LITMIR.BIZ

Скачать книгу

saada.

      Eluhingus on suurim looduse ime. Veelgi enam – see on suurim kõigist imedest. Kui ma räägin eluhingusest, mõtlen selle all vaimset energiat, mis annab meie hingamisele elu alalhoiuvõime. Meie hingamine kannab elujõudu edasi umbes nii, nagu auto viib edasi selle juhti. Keegi ei aja kunagi autot segamini autojuhiga, aga isegi need, kes on õppinud tundma hingamises peituvaid võimeid, kipuvad füüsilist hingamist (või õhku, mida nad hingavad) segi ajama elujõuga, mis selles voogab.

      Vaimne elujõud on puhta jumaliku teadvuse kiir, mis lähtub otse kõiksusest – vormitust tõelisuse mõõtmest, mis on kõige loodu allikas. Meie vaimse mina seisukohalt on see jumalik kiir hinge hävimatu ühendus selle Loojaga. Meie füüsilise mina seisukohalt on see meie otsene side kosmilise energiaga, mis on universumi loonud.

Hingetõmme hingamise taga

      HINDU TARGAD TUNDSID ELUJÕU JUMALIKKU olemust juba tuhandeid aastaid tagasi. Nad nimetasid selle Prāna’ks. Kuna nad kasutasid sõna prāna katähistamaks hingamist, tuult ja õhku, viitasid nad vahel praana elujõule kui „hingamisele hingamise taga“, et eristada seda hingamise füüsilisest protsessist või õhust, mida kopsudesse hingame.

      Kuna meie hingamine on nii tihedalt seotud elujõuga, nimetasid iidsed hindu meistrid inimhinge anu’ks, mis tähendab „see, kes hingab“. Nad mõõtsid inimelu pikkust mitte selle järgi, mitu aastat keegi elas, vaid selle järgi, kui palju hingetõmbeid ta alates sünnihetkest kuni surmahetkeni tegi. Nad olid tähele pannud, et sündides on meie esimeseks tegevuseks alati sisse hingata – ja surres on meie viimaseks tegevuseks välja hingata. Kas sa teadsid, et kõik inimesed surevad välja hingates?

      Kuna hingamine on nii lähedalt seotud praana elujõuga, õpetavad hindu meistrid, et jumal on meile lähemal kui meie enda hingamine. Kabir, kuulus India luuletaja ja pühak, kirjutas humoorikad ja maised värsid, et tuletada järgijatele meelde, et kui nad tahavad teada, kus jumal on, ei pea nad otsima kaugemalt kui omaenda hingamisest:

      Kas sa otsid mind? Ma olen su kõrvalistmel.

      Mu õlg on sinu õla vastas.

      Sa ei leia mind India pühakodadest

      ega sünagoogidest või katedraalidest,

      ei missadelt ega pühadest lauludest.

      Mitte jalgadest, mis su enda kaela ümber väänduvad,

      mitte ainult juurviljade söömisest.

      Kui sa mind tõesti otsid, näed mind otsekohe.

      Sa leiad mind aja kõige tillukesemas majas.

      Kabir küsib: „Õpilane, ütle mulle, kus on jumal?“

      Ta on hingetõmbes hingamise taga. 1

      Hindu tavade järgi on jumal, praana ja jumalik teadvus üks ja seesama. Seepärast nimetavad hindu targad praanat „jumala hinguseks“. Nad lähevad veel kaugemale, väites, et jumal lõi maailma oma hingusega, sest praana elujõud ehk eluvägi (või jumala hingus) on oma loova (või liikuva) omaduse poolest sama, mis jumalik teadvus.

      Ka Vana-Hiina tao targad tundsid vaimse elujõu jumalikku loomust, mis hingamises peitub. Nad nimetasid seda Qi (Chi). Üks taoistlik tekst, mis kannab pealkirja „Hingamismeetodite ülimad saladused“ ütleb, et „(qi) on vaimude toimetamine“2. Hiinlased pidasid seda jumalikku energiat elu jaoks nii asendamatuks, et qi piktograafiline sümbol on sama, mis riisil – hiinlaste peatoidusel. Vältimaks qi segiajamist füüsilise hingamisega nimetavad hiina meistrid seda vahel „sisemiseks hingamiseks“, mis kutsub esile „välise hingamise“. See on nii eluliselt oluline erinevus, et üks tao meister hoiatas oma õpilasi:

      Inimesed ajavad välise hingamise segamini sisemisega. Need, kes teevad hingamisharjutusi, peaksid olema ettevaatlikud… kohutav on üht teisega segamini ajada. 3

      Tao meistrid kasutavad harva jumala mõistet maailma loomise selgitamiseks. Sellest hoolimata õpetavad nemad, nagu ka nende hindu ametivennad, et universumi on loonud jumalik kosmiline hingus. Näiteks ütleb teoses „Daodejing“ Hiina tark Lao-zi: „Tao on hingamine, mis ei lakka kunagi. See on kogu loomise ema.“45

Eluvaim

      TIHE SIDE, MIS VALITSEB ELUVAIMU ja füüsilise hingamise vahel oli tuntud ka Vana-Kreekas ja Vana-Roomas. Näiteks nimetasid kreeklased elujõudu pneumaks. Pneumal on veelgi rohkem tähendusi kui praanal. Sõna pneuma ei viita mitte ainult hingamisele, õhule, tuulele ja vaimsele elujõule, vaid tähendab lisaks ka vaimu ja hinge. Kuid selle peamine tähendus oli mõte „vaimu ühendusest hingamisega“. Pneuma on paljude tänapäeva ingliskeelsete sõnade tüveks, nagu pneumonia (kopsupõletik) ja pneumatic (suruõhu abil töötav), mis viitavad füüsilisele hingamisele või õhu kokkusurumisele. Kuid tänapäeval oleme unustanud fakti, et iidne sõna pneuma viitas algselt müstilisele sidemele hinge, vaimu ja hingamise vahel.

      Roomlased olid samuti teadlikud otsesest seosest hinge, vaimu ja hingamise vahel. Näiteks on ladinakeelsel sõnal spiritus sama lai tähendustering nagu sõnal pneuma (hingamine, tuul, vaim, hing ja elujõud), aga lisaks neile tähendab see veel „jumal hingamise sees“. Roomlased austasid ühendust vaimu ja hingamise vahel, vermides müntidele ladinakeelse sõna respire, mis tähendab „hingama“.

      Respire koosneb eesliitest re-, mis tähendab midagi uuesti tegema, ja tüvest spiritus, mis tähendab vaimu. See erakordne sõna kirjeldab täht-tähelt, kuidas eluvaim meie kehast lahkub – ja sinna tagasi pöördub – iga hingamistsükliga. Ladinakeelne sõna respire on olnud aluseks sõnadele paljudes Euroopa keeltes, milles respiration (ingl ja pr k),(respirazione) (itaalia k) tähendab hingama. Kuid ka siin on algse ladinakeelse sõna tähendus kaduma läinud. Me oleme hingamise kõrval ära unustanud vaimu tähenduse ja kasutame seda sõna vaid mehaanilises mõttes, et märkida õhu liikumist kopsudesse ja sealt tagasi välja.

      Ladinakeelne tegusõna expire on teine iidne sõna, mis tähistab lähedast seost füüsilise hingamise ja elujõu vahel. Expire koosneb eesliitest ex-, mis tähendab millestki väljapoole ja sõnatüvest spiritus ehk vaim. See ei tähenda ainult „välja hingama“, see tähendab ka „surema“. Sõna-sõnalt tõlgituna tähendab expire „vaimu väljumist“. See on täiuslik kirjeldus surmahetkel juhtuvale, kui eluvaim lahkub inimese kehast ühes viimse hingetõmbega.

      Oled sa kunagi mõelnud, miks öeldakse „Jumal õnnistagu sind!“ (God bless you! ingl), kui keegi aevastab? See komme ulatub tagasi keskaega, kui arvati, et aevastuse jõul lahkus hingamine (ja eluvaim) ajutiselt inimese kehast. Meie esivanemad õnnistasid kiiresti aevastajat, vältimaks ohtu, et kurjad vaimud saaksid siseneda ja võtta vabaks jäänud keha oma võimusesse, kuni omaniku vaim (või hing) järgmise sissehingamisega kehasse tagasi pöördub.

      Seost hingamise ja vaimu vahel on tuntud üle maailma nii vanade kui ka uute kultuuride keeltes. Näiteks Hawaiil tähendab sõna Ha nii jumalat kui ka hingamist. Kõik on kuulnud traditsioonilisest Hawaii tervitusest „aloha“, mis tähendab „Jumal olgu sinuga.“ Kuid vähesed on teadlikud veel ühest Hawaii tervituskombest, kus kallistusele järgnevad mõned õrnad väljahingamised tervitatava põsele, mis tähendab „ma austan Jumala vaimu sinu sees“.

      Tänapäeval peetakse niisuguseid traditsioonilisi õnnistamisi veidrateks ebausu kommeteks, aga iidsete kultuuride inimesed võtsid mõistet „Eluhingus“ kõige otsesemas tähenduses. Tänase päevani lausuvad Brahma preestrid Indias jumalikke mantraid ja korraldavad pühalikke tulerituaale, et kanda Eluhingust (või praanat) uutesse pühaku- või jumalakujudesse. Et veenduda oma pingutuste kordaminekus, hoiavad nad rituaali lõppedes peeglit kuju nina juures. Kui peegel muutub uduseks, teavad nad, et püha isiku vaim on asunud kuju sisse elama.

      Vanadel

Скачать книгу