LITMIR.BIZ

      Magistritöö sai osaliselt kirjutatud pressikeskuses, aga koos pressikeskuse ajakirjanikega süüvime Eesti keskkonna ja jätkusuutlikkuse teemadesse ka palju sügavamalt. Ühel suvel võtame koos Johni ja Berliner Zeitungi kirjasaatja Claudiusega ette retke Ida-Virumaale, tutvuma kaevanduste ja keskkonnaga.

      Külastame kuumal suvepäeval kuulsat Sillamäe järve, kus legendi järgi on ained kogu Mendelejevi tabelist, ja ootamatult saab meie minibussist joogipoolis otsa.

      Oleme Sillamäel ning siinne väike kohalik õlletehas on juba mitu aastat tegutsenud. Loomulikult on vaja leida kohalikku õlut. Alustame otsingutega turult: ehk on mõni urgas, kus seda leiduks, või ehk oskab mõni kohalik nõu anda.

      „Õlu on otsas, ei ole kuskil,“ annavad teada mehed, kellest on selgelt näha, et ka nemad on selles süüdi. Kammime väikelinna keskuse läbi, tekib juba otsimishasart. Oleme planeeritud ajakavast mitu tundi maas, aga õlut ei ole kuskil.

      Anname juba alla, kui linnast välja sõites peatume ühe uuema ehitise alumisel korrusel oleva söögipoe ees plaaniga osta vett või limonaadi, mida tahes, peaasi et juua. Loomulikult on kohalik märjuke seal ilusasti riiulis.

      Paar suve hiljem võtame pea sama seltskonnaga ette LõunaEesti retke. Kaasas on ka Sören, umbes neljakümnene ümarik elurõõmus rootslane. Mingisuguste ametiühingute väljaannetega seotud Sören kolis juba 1990ndate lõpus Helsingisse ja naudib endiselt elu põhjanaabrite pealinnas.

      Kui alustame Setu muuseumi juurest tagasiteed, keerab John harjumusest vasakule teepoolele ja paneb täie auruga minema. Küllap on see tal veres. Õnneks ei ole liiklus siin tihe, vististi oleksime saanud rahulikult pikemat aega valel teepoolel sõita.

      Järgmisel päeval võtame ette reisi Piirissaarde. Tartu kesklinna sadamas katamaraani oodates tuleb minu juurde üks noor kutt.

      „Kas sa oled Tarmo Virki?“

      „Jah,“ vastan veidi kõhklevalt.

      „Hästi paned! Näita neile!“

      Reisikaaslased naeravad aastaid seda vahejuhtumit. Ilmselt oli aluseks see, et Postimees avaldas tollal väliskorrespondentide lugude juures alati nende portreed. Ja lugusid, mis sellist reaktsiooni võisid tekitada, ilmus aastate jooksul ju palju. Vanu artikleid lehitsedes peatub pilk peakirjadel nagu „Soome Demokraatlik Vabariik“, kus pärast seda, kui suur osa Soome suusakoondisest jäi 2001. aasta Lahti MMil dopinguga vahele, tõmban julgeid paralleele klassikaliste Ida-Saksa naisatleetide ja Soome suusasportlaste vahel.

      MEEDIA OHVER

      „Tarmo Virki?“ küsib vihane hääl telefonis. Üritan silmi avada, päike piilub juba kardinate vahelt sisse. On pühapäeva hommik, 14. august 1999, kell hakkab seitse saama.

      „Jah?“

      „Ma ostan sulle hea meelega laevapileti Tallinna. Ühe otsa pileti. Kui sa ei taha siin olla, siis sul pole vaja siin olla – tee, et sa kaod!“

      „Millest sa räägid? Kes sa oled?“

      „Tänases Hesaris sa ju ütled, et…“

      Panen toru ära, ent sügav uni on nagu peoga pühitud. Lugu on siis pärast nädalapäevad kestnud ootamist lõpuks ilmunud! Hüppan kahe sammuga üle esiku. Põrandal on hommikune ajaleht.

      Inglased ütleksid Soomes Hesari ehk siis päevalehe Helsingin Sanomate kohta the paper, kuna artikkel the viitab, et see on lugejatele see ainus päevaleht, samas kui a viitaks ühele päevalehele mitme hulgast. Pärast seda, kui veidi parempoolsem konkurent Uusi Suomi 1990ndate alguse suure majanduskriisi ajal põhja läks, jäi Hesari ainsaks üleriigiliseks päevaleheks, saades enda kätte omamoodi tõemonopoli. Ja hoolimata sellest, et on olemas regionaalseid päevalehti, mida saab osta kogu riigis – Tamperes Aamulehti, Turun Sanomat, Oulus Kaleva –, ja samuti on olemas üleriigiline majandusleht Kauppalehti, on Hesari positsioon siiski vankumatu. Ajalehte kasutavad platvormina riigijuhid ja selle poole pöörduvad kõik, kellel midagi/kedagi paljastada vaja. Tõekuulutajana pakub talle tegelikku konkurentsi vaid kaks kohalikku õhtulehte: Iltalehti ja Ilta-Sanomat. Kollasuse poolest vastavad soomlaste õhtulehed praeguse seisuga umbes Postimehele.

      See põige meediamaastikku peaks selgitama, miks on Hesari ainus ajaleht, mis sunnib inimesi pühapäeva hommikul kell seitse telefoni haarama, et võhivõõraid inimesi sõimata, ja seda, miks ma välisukse juurde kiirustan. Pean tunnistama, see on soomlastel ju väga kena komme – et hommikune ajaleht jagatakse kodudesse läbi korteri välisukse. Tallinnas elades on hommikuse Postimehe kättesaamine tunduvalt keerulisem, on vaja jope selga tõmmata ja läbi siseõue jalutada. Seda kõike vaid selleks, et paberlehte lugeda? Pole ime, et paberlehed on raskustes – nende lugemiseks tuleb vaeva näha. Samal ajal võib võtta tahvelarvuti ja ühe klikiga ajalehe avada.

      Hetkel ei ole mul loomulikult aega mõtiskleda selle üle, kas auk ukses annab Soome paberlehtedele aastakümne jagu kauem eluaega. Raban pühapäevahommikuse Helsingin Sanomate põrandalt ja keeran kiirustades lehti. Artiklit otsida ei ole vaja, paksu lehe teise osa esiküljel vaatab vastu suur foto – mina ja kaks sõpra Helsingi Eesti üliõpilaste ühendusest. Kott üle õla, jalutame Suomenlinnas. Mida ta siis meie pärastlõunasest jalutuskäigust mööda Helsingi tuntuimat vaatamisväärsust ära trükkis?

      „Ühendusse kuuluvate Eesti noorte meelest on Soome ühiskondlike olude poolest stabiilne riik, kus elavad halvasti riietuvad ja mornid inimesed,“ teatab artikli sissejuhatus. Ühesõnaga siis selline toon, mis seal ikka. Loen edasi. „Postimehe korrespondent Tarmo Virki lajatab: Eesti on palju euroopalikum maa nii kultuuriliselt, ajalooliselt kui ka geograafiliselt. Soomes ei ole linnakultuuri, kui soomlane tuleb tänaval vastu, siis on kindel, et ta kõrvale ei astu. Siin ei naeratata üldse, ma olin šokis, kui hiljuti kuulsin lapse naeru tänaval.“

      Nojah. Keegi jalutas mulle mõned nädalad tagasi tänaval otsa. Kättemaks on magus. Lapse naeru kommentaari on ajakirjanik endale sobivalt veidi muutnud ja selle tänavale kirjutanud. Tegelikult rääkisin talle loo vahejuhtumist linnaliini bussis number 55, kus ärkasin oma mõtetest korraga selle peale, et bussi keskel istus lapsevankris paariaastane põnn, kes naeris südamest, kõva häälega. Kohe ma ei taibanudki, miks ma seda nii selgelt tähele panin. Alles hiljem hakkasin mõtlema ja sain aru: tänaval on siinsed inimesed vaiksed, peaaegu pelglikud, südamest naermas kedagi ei kuule.

      Soome ainsa üleriigilise päevalehe artiklis räägime mina ja kaks sõpra edasi soomlastest. Mida me arvame dressides linna peal käimisest, Soome pesapallist, naisekandmisvõistlustest. Räägime otse ja südamest, ilma igasuguste filtriteta. Kui ajalehe pikk ja kena naisfotograaf teatab, et tal on janu, astume sisse kuuekümnendatesse jäänud baari, mis näeb välja, nagu pärineks mõnest vanast Kaurismäki filmist. Tunnen ennast liiga selgelt sõiduvees, muidu ma ei avaks suud. Aga ma avan, ehkki ajakirjanikuna ajakirjanduses esinemine on alati kahe otsaga lugu.

      „Siia me ei lähe! See on nii Soome, vaadake neid plastist toole. Ja siin saab ju ainult Soome õlut, mis maitseb nagu vesi,“ räägib artiklis Virki, kes kiidab, et käib paar korda kuus Tallinnas. „Pääsen siit minema. Helsingi on suhteliselt masendav koht septembrist maini.“

      See oli ju nali. See oli minu nali. Laenates Monty Pythonit: „Mida ühist on Ameerika õlul ja seksil paadis?“

      Ajakirjanik naeris kaasa ja paistis sellest aru saavat. Igatahes ei oleks ta pidanud

Скачать книгу