LITMIR.BIZ

Скачать книгу

California päikesepaistes. Võimas New York Times oli seevastu kulunud, paberikuhjade all lookas metallkirjutuslaudade, nurgas hüljatuna seisvate katkiste toolide ja aastaid pesemata akende sünge maastik. Iga nurga tagant võis leida mõne kahvatu indiviidi, kes heitles pilgeni täis arhiivikapiga, tehes selle sulgemiseks vapralt jõupingutusi; ruumi tundus lihtsalt puudu jäävat. Näod, millest möödusime, olid kõik tuhakarva, justkui oleks mõni kuri nõid needuse peale pannud, et majast ei tohi lahkuda. Kahtlustasin, et seinte taga lippavad ringi hiired. Loomulikku valgust nappis ning naeratus oli suur defitsiit.

      Mind tiriti läbi uudistetoa ja seejärel kultuuriosakonda ning tutvustati nii paljudele toimetajatele, et mu käsi jäi raputamisest kangeks. Siis anti mind üle lüheldasele hoolitsetud välimuse ja lühikeste hallide juustega naisterahvale. Tal oli seljas šikk tume pükskostüüm, mis nägi väga kallis välja, ning ta jalad olid kängitsetud kenadesse Oxfordi kingadesse.

      „Me oleme omavahel vestelnud,” ütles ta kätt välja sirutades. „Carol Shaw. Tulin, et teid elustiiliosakonda juhatada.”

      Ta hääletoon oli nii hapu, et ma ei saanud jätta küsimata: „Kas seal on tõesti nii kole?”

      „Oh,” ütles ta liftinuppu vajutades, „täielik paradiis. Küll näete.”

      Uudistetoast stiiliosakonda minek oli nagu pööningule pagendatud kasulapse külastamine. Ruum oli veelgi armetum kui need, mida juba näinud olin, täiesti alistunud väljanägemisega, justkui oleks keegi valguse tuhmimaks reguleerinud ja hääle vaiksemaks keeranud.

      „Tutvustan teid paljudele inimestele, kuid teie asemel ei vaevuks ma nimesid meelde jätma,” ütles Carol. „Sedasi on palju lihtsam.”

      Hääletoonis oli teravust, New Yorgi teatavat ettevaatlikkust, mis oli selge hoiatus eemale hoida.

      „Näen, et Carol võttis teid sleppi,” ütles sorakas mees, kes käsi õieli meie poole suundus. Ta häälel oli kummaline, kuid veetlev hakitud kõla, justkui ei suudaks ta seda ohjata. Oma kortsus riiete, sagris juuste ja rõugearmilise näoga nägi ta välja nagu inimene, kellega võinuksin tutvuda Berkeleys, mitte kui New York Timesi toimetaja. „Mina olen Eric Asimov, elustiiliosakonna toimetaja. Carol võib küll olla mu sekretär, kuid ta on see tähtis inimene, keda siin tundma peaks õppima. Carol nõuab, et te kõiki ta ettevõtmisi toetaksite, aga eks ta teab ka, kuhu koer on maetud, ja tal on osakonna kõige ilusam maja. Elab täiuslikus Chelsea linnamajas, samal ajal kui mina virelen näruses Upper Broadway korteris.”

      „On ka põhjust,” ütles Carol mehe kätt lömastades. Oletasin, et põhjusel on midagi pistmist Asimovi naistemehe-mainega, kuid ta ei näinud kindlasti sedamoodi välja. Ta tundus pigem R. Crumbi4 tegelaskuju kui meelas armastaja ning ma tabasin end mõttelt, et ehk see Times polegi lääne toimetusest nii erinev.

      „Kodurubriigi osakond,” tutvustas Carol mind kärmelt enda järel kirjutuslaudade reast mööda kõnnitades. „Mood. Sport on sealpool.” Ta heitis pilgu käekellale. „Teil on nüüd aeg toimetajatega kokku saada. Teil on hea meel teada, et nad on allkorrusel, kus istuvad täiskasvanud.”

      „Aitäh ringkäigu eest,” tänasin.

      „Võtke aga heaks,” vastas tema. „Kas plaanite tagasi tulla?”

      „See ei ole minu otsustada,” laususin.

      „Mitte selle põhjal, mida mina kuulnud olen,” ütles ta ringi pöörates ja end minekule asutades.

      Toimetajad said kokku tagasihoidlikus konverentsiruumis, ümber laua, mis äratas tunduvalt vähem aukartust kui luksusliku lihviga puitristkülik L.A. Timesi kontoris. Aga õhk särises energiast, sest ajalehe sisu paika pannes arutleti uudiste üle metsiku kire ja tohutu intelligentsusega. Laua keskel asetsevast krapist esitas sapine kehast eraldunud hääl katkematut väljakutsete jada Washingtoni büroost. Kas on kindel, kui palju jalaväge Clinton nõustus Bosniasse saatma? Kas lugu geist madruse tapmisest ei peaks paiknema lehe murdejoonest ülalpool?

      Los Angeles voolas sisse, pakkudes lugu heal järjel mustanahalistest ja nende reaktsioonist Kingi peksmise kohtuistungitele. Arutati lühidalt kolmandat osa sarjast „Moslemid Ameerikas” ning seda, kuidas taavetlaste sekti liikmete lapsi ühenduse territooriumil kuritarvitati.

      Õhkkond oli lummav ja äkitselt mõistsin, mida ma siin nii hoolimatult tõrjun. Need on minu põlvkonna parimad uudisteajud ja mulle pakutakse võimalust nendega koos töötada. Hakkasin oma käitumist kahetsema.

      Kuid oli liiga hilja; ainult üks vestlus oli veel jäänud ning olin terve pärastlõuna sildu põletanud. Niisiis suundusin oma viimasele koosviibimisele ning surusin peatoimetaja Max Frankeli ja tema asetäitja Joe Lelyveldi kätt. Kui nad küsisid, mida arvan viisist, kuidas leht toiduteemat kajastab, jätkasin tõrjeaktsiooni. „Eriti ei midagi,” vastasin.

      Nad näisid jahmunud.

      Kurss seatud, seilasin vapralt edasi, rääkides maailma mõjuvõimsaima ajalehe toimetajatele, et nad teevad asju valesti.

      „Teie arvustused,” ütlesin, „on väga kasulikud juhtnöörid … inimestele, kes ka tegelikult teie arvustatavates restoranides söövad. Aga kui paljud teie lugejaist sel aastal Lutèce’i lähevad? Tuhat? See välistab rohkem kui miljon lugejat. Ja ajal, mil inimesed on meie maal toidust ning restoranidest rohkem huvitatud kui kunagi varem, on sellest kahju. Arvustusi ei tuleks kirjutada inimestele, kes juba söövad peentes restoranides, vaid kõikidele neile, kes seda alles sooviksid teha.”

      Mäletan, et Joe vaatas üle mu pea Maxi poole ja ütles: „Huvitav arvamus. Ja tead, me oleme seda väidet juba kuulnud. Ainult et see käis raamatute kohta. Tegelikult räägib ta seda, et me müüme restorane, aga see ei ole meie äri. Meie peaksime müüma ajalehti.”

      Max noogutas mõtlikult ja lubas mul edasi viriseda. Ma ei mäleta, mida ütlesin. Kuid mäletan, et natukese aja pärast sai neil mõõt täis. Max sirutas käe ja tänas mind tulemast. Hakkas juba pimenema, kui New York Timesi hoonest välja jalutasin.

      „Käitusin ennekuulmatult,” raporteerisin hotelli tagasi jõudes Michaelile. „Nüüd nad mind küll ei palka.”

      Ootasin, et ta saab pahaseks, aga tema ütles ainult: „Seda parem sulle.”

      „Miks?” küsisin. „Mida sa silmas pead?”

      „Justkui ma sind ei tunneks,” vastas tema. „Teadsin, et üritad asja untsu keerata. See ametikoht teeks sinust maailma võimsaima restoranikriitiku, aga paljas mõtegi sellest tekitab sinus surmahirmu. Arvad, et sa ei tea piisavalt, aga tegelikult on vastupidi. Sa oled valmis mis valmis. Saad suurepäraselt hakkama. Ja vean kihla, et sa meeldisid neile.”

      „Miks ma oleksin pidanud? Olin täielik ülbik.”

      „Sest,” ütles Michael, „mõjuvõimsad inimesed on harjunud, et nende ees lipitsetakse. Kui sa seda ei tee, muudab see sind ihaldusväärsemaks. Mida vähem sa neid tahad, seda rohkem tahavad nemad sind. Küll sa veel näed.”

      Mitu päeva järjest võpatasin iga kord, kui telefon helises. Kartsin, et see on Warren, kes pakub mulle tööd; kartsin, et see on Warren, kes ei paku mulle tööd. Ma ei teadnud, mida tahan, ning lootsin, et ta ei helistagi.

      Vahepeal armusin uuesti Los Angelesse ning leidsin end pelgamas mõtet naasta niisketesse suvedesse ja käredatesse talvedesse. Mõtlesin kõikidele sõpradele, keda igatsema hakkaksin, oma imelisele köögile, autoga elu lihtsusele. Vaatasin oma kabinetis ringi ja mõtlesin, kui masendav New York Timesis oleks, kui okkalised paistavad kõik sealsed inimesed. Järgmisena meenutasin Los Angeleses tööle asumist ja halakirjade laviini, milles kurdeti eelmise kriitiku Lois Dwani kaotuse üle. Kas kavatsen kõik selle uuesti läbi elada?

      Ja siis tuli telefonikõne, ja mu süda peksles ja mu käed värisesid, kui kuulsin häält: „Warren siinpool.”

      „Soovime, et oleksid meie juhtiv restoranikriitik,” ütles ta. „Palun ütle jah. Meil pole ühtegi teist kandidaati. Kui sa töökohta vastu ei võta, siis ma ei tea, mis teha.”

      „Loomulikult,”

Скачать книгу