LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tamm saab alguse tõrust, väikesest seemnest, mida me vaevu usume olevat võimelise arenema nii suurejooneliseks puuks, mis elab üle mitu inimpõlve ja pakub toitu, varju, kodu ja väga palju muud sadadele teistele olenditele. Ja siiski on sellesse seemnesse kätketud nähtamatu muster täiuslikult kujundatud nii, et sellest saaks tamm – ja mitte ainult üks tamm, vaid uute tõrude kaudu lausa igikestvad tammikud. Selles väikeses mateeriakübemes sisaldub lõpmatu igavikuline potentsiaal.

      Sama lugu on teiega.

      Nii nagu tõru ei tule ellu tühja kestana, et hakata „endast midagi tegema”, pole ka teie selliseks loodud. Seeme, millest teie sündisite, sisaldas juba kõike, et materiaalses maailmas teostuda – ja lisaks kõige ja kõigi teostumist, mis teie elust hargneb ja areneb.

      Kaaluge selle väitega kaasnevaid järeldusi. Nii nagu üksainus tammetõru sisaldab lõputuid tammikuid, sisaldab ka teie olemuse seeme kõiki ideid, kaasabi ja toimet, mida teie elu iganes avaldab – lisaks ka kaudset mõju teid ümbritsevale maailmale nii olevikus kui tulevikus. Kõik, mida vajate, on õiged tingimused, et see ärkaks ja esile tuleks.

      Kui tõru kasvama läheb, sirutuvad juured alla musta mulda, purdainesesse, mis sisaldab kasulikkuse minetanut ja kõdunenut. Töötades loodusega käsikäes, mitte looduse vastu, olemasolevat ära kasutades, mitte sellele vastupanu osutades, tekivadki tingimused tamme tärkamiseks. Kui lepime oma elu „sopaga”, sukeldudes varjamatult kogemustesse, millesse satume, mis meid ümbritsevad ja mis vahel meid peaaegu enda alla matavad, pöörab ärkamisprotsess need tumedad, näiliselt kõdunenud osad toitainerikkaks kompostiks, mis toidab uut arengut. Me kaotame võitlemise, kohtumõistmise ja häbi elu pärast, mis on kulunud püüdes vältida, maha suruda või eitada olnut või olemasolevat, ning muundame kõik millekski kasulikuks ja toetavaks. Me loome tugevad juured, kanname rikkalikult vilja ja areneme nii, nagu loodus ette on näinud.

      Kui tamm tärkab, suunates juuri ikka sügavamale ja üha enam laiali, sööstavad oksad üles ja väljapoole, püüdes valgust. Mida sügavamale ulatuvad juured, seda kõrgemale saavad oksad sirutuda. Looduse loomupärane tasakaal tajub, et üks on võimatu teiseta. Kui puu pürgiks valguse poole, ilma et oleks end mullapimeduses kinnistanud, ei suudaks ta püsti püsida. Põud kurnaks ta kuivaks, metsatulekahju põletaks maani ja tugev torm tõukaks pikali. Meie inimlik ärkamisprotsess on samasugune. Kui jätame juured tähelepanust ilma ja keskendume ainult sirutumisele, siis kaotame tasakaalu ja peatoiduse allika. Kui me pole sügaval kindlalt kinnitunud millessegi, mis toidab meid toimeka elu pealispinna all, siis võime kergesti kõrbeda, läbi põleda ja muutuste tuultes kokku kukkuda.

      Kui me aga leiame endale ärkamisprotsessi kestel loomuomase tasakaalu, suudame ulatuda kõrgemale ja kaugemale, kui meie väike tõrumina ettegi oskas kujutada – ja sageli ka oodatust kiiremini. Nii nagu puuvõsu kasv võib ootamatult kiireneda, vahel mitu korda kasvuperioodi jooksul, suudame ka meie kvanthüppeid sooritada – mentaalselt, füüsiliselt, vaimselt, loominguliselt ja igal muul alal oma elus. Mida tugevamini oleme juurdunud oma hingemullas, seda tugevamini oleme ühenduses oma tõelise olemuse seemnega. Ja mida rohkem me nendega ühildume, seda võimsam ja kõrgem saab olla meie elulend.

      Lõpuks saab tamm täiskasvanuks, annab varju ja ulualust ning saadab maailma uusi tõrusid, millest kasvavad uued puud. Kui meis ärkavad varjatud võimed ja aktiveerub meie sügavaim eesmärk, siis loovad ja toetavad meie jagatavad anded ökosüsteemi, mis laseb meie maailmal kasvada ja jõudsalt areneda.

      See on tamme eesmärgi teostumine, mis leiab aset iga kord, kui tammetõru saab tärgata, nii nagu loodus on ette näinud. Kui tingimused on õiged, täidab loodus alati oma lubaduse. Midagi muud ei saagi juhtuda. Tammetõru on terviklik, täielik ja täiuslik oma tõrususes, osalt seetõttu, et tammetõrus on alati ootel tamm. Mitte mänd. Mitte õunapuu. Vaid tamm. Iga kord. Me teame, et see on tõsi. Me teame, et oleks rumal uskuda, nagu areneks tammetõrust midagi muud. Me ei ootaks ilmaski, et tammetõrust, ükskõik kui palju „kuuseõpetust” talle ka antaks, saaks kunagi jõulupuu. Ja me ei tahakski seda. Iga asi täidab oma ülesannet, mis omakorda toetab kõike ülejäänut pidevalt avarduvas, ennast-toetavas süsteemis.

      Samalaadne on ka meie kui inimolendite eneseteostus, kui meil lastaks järgida iseenda loomupärast rada. Paraku on seda luksust meil harva. Kollektiivne lahusoleku, piirangute ja enesesäilitamise teadvus on loonud väära enesetunnetuse ja sügava eraldatuse meie tõelise olemuse seemnest. Selle asemel, et eemaldada praht, mis on kogunenud kohta, kuhu meid istutati, ja harida oma hingemulda, oleme eksinud katsesse saada millekski muuks kui selleks, kes me tegelikult oleme. Õnneks peab paika tamme metafoor, iga loomulikul moel kasvava asja metafoor: nii nagu tõru ja selle tammine olemus, samamoodi on täiuslikud mõtted, mis ärkavad alati, kui tingimused on sobivad, ja samamoodi ärkate ka teie.

      Palun süüvige sellesse. Tegu pole lihtsalt veel ühe new age’i sõnamulinaga, tunne-end-hästi-afirmatsiooni või huvitava teooriaga; see on universaalne tõde. On olemas varjatud kord, millele saame toetuda ja mida usaldada. Me näeme seda iga päev looduses kõikjal meie ümber. See on kord, mis ei vaja meiepoolset käivitusimpulssi, vaid – nagu tõdeb Michael Bernard Beckwith – „lahket vastuvõttu”.5 Ärkamisprotsess toob teid uuesti tagasi kindlale pinnale, kus teie elu saab lõpuks täies mahus õitsele lüüa.

MIKS ÄRKAMINE? MIKS NÜÜD?

      Praegusajal, mil elu paremaks muutmiseks pakutakse tohutul hulgal raamatuid ja programme, tekib õigustatud küsimus: „Miks ärkamine ja miks just nüüd?” Ma lisaksin sellele veel ühe: „Kuidas need teised võimalused end õigustanud on?” Või laenates USA presidendivalimiste tsükli alguses esitatava tavaküsimuse: „Kas te elate praegu paremini kui neli aastat tagasi?” Ja mitte ainult teie ise, vaid ka kõik teised? Kuigi oleme ühiskonnana jõudsalt arenenud, oleme ikkagi näljased, rahatud, hirmul ja tapame üksteist ärevakstegeval hulgal. Ja kui me ei tapa üksteist, siis tapame iseennast. Ameerika Ühendriikides on enesetappe kaks korda rohkem kui mõrvu.6 Ja väga paljud meist teevad sedasama aeglaselt toidu, ravimite, stressi või oma tegelike südamesoovide allasurumise abil. Televisiooni hittfilm „Elavad surnud”, nagu selgub, on otsekui tõsielusõu. Oleme mingis mõttes muutunud zombideks, kes rakendavad kõikvõimalikke kiirete lahenduste ja tähelepanu kõrvalejuhtimise võtteid, et valu, mida me tegelikult tunneme, kuidagi vaigistada.

      Enne kui nüüd veinipudeli järele haarate, et neid häirivaid fakte minema uhtuda, saage palun aru, et ma ei ole skeptik. Ajan inimesi vahel lausa hulluks oma idealistlike ja igatsuslike mõttemõlgutustega. Aga ma tean ka seda, et ei saa parandada seda, mida ei tunnetata, ja et soovitud sihtkohta pole võimalik jõuda enne, kui on väga ausalt kindlaks tehtud, kus tegelikult ollakse. Nagu punane täpp kaardil näitab „sa oled siin” – peab täpselt teadma retke alguspunkti, muidu jäämegi sihitult ringi ekslema. Ent kui saame teadlikuks, pean silmas, et tõesti teadvustame olukorda, ilma et mõistaksime kohut, süüdistaksime või tunneksime häbi, juhtub veel midagi.

      Me hakkame muutuma.

      Kui me ei ela teadvustatult, kasutab meie ego iga võimalikku nippi oma nipiraamatust, et hoida meid endisena, lastes meil samal ajal arvata, et me muutume, või siis pannes meid uskuma, et me ei suuda seda, või siis lihtsalt nüristades meie meeli järjekordse teleseebi annusega. Ego ülesanne on end säilitada, sageli iga hinna eest, ning tõeline muutus on egosüsteemi tarkvara jaoks ohtlik. See on evolutsiooni toode, mis loodi inimkonnaks nimetatava eksperimendi õnnestumise kindlustamiseks. Ja miljardite inimeste puhul sel planeedil on nii ka läinud. Kahjuks vähendab täpselt sama asi nüüd meie ellujäämisvõimalusi.

      Peame tunnistama: asjad ei lähe enam nii, nagu oleme harjunud neid tegema. Ja meie probleeme ei lahenda ka see, kui teeksime kas individuaalselt või kollektiivselt sama asja rohkem. Palun pange tähele! Me ei lahenda ealeski oma probleeme vähegi jätkusuutlikul viisil, kui jätkame senisel moel tegutsemist või jääme samadeks inimesteks kui seni. Me peame arenema. Ainus viis arenemiseks on tõusta kõrgemale tasandile. Ja ainus meetod kõrgemale tasandile jõudmiseks on pääseda ligi arenguimpulsile väljaspool tavateadvust ja selle lõputut halamist häda ning viletsuse teemal – sest tavateadvus saab luua ainult oma praeguse seisundi tingimustele vastava uue variandi.

      Ja

Скачать книгу