kes tema kõrval magusasti norskas. Neegripoiss Boy haigutas ja hõõrus silmi.

      „Tarvis minna otsima,” kordas Wilson pahaselt. „Saad aru? Sinna. Metsa. Otsima.”

      Wilson ja Boy mõistsid teineteist halvasti. Wilson oli heledajuukseline hallisilmaline rootslane, Boy – kärme ja osav neeger Singaleesiast.

      Lepingu põhjal pidid nad jääma Maklaiga aastaks sellele neile tundmatule rannikule – abistama teda tema majapidamises, valmistama talle toitu, käima temaga jahil, korraldama tema kogusid, valmistama lindude ja loomade topiseid, puhastama püsse.

      Nad ei taibanud päris selgesti, miks on tarvis Mikluhha-Maklail, kuulsal õpetlasel ja kõikide poolt armastatud mehel, jääda siia paapuate keskele, metslaste keskele, kes veel siiani söövad inimesi. Mõtelda ainult – söövad inimliha. Ainsa mõtte juures sellele Wilson tundis, kuidas sipelgad jooksevad tal selga mööda ja süda hakkab tuksuma pisut kiiremini kui vajalik. Kas ei võinud see õpetlane elada nii, nagu kõik viisakad inimesed: suures kärarikkas linnas, suurte akendega kõrges majas, käia klubis, lugeda ajalehti, süüa maitsvat toitu, ilma et tal tarvitseks karta usse, krokodille, mürgiseid nooli, metslasi-inimsööjaid?

      Kuid targutamiseks polnud palju võimalusi.

      Mikluhha-Maklai tasus neile heldesti nende abi eest ja kumbki neist mõtles, et aasta möödub kiiresti, töö õigupoolest saab olema kerge, ja aasta pärast avaneb neil võimalus pöörduda koju suurema rahasummaga, hulga asjadega ja huvitavate jutustustega.

      Siiski Wilson ei saanud keelduda pomisemast, eriti kui Maklaid polnud seda kuulmas.

      „Meil Rootsis ükski tark inimene ei toimiks nii,” rääkis ta nüüdki minnes Boyle. „Noh, ma saan aru, reisima minna. Noh, ma saan aru, maailma vaadata. Noh, ma saan aru jahile minna. Kuid nii – terveks aastaks tulla metslaste juurde! Inimsööjate juurde! Ja omaenese tahtmisel! Väga veider inimene! Kuule sa, Boy, väga veider inimene.”

      Boy sai halvasti aru Wilsonist, aga ta noogutas peaga ja Wilsonile näis, et Boy on temaga ühel arvamusel.

      „Kui mitte minu majake Malmös, poleks ma kunagi sõitnud temaga siia,” jätkas Wilson, „aga ma tahan tingimata ehitada endale majakese selle rahaga. Tead, Boy, siis minul on valged kardinad, lilled pottides ja vaskkastrulid köögis. Mulle väga meeldivad vaskkastrulid, Boy. Ja maja taga on mul siis juurviljaaed, – meil Malmös on kõigil juurviljaaiad. Ma istutan seal kapsaid – vaat niisuguseid kapsapäid! Naereid – niisuguseid naereid! Rediseid – vaat niisuguseid rediseid! See on ehtne juurvili, aga mitte sihukesed närused banaanid ja kookospähklid! Hommikuti joon ma kohvi võisaiaga ja popsutan piipu. Saad aru, Boy, piipu? Vaat nii – pahv, pahv, pahv!.."

      Ja Wilson tegi nii, nagu puhuks ta suitsu oma kujuteldavast piibust.

      „Veider inimene! Ta on väga veider inimene!” jätkas Wilson. „Ja tead, ma kuulsin tast laeval väga palju. Osutub, et ta ei lähe esmakordselt sihukese asja peale välja. Mõne aasta eest rändas ta selles… kuidas ta nüüd oligi… Araabias… Lühidalt, Punase mere kaldal. Ta uuris mingisuguseid mereelukaid, korjas tigukarpe, molluske. Ja ihuüksi! Saad aru, ihuüksi! Need araablased pole ka kuigi meeldivad. Näevad eurooplast, – plaks! – ja valmis. Ei lasknud teda oma juurde. Mis mõtles siis meie oma välja! Kujutle! Ajas juuksed maha, värvis näo ja käed pruuni saviga, viskas õlale burnuse – see on sihuke araablase kehakate, – ja üksi, päeval ja öösel, niisuguse araablasena ajas kogu rannikul oma ämblikke taga! Räägiti mulle laeval, et polnud see sugugi kerge üritus, sugugi mitte kerge. Palavik vaevas teda seal, päike kõrvetas, röövlitega oli tal kohtamisi, ta põdes seal skorbuuti, metsloomad tulid talle kallale – ja näete, see on talle üks kama kõik! Ei võtnud tahtmist ära. Esiteks araablaste juurde, nüüd paapuatele külla. Kas lubati talle mingisugune autasu selle eest, või aumärk? Kuidagi ei saa sellest õieti aru. Aga veider on ta küll! Väga veider!”

      Wilson seisatas uuesti, et tõmmata hinge tagasi, kuid Boy ei kuulanudki teda enam.

      Sirutades kaela välja kuulatas ta erutatult. Põõsaste tagant kostsid tumedad hääled.

      „See on härra,” ütles Boy, pöördudes Wilsoni poole. „See olema härra hääl. Võib-olla olema härral halb.”

      Ja Boy astus otsustavalt edasi.

      Uued tuttavad

      Maklai ja Tui seisid onnide vahelisel platsil ja plaksutasid vastastikku käsi.

      „Tui!” karjus Maklai.

      „Maklai” karjus Tui.

      Ja mõlemad naeratasid.

      Wilson ja Boy, kes jooksid põõsastest, vaatlesid neid imestusega.

      „Kõik on korras!” ütles Maklai. Meie oleme juba sõbrad. Wilson, kas ei leiduks teil tubakat? Ma tahaksin midagi kinkida Tuile…" Wilson võttis vaikides taskust paki tubakat ja ulatas selle Tuile. Tui keerutas pakki käes, ja teadmata, mis selle kingiga teha, toppis ta oma käevõru taha.

      Siis pöördus ta padriku poole ja hüüdis midagi oma kurgu-murrakul.

      Oksad liikusid tasakesi. Laialitõmmatud okste vahelt ilmusid siin ja seal käharad pead ja tumepruunid käed. Tui, andes märku, kutsus inimesi lähemale, aga paapuad seisid liikumata.

      „Tulge aga, tulge lähemale, ärge laske end paluda. Olge nagu kodus,” ergutas neid julgeks muutunud Wilson, pilgutas silma Maklaile, seistes ise paigal.

      Paapuad seisid tungeldes ning vaikisid. Maklai võttis ühel neist käest kinni ja tõi ta platsi keskele. Siis teise. Siis kolmanda. Neid oli inimest kaheksa, ja igaüht tuli tal talutada kättpidi ja panna istuma platsi keskele ringi. See polnud just väga kerge. Maklai pühkis higi laubalt ja olles pannud istuma viimase, istus ise kivile nende keskele.

      „Noh, Wilson,” ütles ta, „mis on meil kaasas? Andke siia!”

      Kottidest, mis rippusid neil üle õla, ulatasid Wilson ja Boy kõiksugust pudi-padi.

      Siin oli helmeid ja naelu, õngekonkse ja eredaid riidetükke.

      Paapuad silmitsesid uudishimulikult kummalisi kinke, ja meeleldi, kuigi ettevaatlikult, võtsid neid Maklailt vastu.

      „Ei, sina ainult vaata neid,” sosistas Wilson Boyle. „Kas on kunagi mõeldav, et ristitud ja viisakas inimene käiks läbi niisuguste isikutega? Vaata, millised keed neil on. Olgu ma neetud, kui nad pole koera hambaist! Ja mis nad teevad oma ninadega! Vaata, milliseid kepikesi on nad sinna torganud. Mõned pole, jumala eest, mitte peenemad, kui minu pliiats. Ja sellel on kepi asemel koguni luu. Aga sellel tigukarp! Ja saviga värvitud. Ja juustes leidub lilli, sulgi, puukamme, kalaluid! Vaat,

Скачать книгу