LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pole võimalik ületada ja selleni pole isegi võimalik enam kunagi jõuda…

      Teokarbina kumerdub ta käsi häbeme kohal, nagu kaitseks seda ja hoiaks endas selle vägivaldsust, sellal kui piinav nauding neiu kaasa viib, nii et taevas ja maa kärisevad lõhki, ja paiskab ta nagu suure alasti linnu vastu vaatleja rinda.

      Mario käed ühinevad tema omadega ja Emmanuelle ei teagi enam, kas ta võlgneb selle lõputu õnne iseendale või Mariole.

      Ometi eemaldub Mario temast ja asetab ta kõhuli, nägu vastu pingi kergelt karedat siidkatet. Neiu öökarva juuksepahmakas uputab õlad enda alla ja langeb üle alaselja. Tema tuharad pingulduvad, õnarduvad lihaste võbinaist.

      „Ma tulin siia kui kuninglik käskjalg,” teatab Mario. „Mul on aeg oma ülesanne täita.”

      Seejärel annab ta olukorrale sobiva ametlikkusega teada:

      „Tema Ülim Kõrgeausus prints Orme Séna Orméaséna tahaks, et teeksite talle au ja osaleksite piduõhtul, mille ta korraldab ülehomme oma Maligâthi palees. Kui lubate, viin teid sinna isiklikult kohale.”

      „See prints siis tunneb mind?” üritab Emmanuelle huvi üles näidata, ise endiselt tasakaalust väljas.

      „Teda pole teile veel tutvustatud ja sellepärast ei söandanudki ta kutset ise esitada. Ometi julgesin väljendada veendumust, et võtate selle aupaklikkusega vastu.”

      „Ja Jean?”

      „Teie abikaasa? Tema pole oodatud teid saatma.”

      „Aga siis…” protesteerib Emmanuelle.

      Ent Mario sekkub:

      „Kullake, mul ei sobi hoida teid kauem teadmatuses selles osas, millisele koosviibimisele teid on palutud. Te saate seal süüa ja juua. Saate tantsida. Aga eelkõige on teil võimalus pakkuda oma keha kõigile, kes on sellise au väärilised. See, mida te seal korda saadate, aitab teil saada aimu oma võimetest, eeldusel – milles ma üldse ei kahtle –, et võõrustajad on teie geniaalsuse kõrgusel.”

      „Teisisõnu, te tahate mind orgiale meelitada?”

      „Mulle ei meeldi sõna „orgia”, kuna tänapäeval seostub see kaose ja labasusega. Ma eelistan kujutleda, et tegemist on naudingufestivaliga. Pidage meeles, et teiega ei võeta ette midagi vägivaldset, kui te seda just ise ei nõua. Ehkki meie võõrustaja võib teatud koolkondadele pettumust valmistada, hindab tema naiste puhul üksnes vabatahtlikku erootikat.”

      Vaid viivuks jääb Emmanuelle mõtlema.

      „Kujutan ette, et pärast seda ööd olen ma teie ideaalile lähemal, kas pole?”

      Enne kui mees jõuab vastata, lisab Emmanuelle:

      „Ma olen valmis järele proovima.”

      Ometi ei tunne ta end päris kindlalt.

      „Mida ma Jeanile ütlen?”

      „Ma arvasin, et eelistate kõigest vaikida?”

      „Ta ei lase mul ometi kõiki öid väljas veeta, ilma et muretseks, kuhu ma lähen ja kuidas oma meelt lahutan.”

      „Küll ta lõpuks taipab.”

      „Ja mis siis saab?”

      „Siis saate teada, kas tegite õige panuse.”

      „Mina? Panuse? Mille peale?”

      „Tema armastuse.”

      „Ma pole tema armastuses eales kõhelnud!”

      „Aga armastuses, millest mina teile rääkisin…”

      Emmanuelle’ile meenusid teesid, mille Mario oli esitanud oma tumeda kanali kohal heljuvas majas. Neiu ei teadnud siiani, kas uskuda neid või mitte.

      „Pange see siis proovile!” pakkus Mario.

      „Mis siis saab, kui ma avastan, et Jean ei armasta mind selliselt, nagu teie arvate?”

      „Sel juhul olete kaotanud kõik, nii intellektuaalses kui ka armuelulises plaanis.”

      „Mina ju armastan teda,” mõtiskles Emmanuelle valjul häälel. „Ma ei taha Jeani kaotada ega taha ka, et tema minu kaotaks.”

      „Kas arvate, et kindlam on taganeda?”

      „See pole kindlam ega ka võimalik,” tunnistas Emmanuelle. „Ma ei taha üksnes Jeani ja ennast, ma tahan enamat.”

      „Te pole ega hakka ka tulevikus olema kellegi omand, tarastatud maa-ala. Teil pole muud valikut kui olla oma abikaasa jaoks inimene.”

      „Kes olen ma teiste meeste jaoks, kes minuga armatsevad?”

      „Püüdke kõigepealt mõista, kes on nemad teie jaoks, siis saate ka teada, kes olete teie nende jaoks. Kas arvate, et nemad teist erinevad?”

      „Ma tahaks, et ei erineks.”

      „Kui andute neile, kas ei mõtle te siis üksnes enda naudingule?”

      „Mulle meeldib väga ka neid orgasmini viia.”

      „See, et mehed teid ihaldavad, ei piira kuidagi teie vabadust. Kas nende iha solvab teid?”

      „See teeb mind õnnelikuks.”

      „Kas te lakkate õnnelik olemast, kui nad paluvad teil oma iha rahuldada?”

      „Vastust teate isegi.”

      „Seda peate te ütlema neile. Nemad pole kunagi kindlad. Nemad ei tea, kes te nende jaoks olete, enne kui lakkavad teid pelgamast. Alles siis võetakse teie soovi kuulda ja teie armukesed muutuvad teist eristamatuks. Just seda tahavad ka nemad ise, ilma et seda teaksid, juba aegade algusest saati.”

      „Ma ei tohi siis kellelegi pettumust valmistada?”

      „Mitte kellelegi. Ühelgi mehel pole mõtet enne, kui ta on teie sees.”

      Emmanuelle naeratab. Mario lisab:

      „Ja kuna teie enda mõte sõltub kõigi teiste omast…”

      Emmanuelle vaikib hetke saladuslikult. Seejärel esitab ta viimase küsimuse:

      „Aga kui… ma rasedaks jään? Sii ei tea ma isegi, kellest!”

      Mario kinnitab:

      „Seda kindlasti. Ka selle asjaolu juures tuleb teil mõista selle tõelist haaret.”

      Emmanuelle ei ütle seda Mariole, aga tema arvates polekski selle väljavaatega leppimine kõige raskem. Hetkeni, kui Jean Emmanuelle’i üksi Pariisi jättis, olid nad olnud ühel meelel, et ei taha last saada. Aga Bangkokki jõudmisest saati ei kasutanud Emmanuelle ühtegi ettevaatusabinõu. Ta ei olnud teinud seda ka lennukis ega sam-lo’ga. Veidral kombel ei tekitanud temas tõsist hirmu ka mõte sellest, kui ta peaks Jeanile mingil hetkel teatama, et kingib talle võib-olla kellegi teise lapse. Suutmata seda selgitada, oli Emmanuelle veendunud, et Jean suhtuks uudisesse mõistvalt ja hindaks olukorda õiges valguses.

      „Kuidas teile meie juures meeldib?” uuris Emmanuelle õhtul Christopherilt. „Jean, miks sa ei tutvusta oma sõbrale kauneid siiami naisi? Miks sa ei vii teda lõbustusasutustesse?”

      „Hea mõte,” ütles Jean. „Lähme Hiina striptiisi vaatama.”

      „Jube!” hüüatas Christopher.

      Noormehe austus inimkeha vastu võlus Emmanuelle’i.

      „Kuidas Christopher saab nii vooruslik olla?” päris neiu.

      „Ei ole ta midagi. Ta on lihtsalt silmakirjalik.”

      Inglane urahtas. Jean lisas:

      „Sa peaksid nägema, milliseks ta muutub, kui väikesi tüdrukuid näeb.”

      „Väikesi tüdrukuid!” vaimustus Emmanuelle. „Kui väikesi?”

      „Selliseid.”

      Jean hoidis kätt meetri kõrgusel põrandast. Tema naise nägu läks vingu.

      „Liiga väikesi,” leidis ta.

      Christopher

Скачать книгу