LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja vaatas nukralt ümbritsevaid ametiisikuid. Kohtunik saatis üle prillide tema poole karmi pilgu ja küsis:

      „Kas on veel midagi lisada?”

      Noormees langetas pea ja seisis viivu vaikides. Siis vaatas kohtulaua poole ja tema silmist hakkasid jälle pisarad voolama.

      „Kui mind nüüd vangi pannakse, siis mis mu emast saab? Ta on invaliid ega saa üksi hakkama.” Pärast pisikest pausi lisas: „Palun ke-kergemat karistust.”

      „Kohus läheb otsust tegema.”

      Kõik tõusid ja hakkasid üksteise järel väljuma. Kalvi vaatas kaastundlikult õnnetut poissi ja tema nutvat ema, kes tugevalt longates oli poja juurde astunud. Ema tahtis oma poega emmata, kuid turjakas miilitsaseersant võttis poisil käest ja tõmbas ta endaga kaasa. Naine jäigi tõstetud kätega seisma ja vaatas ahastades lahkuvale pojale järele.

      Kiirele kohvipausile kohtusekretäri kabinetis kogunes kogu kohtu koosseis, välja arvatud eesistuja, kes tagaruumis koos kaasistujatega otsust tegi. Kitsas ruumis oli laud, punase pleekinud tekstiilkattega nurgadiivan ja kaks nahkpõhjaga metalltooli. Kalvi istus diivanile advokaat Maire kõrvale. Abiprokurör Thea valas lillelisest kannust tassi kohvi täis ja pöördus kurjal ilmel advokaadi poole:

      „Sul oli jälle toimik enne istungit läbi lugemata. Rääkisid seal niisugust jama kokku, et mõni teine kohtunik oleks su saalist välja visanud.”

      „Mis mõttega ma seda enne loen, eks protsessi käigus kuule, millest jutt on.”

      „Kuule, inimene, sa oled kaebealuse kaitsja, aga ei oska protsessil isegi tema nime õigesti välja öelda!”

      „No ega ma palgatud kaitsja ole, ma olen määratud kaitsja ja keegi ei ootagi minult rohkemat. Ja mida mu jutt seal üldse aitaks? Poiss läheb nagunii kinni, tead seda ise sama hästi.”

      „Pole see ühtigi nii. Meie kohtunik ütleb alati, et advokaadi jutt maksab pool aastat, ja kui sa ikka pisut pingutanud oleks, võiks poiss kuus kuud vähem saada.”

      Advokaat pani tühja tassi lauale ja lahkus solvunult ruumist. Kalvi kuulas sõnatult kahe naise vaidlust ja mõtles, kui hästi nad oma rolli sobivad. Thea uhke eneseteadlik olek ja kergelt kuri ilme, mis alaliselt ta näol püsis, viitas eksimatult süüdistajaametile.

      Lisaks terav noot tema kõnes, mis häiris alatihti kõrva. Advokaat Maire, pisut tüsenenud figuuriga noorepoolne naine, oli seevastu emalik ja õrn.

      Kalvi tõusis diivanilt ja mõtles, mida edasi teha. Otsust tehakse veel kaua ja vahepeal polnud midagi peale hakata. Tuju oli põhjalikult rikutud. Ta oleks tahtnud siit ära, tema koht polnud siin.

      Miks peab ta aitama inimesi vangi panna ja paljusid inimsaatusi mõttetult hävitada? See neetud vaesus, mis ei võimalda kellelgi siin maal väärikalt elada! Ehitusjuhiamet võiks ju ometi talle normaalse toimetuleku kindlustada, aga ei. Aeg-ajalt tuli ikka kohtutõlgina lisa teenida, et ots otsaga kokku tulla.

      Ta väljus kohtusekretäri toast ja märkas koridoris suitsunurgas närviliselt sigaretti pahvivat Mairet. Naine istus narmendava servaga nahktugitoolis ja vaatas aknast välja. Määrdunud akna nurgas punus ämblik häirimatult võrku. Sumbunud õhuga koridoris lõhnas kloori järele. Odava tubaka kirbe ving hõljus akna all. Kalvi astus mööda lohakalt pestud linoleumpõrandat naise juurde ja jäi tema ette sõnatult seisma. Ta ei teadnud, mida öelda.

      „No mis sa vahid nagu elav etteheide? Kas ka sinu arust olen ma saamatu kaitsja?”

      Kalvi raputas pead ja vaatas Mairet kaastundliku pilguga:

      „Arvan, et mõistan, mida sa praegu tunned.”

      „Mitte midagi sa ei mõista!” Naine kuivatas vargsi silmanurka.

      „Sina käid siin harva ainult lisaraha teenimas, aga mina olen iga päev selle supi sees. Saad aru? Iga päev! Kogu see kohutav ebaõiglus on mu meeled nüristanud ja mu mõistus keeldub seda jama vastu võtmast.”

      Nüüd veeresid suured pisarad üle advokaadi põskede ja Kalvil hakkas temast tõsiselt kahju. Maire pühkis taskurätiga nägu ja jätkas:

      „Kui ma omal ajal Tartusse juurat õppima läksin, arvasin naiivselt, et advokaadina saan inimesi aidata, neile mõistlikku nõu anda ja neid kurja maailma ebaõigluse käest päästa. Nüüd aga on minust saanud vindike kohutavas terrorimasinas, kus ma hoopis aitan süütuid inimesi vangi panna.”

      Murekurrud Maire otsmikul teravnesid ja tema lõug hakkas kahtlaselt värisema. Kalvi tõstis käe ja pistis sõrme naise pluusiväljalõikest sisse, kahe suure ja sooja rinna vahele. Maire vaatas pärani silmadega mehele otsa ja võttis tema käest kinni, kuid ei lükanud seda eemale. Nutt vaibus ja naise nägu selgines pisut.

      „Ära ürita mind lohutada, see ei aita.” Maire hoidis ikka mehe käest ja suunas pilgu põrandale. Seejärel vaatas uuesti mehele silma ja jätkas:

      „See kuradiThea võiks vähemalt vait olla, aga ta kohe peab teistele teravusi ütlema. Ta on sündinud süüdistaja ja selleks ta ka jääb.”

      Kalvi teadis hästi, mis nüüd järgneb ja üritas jututeemat muuta.

      „Ütle parem, mida sa õhtul teed.”

      „Ah jäta, Kalvi. Mul pole praegu tuju ja pealegi tuleb mu mees täna õhtul Tallinnast tagasi.”

      Maire tõmbas mehe käe oma pluusikaelusest välja ja lükkas eemale. Ta libistas sooja pilgu üle noormehe rühika figuuri ja sasis sõbralikult tema süsimusta soengut.

      Mehe näol levis õrn naeratusevirve – ta oli olukorraga rahul. Maire polnud just särtsakas armuke, pigem emalikult hooliv naine, ja Kalvit ei tõmmanud tema poole hetkel miski. Ta tõesti oli tahtnud vaid lohutada. Maire kuivatas näo ja süütas uue sigareti.

      Siiski ei suutnud ta veel täielikult rahuneda.

      „Sa ei kujuta ette, kui kahju mul sellest noorest poisist on. Ta on veel naiivne ja eluvõõras. Vaevalt, et ta üldse täielikult mõistab, mis tema ümber toimub. Ja see juhm kolhoosiesimees. Selle ma lööksin hea meelega maha.”

      Kalvi noogutas mõistvalt ja küsis: „Mis nüüd sinu kaitsealusest saab?”

      Advokaat nuuskas häälekalt nina ja raputas pead: „Mitte midagi ei saa. Ma võin kas või pea peal seista, aga sellest ei sõltu midagi.

      Sama hästi võiks seal saalis minu asemel vene samovar olla. Poisi saatus on otsustatud.”

      „Miks nii? Seda savijalgadel süüdistust on lihtne kummutada, kuritegu jäi ju lõpuni viimata.”

      „Midagi pole siin lihtsat, antud juhul piisab vaid tahtluse tuvastamisest. Partei päevakäsk pärast kongressi on karm võitlus riigivara riisujatega ja kui neid pole, siis tuleb nad leida või välja mõelda. Plaan tahab täitmist ja see poiss läheb paariks aastaks istuma.”

      „Kust sa seda nii täpselt tead?”

      „Miks ma siis ei tea, kui sekretär hakkas juba hommikul otsust trükkima.”

      „Sa siis tahad öelda, et otsus on juba varem valmis tehtud?”

      „Muidugi on. Vaid otsustavasse ossa lisatakse karistuse määr juurde ja kõik.”

      Kalvi raputas uskumatult pead, tema mõistusesse ei tahtnud kuuldu ära mahtuda.

      „Kas neil siis häbi ei ole niisugust kohtufarssi lavastada?”

      „Kellelgi pole siin enam häbi ega au. Kõik nad täidavad püüdlikult kompartei juhiseid ja selle eest makstakse nendele raha.”

      „Ja kui nad ei täida?”

      „Siis on karistus kiire ja karm. Need pagana parteilased võivad su surnuks nokkida.”

      Pikas sumbunud õhuga koridoris valitses vaikus. Vaid kusagilt kaugemalt kostis hajus jutukõmin. Päike oli oma päevatiiruga umbes poole peale jõudnud, kuid läbi halli aknaklaasi oli tema täpset asendit raske kindlaks määrata.

      Advokaat süütas järjekordse sigareti ja hakkas vaikse häälega rääkima:

      „Selles

Скачать книгу