LITMIR.BIZ

      Korterit vaatamas käies ind pisut raugeb. See on remondijärgus, möbleerimata, pliidi ja külmkapita ning minu ettevaatliku küsimise peale, ega ehk kassi-koera ei või kaasa võtta, on vastuseks „pigem mitte“. Kuna valikuvõimalus aga puudub ning käes on enam-vähem mai keskpaik, olen kõigega nõus. Lepime kokku, et Klara saadab lepingu mulle koju ja et järgmisel korral kokku saades vahetame vastastikku võtmed ja raha.

      Uhh, mingi pind on olemas! Milline kergendus! Tuleb vist magamiskotid ja padjad kaasa võtta, sest voodeid pole ju mõtet kaheks kuuks osta, kes teab, kuhu ja millise korteri järgmiseks saame. Ja tea, kas vanaema on nõus suvi otsa loomi valvama, kuni uue pinna leiame?

      Paari päeva pärast tabab meid ootamatu üllatus. Meiega võtab ühendust Rootsis elav lätlane, kes pakub enda Stockholmi äärelinnas asuvat korterit üürida.

      „Pooleks aastaks või kauemaks, nii pikalt, kui soovite.“

      Mis veelgi imelikum, edasise kirjavahetuse käigus selgub, et tal pole midagi selle vastu, kui koos loomadega tema korterisse kolime!

      „Täiega kümnesse! Kuidas saab nii hästi minna?“ rõõmustan. Nüüd jääb meil Raigoga veel alles jäänud nädala jooksul uuesti üle mere ära käia, et korteriomanik Artursiga tema soovi kohaselt isiklikult kohtuda.

      Meie uus kodu pidavat asuma Suur-Stockholmi lõunaosas, ühes metrooliini viimastest peatustest. Olen küll varem ju pisut üle poole aasta Stockholmis elanud, kuid sinna kanti pole varem sattunud. Mida kaugemale südalinnast jõuame, seda sarnasemaks Lasnamäega muutub vaade läbi rongiakna ning seda mustapäisemaks muutub kaasreisijate seltskond.

      „Tähendab, me kolime nüüd siia või…?“ kipub mu vaimustus kaduma.

      „Ah, pole hullu. Algatuseks käib küll, peaasi et kuhugi paika saame. Hiljem saame ju ise edasi otsida kuhugi paremasse kohta!“ tuletab Raigo meelde.

      Maja, mida otsime, on peatusest mõne minuti kaugusel ning erinevalt kõrval asuvatest paneelmajadest üllatuslikult ilus ja värske, kollastest tellistest laotud.

      Arturs on Rootsis elanud neli aastat. Alguses saabunud tööle ehituse peale, kuid hiljem elukaaslase Lilijaga koos koristajana leiba teeninud. Korter, mis peab meie uueks ajutiseks koduks saama, on pedantselt puhas hämar kahetoaline, ruumika köögi ja esikuga. Esikust läheb uks aknata konkusse, kuhu on paigaldatud lai lavats madratsitega, võimaldades rohkem magamiskohti.

      „Siin hakkavad poisid magama,“ planeerin mõttes.

      Magamistuba on tumepunase tapeedi, maitseka valgustuse ja kaheinimesevoodiga. Elutoast on proovitud teha kaks tuba: ühte nurka kunstnahast diivani ja tugitoolidega telekavaatamise nurk, teise äärde akna alla kušeti ja kapiga eraldi pisike „tuba“, kuhu planeerin sisse seada Stella nurgakese. Paar meetrit seinaäärt on täidetud mitmesajaliitrise akvaariumiga kipaka laua peal. „Kuidas seda peaks korras hoidma?“ käib peast läbi. Elutuba on nii ülemöbleeritud, et mööbli vahelt läheb sisuliselt vaid väike rada.

      „Kui pikaks ajaks me lepingu teeme?“ uurib Arturs peale korteri näitamist.

      „Teeks esialgu aasta lõpuni, kui sulle sobib?“

      „Ok, väga hea. Ja siis saame pikendada, kui teil soovi peaks olema!“

      Arturs tuleb meid alla saatma ja näitab esimesel korrusel asuvaid basseiniga saunaruume ning pesumaja. Mõlemasse kohta saab end vabadeks kellaaegadeks neti teel registreerida ja Arturs lubab meile järgmisel kohtumisel selleks koodid anda.

      „See on hea piirkond!“ lisab ta üle paneelmajaväljade vaadates.

      Nojah, maitsed on teatavasti erinevad. Oleme siiski väga rahul: hoolimata kivilinnast ja meile ilmselgelt liiga väiksest korterist on meil lõpuks koht, kuhu saame ajutiselt maanduda koos oma pere ja loomadega. Ülemöbleeritud korter on praeguses olukorras siiski parem kui möbleerimata korter ning köögisisustuse olemasolu tähtsust on raske alahinnata. Ja kui veel reedeõhtuti saab sauna- ja basseinimõnusid nautida, on elu lill!

      Nii saavadki Eestis viimased otsad kokku tõmmatud, asjad pakitud, lapsed pisut etteulatuvalt oma tunnistused kätte, viimane grilliõhtu peetud ja laevale mindud, lubadusega augustis külla tulla.

      Uues kodus on meid vastu võtmas koos Artursiga ka elukaaslane Lilija, mõlemad umbes meieealised. Vormistame üürilepingu, maksame ühe kuu üüri ning teist sama palju tagatisraha, saame võtmed ning oleme valmis hüvasti jätma, kui mulle meenub:

      „Aga akvaarium, kuidas ja kui tihti seda peab puhastama?“

      „Sa ei pea sellepärast muretsema, ma tulen ise ja teen selle kord kuus puhtaks,“ „rahustab“ Lilija.

      No mis sa kostad! Nad plaanivad kord kuus hakata siin käima või? Ee… kas tavaliselt pole nii, et kui elamispind on välja üüritud, on see lepingu jooksul üürniku kodu ja kindlus? Kas hakata nüüd seda õigust taga ajama, riskides suhted rikkuda, enne kui oleme veel sisse kolinud? Selleks on liiga palju kaalul. Võib-olla see polegi nii hull, kui praegu tundub.

      „Ah jaa! Minu kirjad tulevad elanikeregistri järgi ju ikka siia postkasti. Koguge need siia esikukapi peale, ma tulen võtan need umbes kord nädalas ära!“ ütleb Arturs uksest välja astudes. „Ma helistan ette, kui ma tulen!“

      Takka targemaks, nüüd juba kord nädalas! „Kannatame ära ja kolime võimalikult ruttu edasi,“ on meie kiirelt valminud vaikne plaan.

      Viimati sõime hommikul laevas, nüüd on pärastlõuna ja tühi kõht hakkab endast märku andma. Külmkapis

Скачать книгу