LITMIR.BIZ

      „Miks sa jälle vannitoas põrandat ei ole ära kuivatanud?“ hüppab Kadri koju ehk meie tuppa tagasi jõudes mulle turja.

      „Mina ei ole vett maha ajanud!“ püüan pareerida.

      „Ahah!“ õhkab Kadri vastus sarkasmi nagu maitsetaimede lett idamaisel turul.

      Kui üldiselt on alati õigus kliendil ja oma naisel, siis sedapuhku peab see aksioom murenema. On aeg tutvustada Kambodža kuulsat ehituskunsti. Palmilehtedest seinad on kohati nii hõredad, et pääsuke pääseks aeglustamata sisse lendama, aga see on tegelikult okei. Tuulise ilmaga nagu täna hommikul asendab seintest läbituhisev mahe briis laeventilaatorit ning kanajalgadel bangalo kõigub tugevamate iilide ajal sulnilt. Kraanikausi kanalisatsioon jookseb meisterlikult ehitatud torustikust ühtlaselt duširuumi põrandale. Duširuumi kanalisatsioon tähendab auku põrandas ja kogumiskaev on lihtsalt majaalune pinnas. Pole mingit muret ummistuste või settekaevu täitumisega.

      Meie elukoha boonus on see, et khmeeri ehitusmeistrid alustavad valguse saabudes juba umbes kella kuue ajal hommikul uue maja ehitamist kõigest sadakonna meetri kaugusel. Ilmselt on idee, et kõrghooajal ei tasu puhkekülas teha varastel hommikutundidel mürarikkaid töid, neile veel tundmatu. Nii vingub elektriline käsihöövel, kriiskab ketassaag ja taovad haamrid vahetpidamata kuni kella poole kuueni õhtul, kui hakkab juba hämarduma ja ehitajad õhtule lähevad.

      Pääsukestest veel. Neid lendab siin ringi hulgi ja meile jääb arusaamatuks, miks tolle suitsuga versioon peaks olema Eesti rahvuslind. Nii kui ilmad Eestis natukenegi külmemaks hakkavad minema, on pääsukesed esimesed, kes jalga lasevad ning maarahva rahvuslinnuta jätavad. Nii et pigem sobiks meie rahvuslinnuks iga ilmaga kodumaal kraaksuv vares või pekki nuruv tihane. Mõlemad head eeskujud, kuidas sel eluks vähesobival areaalil aasta ringi hakkama saada.

      TASUTA RIISI EI HAUKA JA VÄIKEST KUPÜÜRI EI KERJA

      Päikese loojudes kohalikel sagimine alles algab. Saabub veidi jahedam aeg toimetuste tegemiseks ja laste-meeste kasimiseks. Samuti tulevad teadvusele ja asuvad baaride poole liikvele koomasõdurid ehk heaolumaadelt pärit elukutselised elupõletajad ja moodsamat paradigmat järgivad hipsterid, et oma kõht taastäita ja siis hiliste öötundideni joovastavaid jooke sisse kallata.

      Turiste siin muidugi on. Vastupidi 2012. aastast pärit Lonely Planeti kirjeldusele ei ole Koh Rongi saarel sugugi nagu Tais kümme aastat tagasi enne rahvahordide saabumist. Kõik muu võib olla ehe ja autentne, kuid mitte kahvanägude hulk. Meie loomulikult kaasa arvatud.

      Tulles tagasi äratuse juurde – see on selles majutuskohas ilmselt vaikimisi paketi sees. Veel enne, kui ehitusmehed saed ja höövlid käima panevad ning vasaratele valu annavad, hiilib majaseina taha üks kukk. Kuna seinad on palmilehtedest, teeb see põhimõtteliselt sama välja, kui kukk oleks moskiitovõrgu all. Kohe on näha, et siinsed kuked ei ole kursis eesti folklooriga, mille kohaselt piisab vanakurja minema ajamiseks kolm korda kiremisest. Siinsed lasevad ikka üheksa või kaksteist ning parimad pojad isegi kuusteist korda järjest. Igaks juhuks, sest mine sa tea, äkki on vanakurja kuuldeaparaadil patareid tühjad.

      Kui öösiti pole Kadri ämblikuvalvet saatnud edu ja ämblikke lihtsalt pole, siis päeval küll.

      „Appppppppppppiii!“ kostab toast, kui ma duši all olen. See saab tähendada ainult üht – Kadri radaril on ämblikulaadne toode. Laadne seepärast, et kui ma seebisena tuppa hüppan, on seal vaid üks õige väike sitikas. See võib olla ämblik, aga ei pruugi, kuna hüppab nagu kirp. Mees nagu muiste, püüan ma kirpämbliku kinni ja lähen koos tollega duši alla end seebist puhtaks loputama. Kadri jääb muidugi endale lõpuni kindlaks, et see oli täiesti sajaprotsendiline ämblik, lihtsalt hüppas nii kaheksa sentimeetrit korraga.

      Ühel päeval teeme paadisõidu sõsarsaarele Koh Rong Samloemile (Kaôh Rŏng Sânlœm), mis on kuulus oma hobuseraua moodi kuju ning täiskuupidude pärast. Aga me ei lähe mitte peole, vaid siirdume pärast poolkohustuslikku snorgeldamispausi ning soolase vee allaneelamist ühte väikesesse kalurikülla saare teisel poolel. Valgeid on siin vaid mõni üksik, ülejäänud on kohalikud kalurid ja nende pered. Tont teab millest kokkuklopsitud onnid, küla ühine veevärk palmi alt väljaturritava toruna, lapsed ja kutsikad läbisegi „peatänava“ liivas. Kutsikad on nii kõhnad, et kukuvad normaalse tugevusega paitamise korral ümber ja võiksid tööd leida koeraskeleti õppevahendina. Kurioosne on see, et pakutud keeduriisist ütlevad nad üheselt ja järjekindlalt ära. Paku veel pagarilapsele saia! Sama kogeme veel ja veel: söögikohas elutsev koer kraabib röstsaialt ära ainult munakollasest imbunud pinna ja tagastab ülejäänud pagaritoote. Luitunud välimusega vanaldane naiskerjus palub haledalt almust, kuid põlgab ära pakutud 100rielise kohaliku rahatähe, mis küll meie rahas on mõni sent, kuid sealse ostujõu puhul kümnendik soojast lõunaeinest linnaturul kohalikele mõeldud hinnakirja alusel. Ei oskagi nüüd seisukohta võtta – ehk ei tasu siin end välisest haledusest petta lasta?

      Aga see kõik ei takista kellelgi õnnelik olemast – inimeste näod on naerul, umbes aastane laps proovib esimest korda värvilist rannavollepalli jalaga tabada ning kutsikad viljelevad liivas oma kutsikavõitlust täpselt samamoodi nagu suguõed ja – vennad lumises Eestis.

      „Kas teie tellisite juustuvõileiva?“ loivab lilleliste pükste ja heleda maikaga paljasjalgne ettekandjapiiga kella kümne paiku hommikul meie laua juurde. Ta tundub aktsendi järgi olevat pärit uduselt Albionilt. Plika blondid juuksed on sorakil, nagu peseks neid vaid vihm ja kammiks üksnes tuul. Nägu on veidi loppis ning prillide tagant silmist paistab justkui kogu maailma raskus, kuigi tõenäoliselt on see siiski sügavasse öhe kandunud peost tingitud räige pohmell. Tüdruk tuigerdab mõnda aega söögikohas sihitult edasi-tagasi võileiva seaduslikku omanikku otsides. Et seda ei leia, kuulutab ta taldrikul lebava vallasvara

Скачать книгу