LITMIR.BIZ

Скачать книгу

laibana kaldale uhtumiseni, huuled sinised, kere palliks paisunud ning päid raputav rahvahulk ümberringi seismas ja mõtlemas: „Kahju küll”, ning mu filmikolleegid üksteist lohutamas ja traagilise kaotuse puhul kurvastamas. Mul õnnestus isegi fantaseerida Hollywoodi trükise kaanelugu, milles leinatakse enneaegselt lahkunud „nii paljutõotavat näitlejat”.

      Siin ma olin, praktiliselt uppumas, ja mu ego ihkas ikka veel kümmet kuulsuseminutit!

      Aga kui päike loojuma hakkas ja koralliteravikest allpool tegid ringe liivhaid, rauges mu keha jõud ja pähe ei tulnud enam ühtki pääsemismõtet ega dramaatilist surmastseeni, mis mind postuumselt kuulsaks teeks. Sellest olukorrast ei suutnud ma end ei mõistuse ega fantaasia abil välja keerutada. Kogu mu (kujuteldav) nupukus ja võlu osutusid kasutuks. Kõik mu hakkamasaamis- ja kaitsemehhanismid – koguni positiivselt mõtlemine – olid võimetud. Lõpuks oli kardin eest ära tõmmatud ja arvatava universumi isanda asemel kössitas pingil hirmunud poisike, kellel tegelikult polnud raasugi tegelikku võimu.

      Ma olin uppumas. Ja ma teadsin seda. Mu keha ei suutnud end enam ujuvil hoida ja kuna polnud mingit väljapääsu, ei olnud mul lihtsalt enam mingit lootust, mille külge klammerduda.

      Jäi üle vaid alistuda.

      Mitte selles laadis alistumine, et „armas jumal, kui sa mind nüüd päästad, siis luban, et lähen pühapäeval kirikusse”. Olin juba katsetanud manipuleerimis- ja läbirääkimistaktikat, universum ei vaevunud kauplema.

      Ei jäänud muud üle, kui alla anda.

      Nii tegingi.

      Ja sel hetkel – selsamal hetkel, mil ma nii füüsiliselt kui vaimselt võitlusest loobusin –, tõstis laine mind turvalisele korallrahule, mis veest välja ulatus. Lõpuks sain püsti tõusta. Ja esmakordselt sain näha kohta, kuhu olin kinni jäänud.

      Väljapääs oli kogu aeg olnud mul lausa nina ees.

      Aga ma märkasin veel midagi. Korallrahu vaadates sai mulle selgeks, et olin aastaid labürindis ujunud, järgides üht säravat virvatulukest teise järel, otsides midagi, mis mulle rahuldust pakuks, kuni olin end sedavõrd iseenese vanglasse surunud, et sisemiselt uppudes vaevu hingata sain. Aga täieliku alistumise ajal, sel hetkel, kui mu meel oli jõudnud lindi lõppu, käis mõtetevahelises tühimikus mingi plõks. Mu ego ankur purunes. Jonnipunn läks lõhki. Ja tükkide vahelt ilmus miski hoopis muu. Ainult sekundi murdosaks, ent sellest piisas, et mu olemust otsustavalt muuta. Kaldale jõudnud inimene polnud enam sama enesekeskne näitleja, kes oli vette läinud.

      See oli aga kõigest mu rännaku algus kaardistamata vetes.

      Mitme järgneva kuu jooksul vaevasid mind hävingut ja seletamatut surmahirmu tulvil unenäod. Olin suremas. Mitte füüsiliselt, vaid egotasandil – ego ei taju vahet identiteedi surma ja tegeliku surma vahel. Ja tühimikus, mille see „surm” tekitas, nägin vilksamisi Mina, mis iialgi ei sure, Mina, mis ei vaja parandamist. Näitleja jaoks, kes püüab lõputult täita sügavat küündimatuse kaevu, oli see kui vabanemine vanglast, milles ma isegi ei teadnud end olevat. See oli aga vaid vilksatus ja mul pole sõnu nähtu kirjeldamiseks, ent seekord jõudis sõnum pärale.

      Ma loobusin näitlejatööst, piirasin perekondlikku suhtlemist, lülitasin välja kaabelühendused ning pühendusin mitme järgneva aasta jooksul mediteerimisele, istusin vaimsete õpetajate jalge ees, süüvisin igavikulistesse tarkustesse ja otsisin sügavamat sidet Minaga, mis oli mind esmase vaimse avanemise käigus jalust rabanud. Veidi aega õppisin kirikuõpetajaks ja seejärel valmistusin mungaks saama. Ent kord kloostris paastudes kasvas nälg nii suureks, et murdsin öösel munkade kööki sisse ja varastasin toitu, mis arusaadavalt mu mungakarjäärile lõpu tegi.

      Lõpuks sai minust ametlik vaimne nõustaja Agape rahvusvahelises vaimses keskuses, ühes suurimas üleriigilises vaimses kommuunis, mis tegutseb Michael Bernard Beckwithi juhtimisel. Manifesteerimise metafüüsiliste põhimõtetega varustatult hakkasin kunstnikele, meediaproffidele ja otsijatele üle ilma õpetama, kuidas nad saaksid oma tegelikke võimeid teostada. Tundus, et elu läheb kenasti: nõustamispraksis kasvas jõudsalt, avaldasin ka paar raamatut. Tulemused olid silmanähtavad. Mu klientidel samuti. Printsiibid tõesti toimisid!

      Siis aga tuli sein vastu.

      Kõik nõudis rohkem pingutamist. Tehnikad, mida varem kasutasin, ei toiminud enam kuigi hästi. Kui ma manifesteerisin midagi vajaminevat, ei toonud see rahuldust. Ja mõnel korral oli nii, et mida rohkem püüdsin olukorda parandada, seda hullemaks see läks. Seda ei juhtunud mitte ainult minu enda, vaid ka lugematute teiste inimestega, kes töötasid äsjastele edukatele tippõpetustele tuginedes. Jäin endale kindlaks, kuid pinna all vaieldamatult toimus midagi.

      Midagi oli pildil valesti. Midagi oli puudu. Püüdsin pingutusi mitmekordistada, aga takerdusin veel enam. Nagu vajutanuks üheaegselt gaasipedaalile ja pidurile, rattad küll keerlevad, aga auto ei liigu paigast. Tundus, nagu oleksin taas sattunud veealusesse labürinti, aga et ma ei osanud midagi ka teisiti teha, siis jätkasin õpetamist. Ja üsna pea tuli läbimurre number kaks, just loengupidamise ajal.

      See oli eeslinna kaubatänaval, keemilise puhastuse ja solaariumisalongi vahel asuvas vaimses keskuses. Publik kuulas tähelepanelikult, kui nende ees sammudes kirglikult inimvõimete maksimumi saavutamisest kõnelesin. Olin samal teemal palju kordi varemgi rääkinud ja probleeme ei tohtinuks tekkida. Ent sellel õhtul oli asi teisiti. Õhus oli pinget. Kuulajate näoilme polnud sugugi innukas, pigem peegeldas see pettumust. Kõike seda olid nad ennegi kuulnud ja juba järele proovinud. Ning mu entusiastlikule pakkumisele vaatamata ei võtnud nad vedu.

      Kummardusin ettepoole, tahtes neid verbaalselt tardumusest üles äratada, süstida neisse tahet uskuda. Aga mida jõulisemalt püüdsin ma neid innustada, seda enam hajus mu enda innukus. Ma lausa tundsin, kuidas inspireeriv energia minust välja voolab, kui kuuldavale toodud sütitavad sõnad neist tulemusteta tagasi põrkusid. Siis juhtus midagi. Sattusin vabalangusesse, ent põrandale kukkumise asemel avanes hoopis maapind. Mu reaalsustaju teisenes nagu maalitud foon. Üllatushetk, seejärel avardumine.

      Ja siis ma nägin seda.

      Nägin, et kogu isiksuse arendamise mudel on olemuslikult vale. Me ei pea mitte midagi „ligi tõmbama”, sest meis pole midagi puudu. Me ei pea end parendama, sest Mina juba on täiuslik. Nii nagu tamm on peidus tammetõrus, on kõik, milleks me saama peame ja mida selleks vajame, meis juba olemas – täiuslik kavand ja jumalik eesmärk. Ja täpselt nagu tammetõrust tärkava tamme puhul, ärkab sobivate tingimuste korral meis loomulikul moel see kaasasündinud potentsiaal.

      See oli ärkamise seadus.

      Vaatenurga nii põhjaliku nihkega kaasnes selge arusaam, et meie sügavaimad soovid pole saavutatavad meist väljaspool; nad viitavad meie sisemuses peituvale, mis ihkab välja saada. Selle asemel, et iseenda tervendamise nimel rabelda, on meie töö pigem oma võltside väliskihtide mahakoorimine ja meie sisemise terviklikkuse nähtavale toomine.

      Kui me oleme sünnipäraselt täiuslikult terviklikud, siis kõik meie püüdlused midagi parandada, ligi tõmmata või saavutada – vastavalt tahtliku loomise seadustele –, vaid teravdavad meie probleeme. Just seetõttu ei anna meie nii paljud katsed ennast parendada tulemusi või teevad olukorra koguni hullemaks. Me tõmbame ligi uue partneri, aga kakleme nagu enne. Me manifesteerime suurema sissetuleku, aga asi lõpeb ikkagi pankrotiga, ent suurejoonelisemalt. Me nagu püüaksime kaevates end august välja aidata: mida usinamalt kaevame, seda sügavamale jääme. Kui me lähtume valest eeldusest, nagu me oleksime katki või küündimatud, siis ei saa see meid kunagi tõelise eneseteostuseni viia, ükskõik mis tehnikat me kasutaksime või kui siiralt pingutaksime, vaid hoiab meid lõppematus võitluses, et parandada olematut, ainult meie enda peas väljamõeldud minapilti.

      Need olid puuduvad lülid, mida olin otsinud, põhjus, miks olin ma ise ja olid nii paljud teised püsivate tulemuste saamiseks vaeva näinud – ja põhjus, miks olin püüeldes peaaegu surma saanud.

      Kui see informatsioon mu teadvusesse tulvas, jätkasin kõnelemist: „Tõde on selline: teiega on kõik korras, midagi ei ole valesti ega puudu. Kõik, mida te vajate oma saatuse teokstegemiseks, on teis olemas ja vaid ootab, et ärgata – ja

Скачать книгу