LITMIR.BIZ

      Aga tagasi saatkonda. Tavakodanikud pääsevad saatkonda tavaliselt vaid „natukene“. Konsulaarosakonda, kus saab näiteks passi uuendada või kus soomlased ja teised vanasti viisasid taotlesid, pääseb kõrvaluksest, kust viib trepikoda vaid kolmandale korrusele. Seda korrust Eesti saatkonnahoonel alguses ei olnud, 1933. aastal ehitati kahekorruseline maja, kolmanda korruse tegid peale alles bulgaarlased.

      Meie siseneme peauksest. Väravas on uksekell ja kui sind tuntakse või osatakse oodata, avaneb hetk pärast selle vajutamist värav. Kui ei, tuleb üritada selgitada, kelle juurde sa teel oled, sest tavaliselt vajutavad nupule kodanikud, kes otsivad teed konsulaarosakonda ja pole märganud noolega silti, mis juhatab küljevärava juurde. Sammaste vahelt astume uksest sisse, pöörame vasakule ja astume kaks sammu kõrgemale garderoobi. Paneme riided vabasse nagisse, mille valik on täna lai: praegu on majas vähe inimesi, aga erinevate vastuvõttude või laste jõulupidude puhul on kõik nagid riiete all lookas. Saatkonnas toimuvatele Eesti laste jõulupidudele jõuame vaid mõnel aastal – nagu ikka, liigub info selle kohta, et midagi huvitavat toimub, heal juhul suust suhu ja kui sa selles ketis ei ole, siis võib kuluda aastaid, enne kui põnevast ja traditsioonilisest üritusest teada saad. Eesti jõuluvana, sellises pidulikus kohas nagu saatkond… kui võimalik, siis tasub eriti võõrsil kasvavatele lastele (ja miks mitte ka nende vanematele) seda põnevust kindlasti pakkuda.

      Täna avataksegi meile uks päris saatkonda, astume suurde trepihalli, kuhu vahel pääseb otse välisuksest. Vasakule jääb väiksem saal, selle taga nurgast pääseb raamatukokku, otse ees on suur saal, mille uksel seisavad tavaliselt vastuvõttude korraldajad ja kus suuremad sündmused toimuvad. Seinu katavad Eesti kunstnike tööd, mida saadikud suurima innuga esitlevad. Täna me selleni veel ei jõua.

      Märt hakkab riigist lahkuma ja et Eesti-Soome suhteid ja temaatikat ka edaspidi õiglaselt kajastada, tahab ta mind esitleda saatkonna tähtsamatele inimestele. Astume trepist üles ja Märt piilub kabinettide uste vahelt sisse. Läheme kõigepealt otse üle esiku, kus oma kabinetis ootab meid naeratav Merle Pajula. Ajakirjanikukogemusega inimesena sobib ta pressisekretäri tööd tegema nagu valatult. Ta mõistab sind poolelt sõnalt, kui tema abi on vaja mõne artikli või teema lahkamiseks.

      Pärast Merlet tuleb pressisekretäriks Linda Kolk – ühtedel valimistel on ta valimiskomisjoni ametnikuks, kui hääletama lähen. Ta vaatab mu passi ja teatab: „Tarmo, sul on siin kõik samad numbrid kui minul!“ Tuleb välja, et oleme sündinud samal päeval ning ka aastaarvus on numbrid samad, ainult kaks viimast on koha vahetanud. Kuigi ma astroloogiasse eriti ei usu, on mul tavaliselt mingisugusel põhjusel teiste Lõvi tähtkujust inimestega jube hea klapp ja nii ka Lindaga.

      Lindat kohtan kümmekond aastat hiljem, kui koos mõnede Soome ajakirjanikega avaneb mul võimalus veeta päev Minskis. Soome on OSCE eesistujaks ja noor edumeelne välisminister Alexander Stubb külastab Valgevenet, tutvumaks olukorraga riigis. Kuna lennuühendus Helsingi ja Minski vahel on puudulik, on reisiks üüritud eralennuk, kus on mõned vabad kohad meediale. Loomulikult haaran kinni võimalusest midagi nii erilist teha. Piiril saab kogu me delegatsioon viisa ning pärast seda, kui meid on kõiki mitu korda täiesti läbi valgustatud, lubatakse meid lühikesele pressikonverentsile, kus Stubb ja Lukašenka pajatavad peamiselt jäähokist – see on põhiline Valgevenet ja Soomet ühendav teema. Vahepeal hiilin tunnikeseks Lindaga lõunale, uuesti jätan delegatsiooni maha pärastlõunal, kui vahetame töömuljeid kohaliku Reutersi kirjasaatjaga.

      Merle hakkab juba 1997. aasta sügisel rääkima vabariigi 80 aasta juubeli korraldamisest koos HEÜÜga. Saatkonnal on suurejooneline plaan – kesklinnas tuleks korraldada rokk-kontsert. Laias laastus saab tööjaotus kiiresti selgeks – saatkonna ülesandeks on Eestist bändid korraldada ja seda finantseerida, meie töö on leida saal ja täita see inimestega. Tänu sellele, et HEÜÜ kuulub Helsingi ülikooli üliõpilaskonna organisatsioonide hulka, on meil juurdepääs neile kuuluvatele saalidele, mille hulgas on ka vana üliõpilasmaja keset linna. Selle me sihikule võtamegi. Vana üliõpilasmaja asub loomulikult uue üliõpilasmaja juures, kohe Stockmanni kella ja kolme sepa kuju kõrval. Vana, mis on ka pea pool sajandit uuest vanem, rajati korjandusrahaga 1870. aastal tollal kesklinna äärele (sooviti, et üliõpilaste peod ei segaks linnakodanikke), aga praegu on ta Helsingi kesklinna südameks.

      Soome poliitilisse ajalukku kirjutati maja aastal 1968, kui osana Euroopa vasakpoolsete rahutustest korraldasid ka Soome punased üliõpilased meeleavalduse, vallutades maja 25. novembri õhtul, päev enne seda, kui samades ruumides pidi tähistatama üliõpilaskonna (mis on olnud alati parempoolne organisatsioon) saja aasta juubelit. „Mässajad“ – kelle hulgas olid nii tulevane välisminister, Hella Wuolijoki lapselaps Erkki Tuomioja kui ka tulevane pangadirektor ja pikaaegne minister Ulf Sundqvist – nõudsid demokraatiat ülikooli tegevusse. Selleni jõudmiseks soovisid nad muuhulgas marksistlike rühmade asutamist teaduskondadesse. Aga see selleks.

      Kaugemal olles tuleb asju ikka suurejooneliselt ette võtta – vabariigi 80 aasta juubeli peaesinejaks tuleb Vennaskond, lisaks esineb vanemale publikule Ultima Thule ja noorematele Me, Myself & I. Kahjuks jääb õhtujuht Villu Tamme ilma väärilisest partnerist, sest ürituse patroon, tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves ei jõua haiguse tõttu Helsingisse.

      Villu siiski jõuab. Napilt. Pärastlõunal, vahetult enne juubelikontserti, heliseb mu mobiil.

      „Päevast, helistan Soome tollist.“

      „Tervist.“ Huvitav, mis nüüd lahti on?

      „Kas keegi Villu Tamme nimeline tuleb teie juurde tööle? Ta andis teie numbri, aga tal ei ole tööluba.“

      Appi. Aju ragistab. Mis nüüd teha? Kes? Kuidas? Mis muusikutest saab?

      „No mitte päriselt. Ta esineb küll täna Helsingis, aga ta töö on ikka Eestis, talle makstakse

Скачать книгу