LITMIR.BIZ

Скачать книгу

üle talendika mängija ja jätkasime nii hästi, nagu oskasime.

      Õnnetuseks otsustati Beeb’i toiduahela ülemistes instantsides, et asjalood võiksid paremad olla. James May täitis küll BBC normi selles osas, mis puudutas sassis juukseid ja väga kena olemist, aga naistöötajate arvu normi ta ei täitnud. Seetõttu pani BBC talle sule sappa ja võttis tema asemele Kate Humble’i, kes täitis kõiki neid kolme kriteeriumit. Kate’iga oli tohutult lõbus koos töötada, aga saate enese tegemine ei olnud enam nii lõbus. Meile oli sokutatud uus produtsent; produktsioonimeeskonnast saadeti mõned kauaaegsed liikmed teistesse saadetesse; näis, et juhtkond topib end meie asjadesse. Kui kõrgemalt poolt soovitati, et me peaksime ühe terve saatelõigu pühendama bensiinijaamades müüdavate võileibade testimisele, otsustasin, et niisuguses „Top Gearis” ei taha ma töötada.

      Mul oli aeg toimida nagu Paddy Ashdown ja oma teed minna. Tähendab, nagu „Top Geari” Paddy Ashdown. Täheldagem, et pärast liberaaldemokraatide juhi kohalt lahkumist tegutses päris Paddy Ashdown erakonnas väga aktiivselt edasi. Aga seda ma ei tea, mis sai tüübist nimega Jeremy Clarkson.

      Seltskond koguneb uues kuues

      Lahkusin vanast „Top Gearist” 2000. aasta suvel ning asusin tööle online-automüügiga tegelevas firmas, mida juhatas tore mees, kelle põskhabe näis olevat ebasümmeetriline. Aitasin tal alati kõnesid kirjutada, kui ta läks esinema saalidesse, mis olid tulvil autode edasimüüjaid, kes kõik vihkasid teda, sest ta püüdis nende lisaraha enda taskusse pista. Kui teda ennast kohal polnud, juhatas vägesid üks teine tüüp, kes ei suutnud välja öelda sõnu „probleem”, „katastroof” ja „täielik soperdis”, vaid kirjeldas kõike – ükskõik kui katastroofiline asi ka polnuks – sõnaga issue, ‘keeruline küsimus’. Veetsin oma päevi, püüdes teda meeleheitlikult meelitada olukorda, kus ta seisnuks silmitsi suure jamaga, milles figureerib pabertaskurätik (tissue), Vishnu või Somaalia linn Mogadishu, ent ma ei saavutanud selles erilist edu. Võrreldes „Top Geariga” oli mu sealne töö üpris igav. Kuus kuud hiljem andsin lahkumisavalduse ja läksin tööle ühte uue meedia firmasse.

      Seal oli juba huvitavam. Oli aasta 2001. Uue meedia firmasid tärkas hulganisti. Too, kuhu mina tööle asusin, sai kõik linnukesed kirja. Kontor vanas laohoones? Olemas. Lauajalgpall kontoris? Igatahes. Mugav puhkeala, kus on palju diivaneid ja kott-toole? Jaa. Suurtes summades suplemine ja pankrotistumine juba enne seda, kui hiiglaslik akvaarium on jõutud kohale toimetada? Jah, see linnuke läks ka kirja. Pagan küll.

      Jäin töötuks. Kirjatöö tegija puhul on hea, et nii nagu näitleja, kes väidab, et ta „puhkab”, võib ka tema edasi lükata käike tööbüroosse ja pareerida vanemate murelikke küsimusi väitega, et ta on „vabakutseline”. Vabakutselise elu sobis mulle, iseäranis seetõttu, et töötamise vaatenurgast ei tulnud eriti miski seda rüvetama. Millalgi keset seda tegevusetuse aega sõlmisin lepingu uue internetiteenuse pakkujaga ja nende paketiga kaasnes pisut tasuta veebiruumi. Aasta oli ikka veel 2001. Tol ajal näis olevat moeasi, et sul oleks omaenda veebileht, ja seetõttu avaldasin ma veebis totra ja kehvasti koostatud autovärginduse nimega Sniff Petrol. See oli mõeldud olema samalaadne satiir nagu The Onion või Charlie Brookeri TV Go Home, ehkki mõistagi mitte sama hea satiir, sest ma takerdusin halvavasse tõsiasja, et autod ei ole olemuslikult naljakad. Andsin endast parima, et sellest tõkkest üle saada – kasutasin lihtsat hädaabinõu, mis seisnes selles, et ma mõtlesin ise kõik välja. Sestap väideti esimeses numbris, et Volkswagen hakkab tootma hobuseid ja vormelistaar Mika Häkkinen plaanib oma magedat imagot vürtsitada seeläbi, et kannab peas aluspükse. Sealt hakkasid asjad edasi hargnema. Ma ei avaldanud veebilehel kordagi oma nime, mistõttu leht jäi intrigeerivalt anonüümseks, ja see – ilmselt enamgi kui veebilehel avaldatud jaburused – näis lugejates mõningast huvi äratavat. Veebileht leidis mainimist ühes ajalehes. Ajakiri Autocar tegi sellest terve loo. Väljaandele tegi korralikku reklaami üks keskmise kaliibriga pornoajakiri oma autorubriigis, mis tuiskas üle anonüümsuse piiride ning küsis mu nime ja aadressi, et nad saaksid mulle mälestuseks kaks eksemplari saata. Mispärast nad arvasid, et mul just kahte eksemplari on tarvis, ei oska ma öelda. Võibolla nad oletasid, et ma tahan ühe oma vanematele anda. Mispärast üks keskmise kaliibriga pornokas avaldas autorubriiki, on samamoodi ja samavõrd arusaamatu. Igatahes oli tore, et inimesed näisid seda veebilehte heameelega lugevat.

      2002. aasta alguses sain veebilehe kaudu e-kirja ühelt vanalt kolleegilt. Kolleegi nimi oli Jeremy. Teadsin, et see on tema, sest kirja teemarida oli puhtakujuliselt Clarksoni stiilis. Sellel seisis: „READ THIS”, ‘loe seda’. Sõnum ise oli väga sõbralik. Pärast seda, kui saatja kirjutas, et Sniff Petrol on „väga-väga naljakas” ja tegi (ebaõige) oletuse veebilehe autori kohta, palus ta mul enesele helistada. Nii ma siis helistasingi ja paljastasin enese isiku, misjärel Jeremy lubas, et mainib veebilehte oma ajalehekolumnis, ja sellega asi piirduski.

      Paar kuud hiljem kutsus üks Toyota suhtekorraldaja (kes oli minu autorlusest teada saanud) mind mitteametlikule autotööstuse juhtfiguuride lõunale koos väljavalitud suurepäraste vanade kelmidega. Tavaliselt mind autotööstuse lõunatele ei kutsutud, olgu siis mitteametlikele või teistsugustele, ja näis ebaviisakas sellest pakkumisest ära öelda. Läksime ühte Lääne-Londoni Hiina restorani. Kõik näisid olevat väga sõbralikud. Just siis, kui lauale toodi krõbe part, saabus Jeremy. Ta tõi kuuldavale paar tervitust, rääkis õhinaga raamatust, mis tal parasjagu kaasas oli, ning tegi kogu seltskonna olemise pisut lahedamaks, nii nagu tal ikka kombeks oli. Kui ta istet võttis, tabasin ta pilgu. „Sa kannad lühikeste varrukatega särki!” sõnas ta süüdistavalt. Jeremyle ei meeldi veidral kombel paljud asjad. Nende hulka kuuluvad ka lühikeste varrukatega särgid. Seepeale viis ta mõtted mujale tõenäoliselt laimava sisuga jutt kellestki teisest autoajakirjanikust ja kõik jätkasid söömist.

      Kuna ruum oli ajakirjanikest tulvil, eeldasin ma, et lõuna järel tõtatakse sujuvalt mõnda pubisse, kus veedetakse ülejäänud pärastlõuna end purupurju juues. Aga kõigil teistel näisid olevat muud plaanid. Mõni neist plaanidest nägi vist isegi ette töötamist. Tundsin uustulnukana, et olen vabakutselise ajakirjaniku „lepingutingimusi” vääriti mõistnud.

      Kui hakkasime restoranist lahkuma, lipsas Jeremy minu kõrvale. „Mis sa praegu teha plaanid?” küsis ta. Vastasin, et ilmselt lähen lihtsalt koju. „Tahad, sõidame üheskoos taksoga Paddingtoni?” päris tema. „Ma tahaksin sinuga millestki rääkida.”

      Mul ei olnud tegelikult Paddingtoni vaksalisse asja, aga ettepanek oli liiga intrigeeriv, et sellest keelduda, mistõttu ma teesklesin, et jah, tahan küll, ning me viipasime enesele takso. Läbi Lääne-Londoni sõites selgitas Jeremy mulle, et tema ja Andy Wilman kavatsevad hakata BBC-le uut autosaadet tegema. Mäletasin Wilmani Pebble Milli päevilt. Ta oli „Top Geari” kontoris olnud mõistatuslik ja aeg-ajalt väljailmuv isiksus ning ka „Top Gearis” endas mõistatuslik ja aeg-ajalt väljailmuv isiksus: saates esitles ta lõbusaid ja ebatavalisi teemasid võluvalt närusel kombel. Jeremy selgitas, et uue show’ nimeks võinuks saada Carmageddon, aga seda plaani muudeti. Uute plaanide järgi pidi selle nimeks saama „Top Gear”.

      Kõigest paar kuud varem oli vana „Top Gear” BBCs „riiulile pandud” ja enamik ekraanitalentidest olid pagenud Channel 5 ridadesse tegema saadet „Fifth Gear”. Saate nimi jäi ripakile ning oli täiesti loogiline, et Jeremy ja Andy kasutaksid seda oma uue, radikaalselt teistsuguse autosaate jaoks, ning nad tahtsid minuga selle saate tegemisest vestelda. Jeremy ütles, et neile meeldib Sniff Petrol ja et nad tahavad sedasama suhtumist ka oma saatesse. Tahavad kedagi, kelle arvates autod võivad olla naljakad ja kes ei suhtuks autodesse ülemäära tõsiselt. Hakkasin mainima, et Sniff Petrol oli üleüldse teoks saanud suuresti tänu mehele, kes minuga koos praegu taksos istub, kes arvab, et autod võivad olla naljakad ja kes ei suhtu neisse ülemäära tõsiselt, aga see oleks kõlanud sedavõrd lipitsevalt, et me mõlemad oleksime takso klapptoolid täis oksendanud.

      Jõudsime Paddingtoni ja läksime vaksalihalli kohvikusse. Jeremy väitis, et tihtipeale näeb ta sealsamas kohvikus Richard Noble’it, maapinnal saavutatud kiirusrekordi britist omanikku, ja me spekuleerisime, et kindlasti veedab ta seal lihtsalt aega ja osutab InterCity rongidele, öeldes: „Mina olen kiiremini sõitnud.”

Скачать книгу