LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tonni kulda?

      „Kas tüdrukute tapmised on lakanud?” küsis ta. „Kas Liiliamõrtsukas on taltunud?”

      „Seda küll, kuid…”

      „Siis andke andeks. Ma olen liiga hõivatud oma tööga. Mõelge välja mõni muu moodus selle m-mõistatuse lahendamiseks.”

      „Ega ma teile siis raha paku.” Thornton võttis taskust mingisuguse ümbriku. „Midagi paremat. Oletame, et te leiate oma galiooni. Teate, mis edasi saab? Hollandi kuningakoda esitab sellele omad nõudmised, sest siin on Madalmaade territoriaalveed. Algab kemplus, mis säärastel puhkudel venib aastateks. Aga minul on siin tema majesteedi Hollandi kuninganna litsents, mis annab teile õiguse käsutada ükskõik milliseid mereleidusid teie äranägemist mööda.”

      Ta võttis välja võimatult ilusate pitsatitega paberi, lehvitas seda õhus.

      „Dokument on välja antud Briti valitsuse isiklikul palvel. Ning ma annan teile litsentsi kohe praegu. Kui te annate sõna, et saabute oma allveepaadiga Tenerifele, kus asub uurimise ajutine staap. Teid toob kohale spetsiaalne transpordilaev. Kuulge nüüd, see on väga soodne pakkumine. Galioonil peaks olema, nagu ma kuulnud olen, kakskümmend tonni kulda? Kohtuskäimise järel jääb teile sellest vaid veerand. Järelikult pakume me teile tegelikult viitteist tonni kulda.”

      „Kui mul õnnestub galioon üles leida,” tähendas Erast Petrovitš.

      „Noh, te ei pruugi ka midagi meile kasulikku leida. Aga honorar kuulub igal juhul teile…”

      Thornton ootas veel natuke ja lisas:

      „Mõelge veel ühe asja peale. Kui Krank on elus, siis leiab ta varem või hiljem uue ohvri. Maniakid ju ei lõpeta kunagi. See veri jääb teie südametunnistusele.”

      Kae psühholoogi, muigas Fandorin sisimas. Nähtavasti on inglastel mu toimikus kirjas midagi seesugust nagu „peab eriliselt tähtsaks kõlbelis-eetilisi põhjendusi”.

      „Hea küll. Ma m-mõtlen.”

      Võitlus ülevõimu pärast maailmas kahekümnendal sajandil

13. oktoober 1903Puerto de la Cruz. Tenerife saar

      „Kuidas teil nii kaua aega võttis? Tulite peaaegu poolteist kuud!”

      Niisuguste sõnadega võttis Cecil Thornton vastu trapist alla kõndivat Fandorinit. Toon polnud ligipugev ega paluv nagu Arubal, vaid range, rahulolematu. Erast Petrovitšile tuletati meelde, et ta oli tellimuse vastu võtnud ja saanud ettemaksu.

      Kuid vaneminspektor ja Briti impeerium, mida too esindas, olid ju Sidrun-2 meeskonna tõepoolest teenistusse palganud – nii nagu palgatakse suvalist tuukribrigaadi. Seetõttu Fandorin, kes polnud enam harjunud oma tegevusest kellelegi aru andma, vedas esiotsa kulmud ninajuurele ja välgutas silmi, kuid siis võttis end kokku ja seletas lühidalt:

      „Vaadake, varjatud sõiduks on tarvis periskoopi. Meie paadil seda polnud, puudus vajadus. Tuli torni k-konstruktsiooni muuta. Mu insener mister Bull tuli selle tehnilise ülesandega üsna kiiresti toime, kuid seade tuli ju veel merel järele proovida…”

      Väiksemapoolne Inglise aurulaev, mis oli paadi ja selle meeskonna üle Atlandi toonud, ei sildunud mitte sadamas endas, vaid kaljude vahele surutud kõrvalises lahesopis. Siia oli täielikus vastavuses Fandorini juhtnööridega sisse seatud väike baas submariiniangaari ja sügavasse kohta viiva puitkaiga, millel Thornton võttiski külalisi vastu. Siinsamas seisis ka väike kraana, laudisele aga olid paigaldatud rööpad, et paati saaks paigutada angaari, kui peaks tekkima remondivajadus.

      Tobedaid rituaale mittetunnistav Pete Bull oli juba kaile hüpanud, vaevumata inspektorit tervitama või temale pilkugi heitma. Inseneri huvitas vaid üks asi: kas inglased on kõik õigesti ette valmistanud, sest tema meelest ei olnud nad vaimsete võimete poolest venelastest kuigivõrd arenenumad. (Ent mister Bull suhtus halvustavalt kõikidesse maailma rahvustesse, kaasa arvatud juutidesse, ja tegi erandi ainult ameeriklastele ning sedagi vaid seetõttu, et nad ei ole õigupoolest rahvus.) Insener pühkis maabumissillalt sörgil minema, kummardudes laudise kohale otsekui jälgi ajav jahikoer. Kadus angaari.

      Masa kiskus samal ajal oma kätega Sidrunilt presenti maha. Allveepaadi hõbedased küljed lõid läiklema Tenerife päikese all, mis oli sama ere nagu Arubal. Jaapanlane ajas end tikksirgeks, tegi paadile sügava kummarduse. Ning alles seejärel lasi troppijad selle ligi.

      „Hea küll, ma ei sega teid,” ütles Thornton, nähes, et Fandorin ei vaata mitte tema, vaid kraana poole. „Kui lõpetate, viib kaless teid hotelli. Seal räägimegi.”

      Askeldasid oma kaks tundi. Bull ei jäänud loomulikult millegagi rahule. Masa kukkus loomulikult lossijate peale sisistama, kuna need ei näidanud Sidruni suhtes üles piisavalt aupaklikkust. Ning kui trossidega kinnitatud submariin juba lainetel õõtsus, läksid mõlemad abilised loomulikult omavahel purelema.

      Üle ookeani sõidul oli Erast Petrovitš sundinud neid allkirjastama dokumendi, mille kohaselt nad tõotasid jääda omavahelises läbikäimises vastastikku lugupidavaks, mistõttu antagonistide sõnasõda toimus nüüd omapäraselt.

      „Söör, pean kogu lugupidamise juures ütlema, et järgmises elus sünnite te solkmena, kes elab sea kõhus,” rääkis jaapanlane.

      „Aga teie, söör, olete lollpea,” pareeris Pete Bull põlglikult; tema ei pidanud tõotusi nii tähtsaks nagu Masa.

      „Söör, pean kogu lugupidamise juures ütlema, et teie järgmine elu jõuab kätte palju varem, kui te arvate,” lõi jaapanlase nägu vihast lõkendama.

      „Aga teie, söör, olete lollpea,” kõlas vastuseks.

      Ja niiviisi lõputult.

      „Teate mis,” ei pidanud Fandorin vastu. „Viisakuspakt on tühistatud. Ma keelan teil omavahel rääkida. Kõik kontaktid käivad nüüdsest ainult minu kaudu. Ja elama hakkate lahus. Teie, Bull, seadke ennast sisse angaari. Ma tean, et te nagunii ei raatsi Sidrunist eemal olla. Masa, sina tuled minuga.”

      „Või tema tuleb minule ütlema,” porises Bull. „Kus tuli mul ertshertsog välja! Ma poleks ka ise siit kuskile läinud. Mul on kaasas kokkupandav koi. Käskige ainult saata mulle mu dieettoitu. Ja vaadake, et teie makaak sinna mürki ei sokutaks.”

      „Masa, damare2!” käratas Erast Petrovitš, haaras jaapanlasel natist kinni ja tiris ta endaga kaasa.

      Kalessis, mis veeres mööda väikese maalilise linna kaldapealset, sulas jaapanlane üsna ruttu. Unustanud haavaja, silmitses ta huviga kohalikke senjoriitasid ning neile, kes eriti silma jäid, vahtis koguni järele.

      „Võimalik, et esimene kategooria, isand. Väga võimalik!” teatas ta erutatult. „Mulle meeldib Tenerife saar!”

      Masal, naise ilu tundjal ja hindajal, oli oma süsteem, mille järgi ta hindas erinevate maade ja piirkondade naisasukaid. See gradatsioon ei langenud traditsioonilisega kuigivõrd kokku. Arvesse võeti priskust, naha õlisust, pilgu udusust, usalduslikkust, kirglikkust, malbust ja veel paarikümmet parameetrit, sealhulgas päris gurmaanlikke, nagu näiteks kõrvanibu ümarus. Sellel nõudlikul skaalal asetsesid sakslannad prantslannadest palju kõrgemal, aga esimese kategooria väärilisteks oli Masa seni pidanud vaid Venemaa põhjaalade ja Hawaii saarte kaunitare.

      „Mul on hea meel,” vastas Fandorin hajameelselt, silmitsedes linna, mis talle ei meeldinud. Tavaline kuurort: ingliskeelsed sildid, kõikjal suurfirmade reklaamid, turistide hordid.

      Grand Hotel, mille ette kaless keeras, oli samuti täiesti keskpärane, otsekui üle toodud Biarritzist või Brightonist, ehk ainult troopiline taimestik pisut elavdas mittemidagiütlevat euroopalikku arhitektuuri.

      Kuid kogu selle väikese kvaasi-Euroopa kohal domineeris vulkaanihiiglane, otsekui määrates maailmakorralduse tegelikku mastaapi. Erast Petrovitš ajas pea kuklasse, kuid tulemäe tippu ei näinud – see oli pilvede taga peidus.

      Korraga tõmbus süda kokku, nagu oleks seda läbistanud jäänõel. Selline asi juhtus Fandoriniga üksnes

Скачать книгу