ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?. Charlotte Lii Tipp
Читать онлайн.Название Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?
Год выпуска 2015
isbn 9789949556465
Автор произведения Charlotte Lii Tipp
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ee… Rootsi isikukoodi mul ei ole.“
Potentsiaalne tulevane ülemus vaatab mind umbusklikult, ilmselt arvates, et teen nalja. Rootsi isikukood on siinmail sama vajalik nagu õhk või raha ning rootslastel on raske aru saada, kuidas keegi siiamaani ilma on hakkama saanud, eriti arvestades, et elasin varem mitu aastat Rootsis. Tegelikult olin esimesel aastal ju õpilane ning teisel korral au pair, pealegi oli 1990ndatel sellega pisut teine süsteem.
„Ei, mul ei ole isegi reservnumbrit,“ teatan.
„Hmm. Mis me siis teeme? Sa peaksid proovima muretseda selle endale kuu aja jooksul, muidu on keeruline.“
Nagu see oleks nii lihtne! Selleks et isikukood saada, peab sul olema Rootsi aadress. Aadressi saamiseks ehk elukoha rentimiseks sissetulek. Tööle saamiseks isikukood… No aga kuidagi peab ometi olema võimalik sellesse ringi sisse murda, mõtlen, ega muretse eriti.
Telefon laual heliseb nõudlikult ja intervjueerija vastab. Saan paar minutit hinge tõmmata. Aknast paistab kõrvalmajas asuva haigla sünnitusosakonna silt.
„Küll seal oleks põnev töötada!“ unistan omaette. Aga kes mind sinna võtaks, ma ei saanud ju isegi Tallinnas sünnitusse tööle, ammugi veel siin Stockholmis, ülikoolihaiglas, kohas, kus Rootsi parimad arstid ja ämmaemandad oma oskusi kõige enneaegsemate laste ja kõige raskemalt haigete rasedate peal rakendavad… Ei, see on ilmselt ainus koht, kuhu ma ennast pakkuda ei julgeks. Sünnitusosakonna lähistelt paistab tulevat tänava kohal asuv tunnel otse lastehaiglasse, korrus allapoole.
„Ok, millal sa saaksid alustada?“ toob intervjueerija mind maa peale tagasi.
„Mai lõpus või juuni alguses,“ vastan. Mitte varem, sest lapsed peavad saama kooliaasta Eestis ära lõpetatud. Üksi, ilma pereta, pole ma nõus tulema. Olen hull muretseja ja mõte, et olen lastest öise laevasõidu kaugusel, ei laseks mul magada. Sest kui juhtub midagi või kui keegi jääb haigeks… Ei! Kui läheme, siis kõik koos!
„Mmmh… Meil oleks siiski vaja sind juba märtsis või hiljemalt aprillis. Aga vaatame, kuidas sellega saab. Ma võtan sinuga järgmisel nädalal ühendust!“
Koju naasen niisiis poolvõidukalt. Intervjuu on läinud hästi, ja kui ma vaid muretseksin endale isikukoodi ning oleks nõus alustama märtsis, oleks töökoht minu! Tean, et ma just neil kahel põhjusel töökohta vastu võtta ei saa, aga tunne on siiski tugev: esimene katse ja peaaegu üle lati! Kõik on võimalik! Võin veel proovida ja tööd otsida kui kaua tahes, varem või hiljem peaksid asjad õnnestuma ka parematel tingimustel!
Astun läbi Tallinnas asuvast EURESe kontorist. „Tööle ja elama Euroopasse,“ kuulutab nende slogan kuskilt leitud kuulutusel. Ma ei ole huvitatud mitte niivõrd aktiivsest abist kui pigem kirjalikust või suulisest informatsioonist ja näpunäidetest. Selgub, et neil on küll suurepärane oskusteave Soome kolijate toetamiseks, kuid Rootsi kohta vaid väike infobrošüür. Naisterahvas soovib mind küll nõuga aidata: „Käisite tööintervjuul? Väga tubli! Aga nüüd tuleb sellest otsast kinni hoida, neile aeg-ajalt helistada ja meelde tuletada, et te olete olemas ja huvitatud! Las nad ise aitavad teid isikukoodiga! Nõudke seda! Ja mis mõttes alustamise aeg ei sobi? Koht tuleb igal juhul vastu võtta, küll pere tuleb pärast järele! See töökoht on ju teil peaaegu käes, alati on tingimuste hulgas midagi, mis ei sobi! Küll hiljem saate kohapeal sobivama töö otsida.“
Aga ma olen juba otsustanud, et otsin edasi. Mina ilma pereta ei lähe ja kõik!
„Ühe soovituse tahaksin veel kaasa anda. Ärge tehke liiga palju tööd! Meie inimene on harjunud rabama, aga läänes on töötempo rahulikum. Kui teised istuvad ja joovad kohvi, siis istuge ise ka! Muidu vaadatakse viltu, kardetakse, et kui ülemus näeb, et üks jõuab ilma pausita tööd teha, miks siis teised ei peaks seda jõudma,“ saan EURESe nõustajalt soovituse teele kaasa.
Paari nädala pärast leian meilide hulgast uue kutse intervjuule ühte Stockholmi suurematest haiglatest. Olen suurema lootuseta vastust saada saatnud teele nii mitu CVd, et mul pole õrna aimu, mis töökohast jutt käib. Paari hiireklõpsu järel olen rõõmsalt üllatunud: ämmaemandaks ja sünnitusjärgsesse osakonda, alates juunist! Uued kruiisipiletid, uus intervjuu, uus haigla.
See reis on algusest lõpuni imeline! Oleme võtnud Raigoga sedakorda pisut parema kajuti, kus akna all on suur kaheinimesevoodi. Istume kajutist enam-vähem välja minemata voodis, loeme mõne klaasi veini saatel kumbki oma raamatut, akna taga loksub meri ja tulevik näib helge.
Kuigi maja välisilmel ei tohiks praegu tähtsust olla, meeldib haigla mulle esimesest hetkest – väljast mereroheliste akendevaheliste paneelidega kaetud, majade taga paistab vilksamisi järv ja kõrval männisalu. Vanemämmaemand Birgitta on hilistes viiekümnendates, jättes suure, lahke, rõõmsameelse ja punapõsksena mulje lahkest vanaemast. Tema abi Jeanette on umbes minuvanune ja samuti sõbralik, kuid temast hõngub rohkem nõudlikkust.
„Ja sina oled siis Eestist? Sa räägid islandi aktsendiga, kas islandi ja eesti keel on sarnased?“ uuritakse minu käest algatuseks. Ja peale tund aega kestnud vestlust: „Ma arvan, et sa oled täpselt see, keda me otsime! Nii et kui sulle endale siin meeldib, oled oodatud meile tööle! Alustama peaks 1. juunil.“
„Mul ei ole veel Rootsi isikukoodi,“ annan hilisemate üllatuste vältimiseks teada.
„No küll sellega saab kuidagi korda!“ rahustab Birgitta mind ehtrootslaslikult. „Ma tahaks veel küsida, palju sa praeguses kohas palka saad?“ Peale kiiret ümberarvutamist Rootsi kroonidesse ütlen oma palganumbri.
„Kas teile makstakse Eestis kord nädalas palka?“ uurib Birgitta üllatunult.
„Ei, see on kuupalk! Eestis on teatavasti, noh, natuke väiksemad palgad kui Rootsis,“ vastan. Birgitta ja Jeanette vahetavad pilke ega ütle sõnagi. Birgitta on mu palganumbri paberile kirjutanud ja nüüd sikerdab seda mõtlikult mitu korda üle. Mida tumedamaks numbrid muutuvad, seda haledamad need välja näevad. „Nad ikka plaanivad mulle pisut rohkem maksta? Selle rahaga oli Eestiski raske hakkama saada, ammugi veel siin elades…“ mõlgutan omaette mõtteid. Oleme Raigoga rehkendanud, et vähemalt poole suurem peaks palk olema, et ots otsaga kokku tulla.
„Me peame siin natuke arutama, kui palju me palka saame pakkuda,“ ütleb Birgitta lõpuks. „Me saadame sulle töölepingu postiga Eestisse koju ja sealt saad näha, palju su palk hakkab olema. Väga tore oli sind kohata, mine nüüd teata oma mehele ka uudiseid, ta on juba kaua pidanud all fuajees muretsema!“
Mul on töö! Rootsis! Jehhuu! Ma tegin selle ära! See polnudki võimatu missioon, isegi mitte eriti raske! Asjad sujuvad! On alles aprilli algus, seega ligi kaks kuud aega mõttega kohaneda. Sel päeval oleme lihtsalt väga rõõmsad. Laevareis tagasi kulgeb samamoodi raamatuid lugedes, kuni vastu hommikut saab „Minu Eesti“ läbi. „Huvitav, kas „Minu Rootsit“ pole ilmunud?“ igatsen end tänu tekkinud olukorrale rohkem Rootsi lainele viia.
Tagasi Eestis, vihun taas tööl käia ning igapäevarutiinis tundub Rootsis-käik nagu unenägu. Oli see ikka päriselt? Kahtlused hajuvad nädal hiljem, kui lubatud tööleping on postkastis. Ümbrikku avades jätab süda paar lööki vahele: huvitav, palju nad mulle siis palka plaanivad maksta?
„Nii palju raha! Nii palju raha on selle töö eest ju piinlik vastu võtta!“ on emotsioon paar sekundit hiljem, nähes paberil varasema palgaga võrreldes pea neljakordset summat.
Ka korterimüügiga oleme märtsi lõpus ühele poole saanud ning lasknud lepingusse panna punkti, mille alusel võime peaaegu mai keskpaigani sees elada. Sinna jääb küll paarinädalane elukohata auk, kuid mu samuti Tallinnas elavad vanemad on selleks ajaks meid lahkelt enda juurde kutsunud.
Korter on niisiis müüdud, töökoht olemas. Järgmiseks tuleb veel Stockholmi elamine otsida. Üürikorteri otsimisega olen tasapisi juba alustanud, ent esialgu tulemusteta. Ent miks ei peaks seegi kuidagi laabuma?
KORTER LÄTI MOODI
Lahkumisavaldus