LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Aga kingad?” Jah, isegi mu kingad olid Nextist. „Ja teil on Nexti soeng …?” Lähedalt vaadates oli ta sõbralik, naljakas ja just selline, nagu oleksingi lootnud mehelt, kes tõestas, et autodest kirjutamine ei pea olema igav. Ühtlasi oli tal erakordselt suur nägu.

      Hiljem samal päeval tegin Jeremy juures veel tähelepanekuid, mis läksid täppi kõigi tulevaste „Top Geari” saadete puhul. Tõsiasi, et saatel oli skript ja lavastus, ei tähendanud, et tema ise poleks pidevalt mõelnud saate toimetamisele ja viisidele, kuidas teha nii, et saade saaks suuremaks, paremaks ja lõbusamaks. Ühes stseenis tõi ta sisse võrdluse, kus ta paisatakse lennukikandjalt õhku, ta maandub lamamistoolis ja seejärel sõidab talle otsa veoauto. Nagu mustvalgel seisis, pidi Clarkson toolil istuma, ütlema paar sõna, ja otsasõitev veoauto pidi ta pildist välja tõukama. Kasutades fikseeritud võtet – kaamera on kinnitatud statiivile nii, et kaadrid sobituksid ideaalselt –, sai Jeremy kohale enne kokkupõrget asetada mannekeeni, et kiire lõige montaažis võimaldaks näidata, et ta tõepoolest saabki paugu. Võtteplatsil tuli Jeremyle veel üks idee. Pärast kokkupõrget pidime montaažis lisama kaadri kiiresti sõitva veokiga, kusjuures tema ise ripub esivõre küljes ja karjub. Meil ei olnud kusagilt võtta meest, kes suure veoki radiaatorivõre küljes ripuks, aga sellest polnud lugu. Jeremy arvas, et asi on vaeva väärt ja tema lihtsalt „teeks selle ära”. See oli järjekordne tõik, mida ma tol päeval tema kohta õppisin: ta oli ebaharilikult kartmatu. Selle nimel, et stseeni jaoks lisapanus anda, oli ta nõus laialisirutatud kätega seisma liikuva veoauto esiosal, kusjuures kinni hoidis teda pelgalt tugev käehaare ja pisut nööri. Mehes, kes oma kunsti nimel on valmis riskeerima sellega, et ta kohutaval kombel alla aetakse, oli midagi väga lahedat. Näha teda tööd tegemas oli muljetavaldav. Iseäranis tänu sellele, et ta ei langenud omaenese nalja lõksu.

      Tuli välja, et kogu see filmimine oli asjatu. Pebble Milli montaažiruumis otsustati, et lennukikandjal tehtud ülesvõtetest piisas ja need olid küllalt põnevad, et sisustada kogu saadet ka ilma komöödiakaadrite ja kõige selleta, mis me salvestanud olime – ja kõik alates lapsviiuldajast kuni eksprompt kaskadööritööni lendas prügikasti.

      Minu jaoks aga ei olnud see oluline, sest need võtted olid mind teletöö õppimiskõveral veel mõnekümne sentimeetri jagu ülespoole tõstnud. Enamgi veel: olin lõpuks kohtunud oma iidoliga, kes kirjutas autodest. Ja tuli välja, et ta on tore kutt. Tore kutt, kellel on erakordselt suur nägu.

      Motomaailma Paddy Ashdown

      Oli 1999. aasta algus. Vanas „Top Geari” kontoris oli kõik rahulik, ehkki me ei kutsunud kohta selle nimetusega: see olnuks samavõrd imelik, kui keegi oleks kaevikutes rääkinud esimesest maailmasõjast. Ühesõnaga kõik oli rahulik kohas, mis oli tol hetkel lihtsalt „Top Geari” kontor. Mäletan seda rahulikkust seetõttu, et kui meie sarjatoimetaja Chris Richards oli lõpetanud ühe telefonikõne ja nägi välja kergelt lubikaame, ei olnud tal suurt publikut, kellega jagada põrutavat teadet: Jeremy plaanis saatest lahkuda. Meie, kes kohal olime, võtsime uudise omaks samal kombel nagu kellegi surmateate. Ütlesin vist ühe sõna. See sõna oli shit, ‘oi raisk’.

      Hiljem väitis Jeremy, et viskas tööriistad nurka seepärast, et tema kodu juurde oli toodud Renault Clio, tema aga ei suutnud leida vähimatki, mida selle kohta öelda, ja tagasiastumine oli tema ainus võimalus. Tolles eelmainitud telefonikõnes ei olnud ta ühtegi Prantsuse väikeautot nimetanud, küll aga nentis ta, et oli kuulnud, kuidas Paddy Ashdown astub tagasi liberaaldemokraatide juhi kohalt, öeldes, et tema on endast maksimumi andnud; Jeremy oli otsustanud, et sama kehtib ka tema kohta. Hiljem kirjutas Jeremy joomise mahajätmisest ja seostas selle kadunud Charles Kennedyga. Sel kombel näis ta olevat haaratud aegluubis projekti, milles võrdles iseend kõigi uuema aja liberaaldemokraatide juhtidega, ja mina näiteks ootan kannatamatult aastat 2031, et näha, mida ta suudab teha Sir Menzies Campbelliga.

      Nii nagu liberaaldemokraatidel, nii oli ka meil Pebble Millis probleem. „Top Gear” ei olnud ainult Jeremy saade, aga tema oli üks saate nurgakive ja olnuks naiivne eirata fakti, et väga suur osa saate ligitõmbavusest noil joovastavatel reitingute tipus olemise aegadel tulenes eeldusest, et tema ilmub ekraanile ja elavdab mõne kohutava auto arvustust metafooriga aluspükstest või teeb midagi muud selletaolist. Ometigi püüdsime uudist omaks võttes vaprat nägu teha. Meie show on midagi enamat kui kes tahes saatejuht üksinda, ütlesime iseendile. „Top Gear” suudab edasi tegutseda ja tegutsebki. Meil on Quentin. Meil on Tiff. Meil on Vicki. Meil on ju ometigi Tony Mason. Mõistate isegi, et aurumasinate rallid ei hakka ise ennast teleris kajastama. Aga ma arvan, et sügaval sisimas kartsime kõik, et „Top Gear” on kaotanud oma suurima magneti. Jah, saade võib jätkuda ja sellel oleks endistviisi vaatajaid, aga see oleks võrreldav loomaaeda minekuga teadmises, et tiiger on surnud.

      Üks meie esimesi töid pärast „Paddy Clarksoni” afääri oli leida uus saatejuht, või kaks saatejuhti. See oli nagunii üks „Top Geari” pidevaid ülesandeid. Pisut aega pärast seda, kui saates tööle asusin, andis Jon Bentley mulle ülesande välja peilida mõni potentsiaalne autoajakirjanik, kellega ekraaniproov teha, ja kui minu koostatud nimekirjas olid inimesed, keda nad juba olid näinud, või siis need, keda nad ei tahtnud näha, õhutas Bentley mind ennast proovile panema. Läksime kohalikku parki, kus Bentley sihtis mind kaameraga, samal ajal kui mina teesklesin, et väike põõsas on tegelikult suur Peugeot, ja ainuüksi selle iseäranis veidra filmikatsetuse ajel lubati mul teha saatelõik autovärvidest (mis osutus liiga halvaks, et seda eetrisse anda) ja seejärel teha tänavasõidutest Subaru Legacyga (ka see oli täielik jura, aga saatesse jõudis lõpuks siiski, sest ühel nädalal oli saates üks lõik vajaka ja olukord oli lootusetu). Pärast seda jõudis Jon mõistlikule arusaamisele, et vastupidiselt lootustele ei olnud ta leidnud uut Clarksonit. Ta oli leidnud mehe, kelle kohta ei kehtinud vana rahvatarkus, et kaamera muudab inimese kogukamaks: läbi teleprisma vaadatuna nägi too mees ekraanil välja kõhnem ja tema käsivarred näisid olevat kaks ja pool meetrit pikad, mis andis talle samasuguse väljanägemise nagu anorektikust kaheksajalal, kes pingutab, et kaameraga silmsidet hoida. Minu saatejuhikarjäär sai ilmselge lõpu. Pealegi oli veel aasta 1998 ja tol ajal oli Bentleyl Clarkson veel olemas.

      Kui Jeremy lahkus, hakkasime taas otsima värskeid talente ja kutsusime mõne inimese ekraaniproove tegema. Üks neist oli tüüp nimega James May. Mina tundsin Jamesi vastu suurt imetlust tänu tema nutikale ja vaimukale kolumnile ajakirjas CAR ning tänu tema nutikale ja vaimukale saatejuhitööle Channel 4 autosaates „Driven”. Meile „Top Geari” kontoris meeldis „Driven” ja me kõik jälgisime seda suure huviga. Sellel oli kaks põhjust. Esiteks: konkurents oli kasulik. Teiseks lootsime salaja, et nende show osutub jamaks ning me saame selle üle naerda ja end paremini tunda. Sestap ka südamest tulnud naeruhood, kui avastasime, et nende reklaamiga veoauto sõidab möödasõidutestidel nimetusega „ohuga silmitsi” müstilisel kombel alati valel pool teed, sest saate logo oli maalitud treileri valele küljele ja „Driveni” tegijatel ei olnud rahanappusel võimalik probleemi lahendada.

      Ekraaniproovide päeval sättisin nii, et kindlasti saaksin just mina Jamesile fuajeesse vastu minna, ja kuna me olime ajakavast niigi maas, viisin ma Jamesi teise korruse kohvikusse, et pisut tema meelt lahutada. Tegelikult tahtsin ma temaga lihtsalt vestelda ja teada saada, kas ta ikka on nii naljakas ja huvitav, nagu ta kolumnid ajakirjas CAR olid mind uskuma pannud. Küsisin põnevusega, kas ta soovib teed või kohvi. Ta valis kohvi ja krimpsutas esimese lonksu peale nägu. Palusin BBC kohvi kvaliteedi pärast vabandust, nagu Ronnie Corbett ja Terry Wogan olid meile tahtmatult õpetanud.

      „Oh ei, kohvil pole häda midagi,” vastas James. „Tegelikult mulle kohv kui selline lihtsalt ei maitsegi.”

      „Sellest pole küll lugu,” vastasin mina. „Kui soovite, toon teile teed.”

      „Ei-ei. Vaadake, ma armastan teed juua ja ma ei suudaks välja kannatada halba teed,” selgitas James. „Sellepärast küsisingi kohvi.” Mäletan, et pidasin teda pisut veidraks.

      Pärastpoole tegi James väga hea ekraaniproovi, mille najal sai ta „Top Gearis” saatejuhitöö, ja selles ametis osutus ta suurepäraseks kolleegiks ning ta oligi päriselt just nii naljakas ja huvitav, nagu olin lootnud. Kohvi ei ostnud ma talle enam kunagi.

      Meie

Скачать книгу