LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui sa teaksid, missugune jõletis ma olen!..”

      „Ei ole seal mingeid konksusid,” sõnas Aljoša vaikselt ja tõsiselt, silmitsedes isa tähelepanelikult.

      „Nii, nii – et on ainult konksude varjud. Tean, tean. Et nagu üks prantslane on põrgut kirjeldanud: „J’ai vu l’ombre d’un cocher, qui avec l’ombre d’une brosse frottait l’ombre d’une carrosse.”2 Kust sina, kulla poiss, tead, et konksusid ei ole? Elad natuke aega seal munkade juures, ja laulad teist laulu. Muide, mine pealegi, uuri seal tõde välja ja tule räägi siis: ikka kergem teise ilma minna, kui juba kindlalt tead, mis seal ees ootab. Ja eks sul ole ju munkade seltsis viisakam elada ka kui siin minu majas – purjus vanamehe ja plikade juures… ehkki sind kui süütut inglit ei riiva küll miski. Loodetavasti ei riiva sind miski ka seal, ja sellepärast ma lubangi sul sinna minna, kuna ma just nimelt selle peale loodan. Sinu mõistust ei ole ju kurat nahka pand. Põled natuke ja kustud ära, paraned haavadest ja tuled tagasi. Ja mina ootan sind siin, sest ma tunnen ise, et sina, kulla poiss, oled tegelikult ainuke inimene kogu maamuna peal, kes ei ole mind hukka mõist, ma tunnen seda, võimatu on seda mitte tunda!..”

      Ja vanatoi kukkus koguni nuuksuma. Ta oli sentimentaalne. Ta oli tige ja sentimentaalne.

      V Vagamehed

      Võib-olla mõni lugeja arvab, et minu noormees oli juba loomult haiglane, ekstaatiline ja kesiselt arenenud jõuetu unistaja, kängu jäänud ja kidur mehike. Vastupidi, Aljoša oli tol ajal tegelikult sihvakas punaste põskede ja selge pilguga ning tervisest pakatav üheksateistkümneaastane nooruk. Tol ajal oli ta õigupoolest omaette vägagi nägus, rühikas keskmist kasvu tumeblond noormees, korrapärase näoovaaliga, mis oli ehk pisut pikavõitu ning millest vaatasid vastu säravad laia vahega tumehallid silmad, loomult üsna mõtlik ja üsna rahulik. Võidakse öelda, et punased põsed ei keela kedagi olemast fanaatik või müstik: kuid minule näib siiski, et Aljoša oli rohkem kui nii mõnigi hoopis realist. Jah, muidugi, kloostris uskus ta küll täielikult ka imedesse, aga minu arust ei aja imed realisti kunagi segadusse. Need ei ole imed, mis realisti usu poole tõmbavad. Tõeline realist, kui ta ei ole usklik, leiab endas igal ajal jõudu ja julgust mitte hakata uskuma imesse, ja kui ime kerkib tema ette kui vaieldamatu fakt, siis hakkab ta pigemini küll oma meeltes kahtlema kui seda fakti tunnistama. Ja kui ta seda tunnistabki, siis tunnistab ta seda kui loomulikku fakti, mida tema pole lihtsalt seniajani teadnud. Realistil ei sünni usk imest, vaid ime usust. Kui realist kord juba usub, siis peab ta just oma realismi tõttu tingimata tunnistama ka imet. Apostel Toomas ütles, et ta ei usu, kui pole näinud, ja kui ta nägi, siis ütles ta: „Minu Issand ja minu Jumal!” Kas ime pani ta uskuma? Kõige tõenäolisem vastus on – ei, uskuma hakkas ta vaid seetõttu, et tahtis uskuda, ja võib-olla uskuski ta oma olemuse sügavaimas salasopis päriselt juba siis, kui kinnitas: „Ma ei usu, kuni pole oma silmaga näinud!”

      Võidakse öelda, et Aljoša oli nürimeelne ja arenematu, et ta ei olnud koolikursust lõpetanud jne. See, et ta polnud kooli lõpetanud, oli tõsi, kuid öelda, et ta oli nürimeelne või rumal, oleks igatahes väga ülekohtune. Ma kordan lihtsalt, mida olen juba eespoolgi avaldanud: ta astus niisugusele teele vaid seetõttu, et see tee oli tollal ainus, mis teda köitis ning mis tema meelest kujutas endast ühtäkki ideaalset lahendust tema pimedusest valgusesse püüdlevale hingele. Lisagem veel, et ta oli juba osalt meie uuema aja nooruk, see tähendab loomult aus inimene, kes nõudis tõde, otsis seda ja uskus sellesse, ja kui ta sellesse juba uskus, nõudis ta ka selle viivitamatut, kogu hingejõuga teenimist, nõudis kiiret kangelastegu ühes kindla tahtmisega ohverdada selleks kangelasteoks kas või kõik, koguni elu. Ehkki jah, õnnetuseks ei saa need noorukid aru, et väga paljudel säärastel puhkudel on elu ohverdamine vahest kõige kergem kõigist ohvritest ja et näiteks viie või kuue aasta ohverdamine oma noorest pulbitsevast elust rängale, vaevarikkale õppimisele, teadusele, kas või ainult selleks, et kümnekordistada oma jõud ja teenida siis sedasama tõde ning saata korda seesama kangelastegu, mida ta ihaleb ja tahab teoks teha – säärane ohver käib paljudele neist kõikjal meie ümber peaaegu täielikult üle jõu. Aljoša valis vaid kõikidele vastupidise tee, kuid ikkagi sellestsamast ihast kiire kangelasteo järele. Niipea kui ta oli sügavama mõtlemise peale jõudnud rabava veendumuseni, et surematus ja Jumal on olemas, ütles ta endale mõistagi otsekohe: „Ma tahan elada surematuse nimel, kuid poolik kompromiss on mulle vastuvõetamatu.” Täpselt samuti, nagu ta oleks – leides, et surematust ja Jumalat ei ole – hakanud viivitamatult ateistiks ja sotsialistiks (kuna sotsialism ei ole ainult töörahva ehk niinimetatud neljanda seisuse küsimus, vaid eeskätt ateismi küsimus, ateismi tänapäevase kehastuse küsimus, tolle Paabeli torni küsimus, mida ehitati nimelt ilma Jumalata, mitte selleks, et jõuda maa peal elades taevasse, vaid selleks, et tuua taevas maa peale). Aljošale tundus koguni võõrastav ja võimatu endist viisi edasi elada. On ju öeldud: „Anna ära kõik ja käi minu järel, kui tahad täiuslik olla.” Nõnda siis ütles Aljoša endale: „Ma ei saa anda „kõige” asemel kaks rubla ja minna käsule „käi minu järel” kuuletumise asemel kõigest hommikupalvusele.” Võib-olla oli tema lapsepõlvemälestustes säilinud mingi mulje meie linna lähedalt kloostrist, kuhu ema oli teda võib-olla hommikupalvusele kaasa võtnud. Võib-olla olid mõju avaldanud ka loojuva päikese längus kiired, mis langesid ikoonile hetkel, kui tema kiljasuust ema teda selle poole küünitas. Järelemõtlikuna oligi ta tookord võib-olla tulnud siia vaid vaatama, kas siin on ikka „kõik” – või on siingi ainult „kaks rubla”, ja näinud kloostris seda vagameest …

      See vagamees, nagu ma olen juba eespool öelnud, oli vagamees Zossima; kuid siinkohal peaks lisama ka veel mõne täiendava sõna, mida see vagameeste seisus meie kloostrites üldse tähendab, ja kahju on, et ma ei tunne end sellel teel piisavalt pädevana ning kindlana. Proovin siiski väheste sõnadega ja üldjoontes asja seletada. Ja kõigepealt seda, mida kinnitavad asjaomased ning pädevad isikud: nimelt, et nood vagamehed ja seesugune vagameeste seisus on meil, meie vene kloostrites, tekkinud alles üsna hiljuti, sellest pole veel sadat aastatki, samal ajal kui kogu õigeusklikus Idas ja eriti Siinail ning Athosel on nad olemas olnud juba kaugelt rohkem kui tuhat aastat. Kinnitatakse, et noid vagamehi olevat leidunud ka meil, Venemaal, juba väga iidsetel aegadel, või vähemalt arvatakse, et pidi kindlasti leiduma, kuid Venemaad tabanud hädade, tatari ikke ja segaduste tõttu ning pärast Konstantinoopoli langemist ka varasemate meid Idaga ühendanud sidemete katkemist oli see institutsioon meil unustusse vajunud ja vagamehed kadunud. Ent möödunud sajandi lõpul oli meil siiski alanud vagameeste seisuse taassünd, mis oli toimunud suure „usuvägilase” (nagu teda nimetatakse) Paissi Velitškovski ning tema õpilaste eestvedamisel, kuid tänapäeval, ligemale sada aastat hiljem, on neid küll väga väheste kloostrite juures leida ja neile on kohati osaks langenud peaaegu et tagakiusamine – kui Venemaal ennekuulmatule uuendusele. Eriti heal järjel olid nad meil Venemaal olnud ühes kuulsas, Kozelskaja Optina eraklas. Millal ja kes oli ka meie linnalähedases kloostris selle institutsiooni sisse seadnud, ei oska ma öelda, kuid seal arvati vagameeste olemasolu juba kolmandat järge ja vagamees Zossima oli neist viimane, kuid temagi nõrkuse ja tõbede kätte peaaegu suremas, kusjuures oli alles teadmata, keda tema asemele panna. See küsimus oli meie kloostrile oluline, sest meie klooster polnud varemalt millegagi laiemalt tuntud olnud: siin ei leidunud ei pühakusäilmeid, ei imettegevaid ikoone ega kuulsaid pärimusigi mitte, mis oleksid kuidagi seotud meie ajalooga, ei olnud tal ette näidata ajalukku läinud vägitöid ega teeneid isamaa ees. Meie klooster oli jõudnud õitsvale järjele ning saanud üle kogu Venemaa kuulsaks just oma vagameestega, kelle juurde, keda nägema ja kuulama voolas kokku palverändureid kõikjalt Venemaalt, tuhandete verstade tagant. Niisiis, kes säärane vagamees õieti on? Vagamees on see, kes võtab teie hinge, teie tahte oma hinge ja oma tahtesse. Kui te valite endale vagamehe, ütlete ise lahti omaenese tahtest ning annate selle täielikult tema käsu alla ühes täieliku lahtiütlemisega iseendast. Selle läbikatsumise, selle hirmsa elukooli võtab pühendunu vastu vabatahtlikult, lootuses jõuda pärast pikka läbikatsumist võiduni iseenese üle, saavutada säärane enesevalitsemine, millega ta võiks eluaegse teenimise järel lõpuks saavutada juba ülima vabaduse, see tähendab vabaduse iseendast, et hoiduda nende saatusest, kes on kogu elu ära elanud, kuid ei ole ennast iseendas leidnudki. See asjakorraldus, see vagameeste institutsioon – see ei ole teoreetiline

Скачать книгу