LITMIR.BIZ

      Erika on mulle oma lapsepõlvest kõnelenud vaid korra, ja seda siis, kui ta oli juba raskesti haige. Mäletan, kuidas istusin ta voodi juures, valmis talle esimese nõudmise peale veeklaasi ulatama või patju kergitama, et haigel oleks lahedam hingata. Erika näis magavat, nii jäin ka ise tukkuma ja ärkasin alles tema hääle peale. Erika silmad olid endiselt suletud, aga tema nägu hõõgus palavikus ja huuled liikusid kiiresti-kiiresti, palju kiiremini, kui olnuks vaja nende sõnade hääldamiseks, mida ta kuuldavale tõi, nii et näis, nagu tegutseksid huuled omasoodu, nagu tühjalt tuule käes laperdavad väravad, kuna aga hääl on leidnud hoopis kusagilt mujalt väljapääsu. Ma niisutasin Erika nägu, kuid ta ei avanud silmi, vaid jätkas, pealtnäha otsekui sügavas unes, jutustamist. Algul ei suutnud ma tema sõnadest aru saada, kuid lähemale kummardudes hakkasin mõistma, et Erika räägib oma isast, Urbavere möldrist, ehkki samahästi võinuks tema juttu muinaslooks pidada, või lihtsalt raskesti haige sonimiseks – mida see ju ka muu hulgas kahtlemata oligi.

      Tema isa oli elanud üksipäini oma veskis, kaugel kõigist teistest inimestest, ja polnud palju neid talusid, kes oma vilja tema juurde jahvatada tõid. Kuid mölder ei hoolinud sellest, ta käis jahil, püüdis kala ning elas vaba metsamehe elu nagu tema esiisadki. Ehkki ta oli jahimees, ei püüdnud ta loomi niisama, vaid ainult toiduks, ja seetõttu ei peljanud väiksemad loomad, kellest ju nagunii mingit kõhutäidet poleks saanud, möldrit sugugi ja sagisid päevad läbi ümber veski, linnud laulsid puude otsas ja lendasid vahel tuppagi, mis väga häiris väheseid veskilisi, kes tundsid hirmu, et suur linnuparv võib oluliselt kahandada nende jahvatada toodud vilja hulka. Aga mölder ei ajanud linde välja ja nad lendasid päevad läbi ühest aknast sisse ja teisest õue tagasi ning pääsukesed ehitasid riidekapi külge oma savist pesi.

      Ja kuna möldri juures oli neil sedavõrd muretu elu – kiskjad ju veski juurde tulla ei julgenud –, kogunes linde peagi päris meeletu hulk ning tavaliste rästaste, kuldnokkade, lehelindude ja tihaste kõrval asusid ümberkaudsetele puudele elama ka sootuks tundmatut sorti sulelised, palju suuremad kui mõni tavaline linnuke, ning isegi mölder, kes oli oma elus palju mööda metsi hulkunud ja näinud selliseidki elajaid, kes tänaseks on Eestimaalt koguni välja surnud ja keda me praegu ainult vanadelt gravüüridelt vaadata võime ja seetõttu üksnes kunstniku jampslikeks nägemusteks peame, ei osanud neile lindudele nime anda. Kuid ega ta ei pidanudki end mingiks ilmatargaks ja leppis üsna rahumeelselt uute naabritega, kuni ühel ööl nähtu temalt rahu röövis ja üksildasse ellu otsustava pöörde tõi.

      Mölder tuli parajasti vähkidele nattu panemast, taevas paistis täiskuu ja veski jõekaldal tukkus rahumeeli oma peremeest oodates, kui järsku hulk linde – just neid suuremaid, isevärki – alla kaldale lendas. Mölder jäi seisma ja oli õige imestunud, sest päevalindudel pole tavaliselt kombeks öisel ajal ringi hulkuda, aga tema üllatus oli veelgi suurem, kui linnud sulekuue maha ajasid nagu rästikud vana, hõõruma hakanud kesta ja tükk maad pikemaks sirgudes noorte neidude kuju võtsid. Mölder oli nii lummatud, et ei mallanud enam rahulikult paigale jääda, vaid tormas sõgedana lindude poole, mis tõestas, et lindnaiste kaunidus oli ta tõesti päris ogaraks muutnud, kuna muidu oli ta väga rahulik ja kannatlik mees, kes naljalt endast välja ei läinud. Neiud, kes olid vette kümblema roninud, kiljatasid möldrit nähes, nagu hüüab marjavõrku kinni jäänud lind, ja haaranud oma sulerüüd, kadusid neid selga tõmmates öötaevasse. Ainult üks värisev, ihualasti neiuke jäi jõekaldale maha, sest tema kasukas oli möldri käes.

      Nüüd läks lugu edasi nagu muinasjutus ikka, ja ma ei oska siiani arvata, kas kõik ikka tõesti oli nii, nagu Erika seda mulle oma haigevoodil jutustas, või läks tema palavikust küpsenud ajus segamini mõni loetud või vanaema käest kuuldud ennemuistne jutt ning tõsielu. Kaldun siiski arvama, et Erika tõtt kõneles, vähemalt laias laastus, sest kunagi varem polnud ta tahtnud oma kodustest jutustada, neid justkui pisut häbenedes, ja põgusatel kohtumistel, mis mul olid Erika emaga, kes võttis kasvatada meie lapse – Erika isa oli selleks ajaks juba surnud –, torkas mulle silma selle naise teatav eriskummalisus, mida ma tagantjärele püüdsin sobitada sonivalt Erikalt kuulduga. Sest te mõistate kindlasti juba ise – just sellest suplemiselt tabatud lindnaisest sai Erika ema, sest mölder ei andnud talle sulemantlit tagasi, vaid uputas selle jõkke, ning nii jäi lind inimese kujul veskisse elama. Mehe tegu võib esmapilgul tunduda vägivaldsena, aga ilmne oli ka see, et kohkumisest üle saanud linnupiigale tema elukaaslane päris hästi meeldis, oli ju mölder ka varem lindude vastu lahke olnud ja küllap polnud tal raske oma vangi südant võita. Igatahes kui mölder suri, leinas naine teda sügavasti ja ütles lindudele, kes maja igast küljest ümbritsesid, vastu aknalauda koputasid ja oma inimeste sekka eksinud õde endaga kaasa, tagasi pilvealusesse maailma näisid kutsuvat: „Ei, ma ei tule kuhugi.” Ja ta näitas lindudele väikest pampu, mida ta süles hoidis, ning lausus: „Mul on nüüd laps.” Selle pambu seest vaatasid uudishimulikult kaks suurt tumedat silma akna taga sahmivaid sulelisi, ja need vaatasid sama uudishimulikult vastu, aga ei tundnud temas ära liigikaaslast. Ning möldri lesk surus Erika – jah, see laps oli Erika – vastu rinda ja ütles lindudele: „See on mu väike liblikas.”

      Seda lausunud, kaotas Erika teadvuse ja ma ruttasin tema meelekohti jaheda veega värskendama. Aga ta ei tulnudki sel ööl enam meelemärkusele ning ma istusin ja tukkusin, akna taga läks järjest valgemaks, ja tegelikult oleks tulnud magama minna, sest hommikul ootas mind proov, aga mina ei läinud siiski. Ma mõtlesin liblikatele – kahele liblikale, kellel oli minu elus tähtis, lausa määrav koht. Üks lebas nüüd siin linade vahel, tiivad auklikuks kulunud, ja ootas, millal hall koer talle lõplikult järele tuleb, teine aga seisis Tallinna kesklinnas ja pidi seal seisma igavesti. Ma räägin Estoniast, oma teatrist.

      Aga enne kui ma üldse Estonia nimegi kuulda sain, veel vähem tohtisin teda omaks nimetada, kulges minu elu tavapärast rada mööda, justkui jõkke kukkunud pilpal, mida vesi aegamisi ja laisalt mere poole kannab nagu kõiki teisigi tema sisse pudenud tükikesi, lubades neil aeg-ajalt mõne veetaime taha takerduda, siis aga jälle edasi tõugates, aga ikka samas sängis, vääramatu lõpu poole. Asusin Tallinnas tööle lukksepana, isalt päritud osavad käed tegid selle ameti lihtsaks ning nii näis minu saatus otsustatud olevat. Kooliajal mängitud päkapiku roll tundus jäävat esimeseks ja viimaseks ülesastumiseks teatripüünel. Üürisin enesele pisikese toa, käisin iga päev kellast kellani vabrikus tööl ja veetsin õhtuid sõpradega õlut rüübates või kaardimängimisega aega surnuks lüües. Elu oli tagantjärele vaadates igav ja üksluine, kuid tol hetkel ei osanud enamat soovida, sest

Скачать книгу