Emmanuelle 2. Raamat. Antisüütus - Emmanuelle Arsan

Скачать книгу

Lõputu ja lakkamatu otsing on see, millele tugineb teie eksistents ja vabadus. Teie üle mõistetakse kohut üksnes selle põhjal, mida te ise olete korda saatnud… Tol päeval astus maailm sammu edasi. Siis kaotas aga evangeelium tähenduse ja progressi doktriinist sai suur piirangutesüsteem, kus igasugune elusäde on patt. Messias oli aidanud kaasa evolutsioonile, kirik aga takistas seda. Nüüd on teie kohus kuulutada armuvallas rõõmusõnumit. Kuulutada armastust, mis ei solvaks. Armastust, mis vabastaks häbist ja mis oleks pühaduseteotus üksnes variseride jaoks, kes taas oma näo ära peidavad. Armastust, mis demüstifitseeriks ja oleks ometi nõiduslikkusest ja suurtest saladuslikest algustest puhvis nagu puri. Armastust, mis saaks võitu nõrkusest ja hirmust – mis oleks elu võit. „Naudi elu naisega, keda sa armastad,” kirjutatakse Koguja raamatus. „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” Keha on oluline, kui nutetakse armastusest. „Ei, mitte taevast!” anus surev naine. „Ei, mitte taevast, vaid mu armukest!” Üksnes hullumeelne kuulutab armastust surma vastu; mõistus vastab, et tahab uskuda vaid eluheadusse, elavate lihalikku lõbutsemisse. „Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi…” Ainult põlgus keha vastu muudab keha kaduvaks ja selle seadusi alatuks pidav labastab seda. Kui maailmas on üldse midagi püha, on selleks kahtlemata suguelund, mis pühadust kehastab. Õnnelikud on need, kes võivad suremise hetkel öelda: „Ma panustasin kehasse, mu elu ei läinud raisku.” Emmanuelle, ma ei pelga ega häbene anda kogu maailma tulevikku sinu keha kanda.”

      Mario kogub end. Ta jätkab rahulikumal toonil:

      „Ükski preester ei söandanud minna piisavalt kaugele, erosfäärini, milleni noosfäär oli üksnes vaheetapp. Erootika – evolutsiooni salanimi – pole muud kui mateeria kasvav spiritualiseerimine. Aju üksi ei võimalda meil haarata selle olemust; ajul on tarvis süütajat – ihuliiget, mis looks loodusest kaugemale minevaid nägemusi, mis kannaks meid maakerast edasi; selleks on suguorgan. Ilma selleta oleks inimene paigale naelutatud. Inimaju on üksnes sellepärast sedavõrd võimsam inglite ajust ja enamat veel kui ükski küberneetiline seadeldis, et selles voolavad spermajõed. Fallos on meie võimalus – ilma selleta oleksime vaid jäise vaagnaga masinad.”

      Mario muutub hetkeks taas upsakaks.

      „Ma loodan siiski, et kui räägin teile suguorganitest ja ajust, oskate nüüdsest mõlemale õiget tähtsust omistada ega aja enam segamini erootikakunsti ja lihtsat meelelist isu. Enamiku inimeste jaoks on meelte võime raisatud rikkus: nad kasutavad seda nii, et pisutki andekam ahv suudaks sama. Erootika peab olema eelkõige mõtteviis, mis teeb meeled inimese vääriliseks. Ärge laske end eksitada: erootika tõeline pale pole seotud nilbuse, vaid armastusega.”

      Mario hääl kõlab äkitselt justkui haavunult.

      „Kas pidasite mind südametuks maniakiks? Inimeste kannatus on see, mis sunnib mind sedasi karjuma! Ma usun, et nende elu mõte on olla õnnelik. Et see on võimalik. Et te leiate selle tee, kui just uudishimu ja vaprus teid ei hülga. Ma usun, et inimesed suudavad õppida elama, õppides muutuma, universumis, mille seaduspäraks on muutus. Inimesed peavad vabanema minevikuga seotud kinnismõtetest ja uuendama aegsasti oma mõtteviisi ja seadusi. Kõige tagurlikumad, kõige piiratumad, kõige ebaõiglasemad on need, kes sunnivad inimestele peale pseudoseksuaalmoraali aritmeetikat oma kaksliigete ja haledate ühikutega teadusajastul, mil üksikväärtuste uurimine on asendunud rühmade omaga, nagu te isegi matemaatikahuvilisena teate. Ah, millist kangelaslikkust nõuab loobumine harjumustest, mis põhjustavad ometi vaid kannatusi! Me peame endid moraalseteks olenditeks, ehkki pole ikka veel aru saanud, et meie kohus on elada õnnelikult! Pole tõsi, et „õnnelikku armastust pole olemas” – armastus, mida ma teile õpetan, annab õnnele uue võimaluse. See ei sünni tüdimusest ega allakäigust, vaid on märk heast tervisest ja on inimeste päralt, kelle noorus on alles ees. Selle läbi kogevad nad maailma, mida pole veel loodud. Ärge nutke, Emmanuelle, sest homne rõõm sirutab oma piinatud käed teie lihaliku reaalsuse poole. Üksindus ei saa olla inimese igavene kutsumus; see on kahtlemata vaid vajalik etapp teadlikkuse teel, vaimu lapsepõlvehaigus, millest see täiskasvanuks saades paraneb. Ma usun, et meie liigi tulevik on pigem liit kui eraldatus: esiti kahene, siis kolmene ja neljane liit; rühmad, mis moodustavad tõelise ühtsuse, keeruliste muutujatega tervikuid, mitme ihuga vaime. Võib-olla saame nii sadade miljonite aastate pärast üle seisundist, mis lubab meil täna alustada elu üksnes „teisel pool meeleheidet”. Just sellist voorust ma erootikale omistan: see lammutab üksildusemüüri. Et inimesele meeldiks lõpuks ometi olla inimene. Ma olen kindel, et erootikal see õnnestub, paremini kui ühelgi teisel distsipliinil, paremini kui igasugusel askeesil, kui kõigil sakramentidel ja droogidel. Seega mõistate, et eksklusiivsus ja armukadedus on minu jaoks ülimad kuriteod, katsed evolutsiooni tappa; need on sünnitanud enesetapjalike sektide silmakirjalik kurjus, sest nad põlgavad meie liigi imepärast võimekust. Sest rohkem kui ühega armatsemine ei solva kuidagi armastust ega reeda seda ega tähenda selle läbikukkumist; see on uks külluslikku ellu, kus armastus mitmekordistab seda, kes armastab, ega amputeeri seda, keda armastatakse. See armastus, milleks me ühel heal päeval võimelised oleme, teeb lõpu nürimeelsusele ja rumalusele; see teeb lõpu lapsepõlvele ning alata võib inimlik aeg. Vahest on see teesklematu rõõmu aeg. Iseenda suguorganite ja kuldsete rindade, tantsivate käsivarte ringi, hullumeelsete tiibade ja häbitute jalahargituste ja hüpete armastuse kõrval tunduksid meie resigneerunud jõudeaegade sünged tangod täiesti iganenud. Nooruslikkus saab taas võimalikuks, haudade vahel. Oh, ma ei pea end takka sundima, et sellesse uskuda – see on mu ainus usk!”

      Mario pilk liigutab Emmanuelle’i. Neiu laseb mehel öelda veel järgmist:

      „Maailm muutub selliseks, milliseks selle muudavad teie leidlikkus ja kartmatu keha. Minu roll on pöörata teie tähelepanu sellele, milline on teie võimalus. Nende roll, kes tulevad hiljem, on aga hoolitseda selle eest, et teid ei jumalikustataks ega hakataks kummardama. Kui ka erootikast saab religioon oma kultuste, kirikute, piiskoppide ja kuradite, oma ladina keele ja tabernaaklite, ekskommunikatsioonide, indulgentside, kuuriate ja ususõdadega; kui seegi väidab teadvat vastust kõigele ja kui maa muutub selle seaduse ja tuleriitade all nukraks, on see inimesele piisavalt tuttav, et uut mässu tõsta. Praegu on aga teie kord kukutada valejumalad, nende kõledad templid ja uskmatud riitused. Emmanuelle, päästke meid sellest kurjast!”

      Emmanuelle vaatab teda veel hetke ja ootab. Tema laud pilguvad korra või kaks; lõpuks sulgeb ta need ega liiguta end. Pärast mitut pikana tunduvat minutit ajab Emmanuelle selja sirgu ja kergitab aeglaste liigutustega džempriäärt, haagib lühikesed püksid lahti, aitab neil üle põlvede ja sealt pahkluudele libiseda, lükkab neid jalaga ja laseb neil langeda kivimüüri alla murule. Puudutades kivi, mis pole külm ega soe, mis on sile ja kõva, tõmbuvad tema tuharadkokku.

      Ta ei esita vastuväiteid, kui Mario palub tal selili heita ja paljastada kogu alakeha. Et end veelgi enam pakkuda, laseb Emmanuelle jalgadel üks ühele ja teine teisele poole müüri vajuda; tema häbe sirutub ette ja reied avanevad, ilusad oma pikkade ja peenikeste lihastega otse naha all, nahk kordamööda merevaigukarva ja varjuline, sedamööda kuidas mussoonpäike pidevalt oma palet muudab.

      2

      KUTSE

      „Ta siseneb sellesse väikesesse neetute ja

      õndsate seltskonda, ainsasse aristokraatiasse,

      millesse võib veel teatud austusega suhtuda.

      Sest sinna siseneda pole niisama lihtne kui

      „kohviseltskonda” – arvatagu mida tahes.”

ANDRÉ PIEYRE DE MANDIARGUES,„LE BELVÉDÈRE” / „RAUAD, TULI, HINGEPIMEDUS”

      Puude tõttu pole teda tänavalt hästi näha. Aga ta ei kõhklegi, et naabrid jälgivad teda nende aeda avanevatest akendest heki kohal. Kes nad on? Emmanuelle’il pole aimugi, ta pole neid kunagi näinud. Mida võivad nad tunda? Äkki nad masturbeerivad? Ta kujutleb nende närvilisi käsi ja tema kliitor tärkab ja kõvastub, saadab tunglevaid laineid meelekohtadeni välja…

      Mario hääl sunnib teda võpatama.

      „Kas

Скачать книгу