LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta vanaisa poole. „Loe, vanaisa,” ütles ta. „Loe!” Ja Peter, hoides narmendavate servadega paberilehte näo ees, lausus: „Ma loen, tüdruk, minu vaikima sundimiseks on vaja rohkem kui mu aeglase taibuga poega. Kuulake, selle pealkiri on „Mida saab raha eest”. Nüüd tõstis ta lõua, vidutas silmi ja alustas:

      „Me mängisime ema ja isa

      neil aastatetagusel ajal;

      ema põll ja seelik,

      isa särk ja vana kõvakübar.

      Kaminaseina

      ülemise nurga taga

      mängisime kodu,

      suurim katsumus oli Sünd.

      Meie Jimmy,

      see kolme-aastane

      lapsuke,

      vastselt sündinud kodusse

      kaminaseina taga,

      kisas kui iga uus hingeke,

      kui nahal õhupuudet tundis.

      Tema ent kisas,

      et saada komput,

      mis oli ta tasu,

      et titte mängis

      tol päeval.

      Nüüd kuid seisab ta

      südame värinal

      magamistoa ukse taga,

      kust loodab kuulda

      oma esmasündinu

      kisa.

      Ei mingit komput täna,

      ei tasu,

      vaid palav põrgu

      ja tuhm üllatus,

      et töötu abiraha sabas seismisest,

      tööpuudusest,

      Guardiani toidutalongidest,

      nurgapealses poes saadud

      jootrahast hoolimata

      on tal, sel vintsutatud mehel

      veel küllalt elujõudu,

      et teenida need kaks šillingit,

      mille kingib lapse sünni puhul

      valitsus.”

      „Nõndaks!” Peter noogutas oma poja seljale ja pojatütre leebetele, pisaraist kirgastele silmadele.

      „Minu meelest see on kena, vanaisa.” Mary hääl oli katkemas. Ta kummardas Peteri poole ja ütles valjult: „Tõesti, ma arvan, isa, tõesti, minu meelest on see kena, kurb, aga kena.”

      Isa pööras end aeglaselt tema poole ja sõnas raskelt: „Hästi, hästi, see on kena.”

      Alec oli väiksest peale oma isa luuletusi kuulnud ja kui isa oleks suutnud neid pereringis hoida, siis poleks tal nende vastu olnud midagi, aga tema isa oli veendunud, et ta on poeet, rahvapoeet, ja luges igal võimalusel oma ponnistusi valjult ette. Tõsi, ta suutis neile neid valjult ette lugedes sära juurde anda, sest ta oli ka väikest viisi näitleja, kui ta hoogu läks, aga aastate jooksul hakkas Alec tema pärast üha enam piinlikkust tundma. Inimesed naersid teda. Ja ta ei tahtnud, et tema isa üle naerdaks, see vihastas teda, sest sügaval sisimas ta teadis, et isas oli midagi, midagi harukordset. Ometi tundus talle, et see miski oli pigem puue, sest isegi tookord, kui tööst polnud veel puudus, ei suutnud ta töökohta pidada. Alec arvas, et kui isa oleks leivateenimisel sama kõvasti pingutanud kui riimide seadmisel, oleks ema raskel ajal palju paremini vastu pidanud. Aga igatahes oli emal teiste inimestega võrreldes üks eelis, sest nagu isa oli just öelnud, oli ta õppinud juba ammu penni šillingiks venitama. Oli aegu, kui Alec tunnistas, et tal on isa vastu sügavad tunded. Ta ei nimetanud seda armastuseks, kuigi just seda see oli; sest kes oleks saanud teda mitte armastada, mitte armastada temasugust meest, meest, kes säilitas kõigele vaatamata elurõõmu.

      Alec vaatas nüüd Mary poole. Tüdruku silmad anusid teda, et ta oleks oma isa vastu kena. Mary oli mõnes mõttes isa moodi, temas oli samasugust headust ning tal tuli nagu isalgi ette rõõmupurskeid, ainult et tema rõõm ei väljendunud, jumal tänatud, luuletamises. Alec naeratas sisimas ja ta silmad jäid tütrele pidama. Mida ta oma eluga peale hakkaks, kui tal poleks Maryt? Tütar oli tema ainus lohutus, tema ainus rõõm. Ühel heal päeval Mary abiellub, ja mis siis saab? Kuid kuni selle päevani, kuni ta tema jaoks olemas on, võib ta temast rõõmu tunda, kestku see siis kaua või viivukese. Ent nähes, milliseks tüdruk oli sirgunud, kartis ta, et nende ühine aeg ei saa olema pikk, sest Mary oli tõeline silmarõõm ja puhkes iga päevaga üha enam õitsele. Tema nahk oli kui rõõsk piim ja roosid ning tema silmad, need polnud tavalised silmad. Mitte kellelgi tema ega Alice’i suguvõsas polnud rohelisi silmi. Ilmselt oli ta need pärinud kaugetelt esivanematelt. Mary silmad olid sügavat selget rohelist värvi, nagu vaataksid alla vette, ja kui nad olid pikkade ripsmete varjus leebed ja niisked nagu praegu, siis tegid nad Aleciga midagi, tekitasid ribide alla pitsituse. Tema armastus tütre vastu oli kui valu, see näris teda vahel, kui ta kartis, et Maryga võib juhtuda midagi halba. Tüdruk oli nüüd tema pikkune ja kasvas veelgi. Kunagi, ja mitte kuigi kauges tulevikus, saab temast iludus, hingemattev iludus, ja ta väärib kedagi paremat kui poisid, kes elavad nende ümbruskonnas. Nende tänavapoolel oli viiskümmend maja ja kogu sellest kambast töötas täiskohaga ainult kolm meest. Need vähesed töölkäijad olid õpipoisid ja niipea, kui neil õpiaeg läbi saab, jäävad nad niisama logelema. See muidugi ei takistanud neid abiellumast. Mõni neist abiellus õpipoisiajalgi ja sai enne kahekümneseks saamist mitu last. Aga Maryga seda juhtuma ei pidanud; ei, jumala eest mitte, kui tema sinna midagi parata saab. Ta ei teadnud veel kuidas, aga ta kavatses Mary tänavalt ning proua Turneri ja ta neljapennise tunnipalga juurest ära tuua. Kas või mingisse poodi, korralikku poodi. See oleks igal juhul midagi prestiižikamat.

      Ta oli viimasel ajal käinud igal hommikul instituudi lugemissaalis töökuulutusi vaatamas. Mitte enda jaoks – see oli lootusetu, sest ajalehed ei avaldanud kuulutusi monteerijate jaoks –, aga midagi Maryle. Kui tema ei teinud Mary heaks midagi, siis ei teinud seda üldse keegi. Ema seda ei teeks. Praegune olukord sobis emale. Mary tuli koju pärastlõunal, et süüa õhtust ja vaadata, et kõik oleks isand Jimmy saabumiseks valmis, ning seejärel triikida ja teha muid vajalikke töid, mis ema tema teha jättis, kui läks ise välja raha teenima … Raha teenima! Varem veetis ta poes hommikuti kaks tundi ja ka pärastlõunati kaks tundi, aga nüüd oli ta seal peaaegu vahetpidamata.

      „Isa! Kas sa soovid veel teed?”

      „Ei, aitäh, kullake. Vaata, aeg lendab.” Ta noogutas väheneva valguse poole. „Ma arvan, et peaksime minema hakkama.” Ta pööras end ümberpööratud ämbril ringi ja tonksas isa rusikaga vastu õlga, lausudes sedapuhku naljatlevalt: „Kuule, sina, õuelaulik!” Sellepeale naersid nad kõik.

      Kui nad tule kustutasid ja oma asjad võtsid, ütles Peter: „Jah, ei või iial teada. Naljatoonil võib palju õigeid sõnu lendu lasta. Sa oota ainult, aega veel on. Ma veel naeran selle linna üle, kui mind avaldatakse T.P.-s ja Casselli nädalalehes ja John O’London’is.”

      „Õhtuülikond või hommikurõivad, vanaisa?”

      „Sa kuula teda! Kuula teda!” hüüdis Peter. Isa ja poeg vaatasid nüüd mõlemad imetlevalt Mary poole ja Peter lausus: „Sa oled nii ääretumalt teravmeelne, et võid endale veel viga teha, tüdruk! Sulle sobiks Punch, mu tüdruk!” Siis korraga, võttes tüdruku näo tugevasti käte vahele, kordas ta: „Õhtuülikond või hommikurõivad? Ja seda kiirelt ja vahedalt nagu nuga. Ma ütlen sulle, et see on Punch’i jaoks just sobiv. Oi, sa mu kullake.” Ta kummardus kähku ettepoole ja suudles Maryt suunurka ning tüdruk embas teda kiiresti, enne kui Peter ära pööras, silmi pilgutas ja hüüdis: „Kuhu, pagana päralt, ma selle panin?”

      „Mille, vanaisa?”

      „Oma piibu, oma piibu.”

      „Sa küsid asja, mida tead isegi.” Aleci hääl oli vaikne pomin, kui ta uksest välja astus ja mööda kitsast, osaliselt koristatud roos- ja peakapsapeenarde

Скачать книгу