LITMIR.BIZ

Скачать книгу

psühh.”

      Paruness pöördus temast ära. Ta ei kiitnud säärast kõnestiili heaks.

      Korraga lõpetas professor Krank nutu ja sai jälle vihaseks, minnes iga hetkega üha enam marru.

      Ta virutas liiliad tekile, kukkus nende peal trampima. Siis rebis oma krae ära. Viskas pintsaku maha – trampis ka selle peal.

      Daamid taganesid kohkunult. Reisijate abi mõistis, et üksinda ta toime ei tule ja pistis käega vehkima, kutsudes vanemstjuuardit ligi.

      Täpselt samasuguse žesti tegi ka liivakollases pikk-kuues isand. Tema juurde tekkis otsekui maa alt turd punapäine mees.

      „Keep closer, Finch,” sosistas pikavuntsiline suunurka vaevu liigutades. „He´s up to something1.”

      Punapea vidutas silmi. Parema silma all oli tal huvitav tähesarnane arm – kõik selle kiired läksid liikvele.

      Kuid Finch ei jõudnud professorile läheneda.

      „Milline piin! Ma ei suuda enam niimoodi!” hüüdis too kähiseva häälega. „Olge te kõik neetud! Neetud!”

      Ja järsku – keegi ei jõudnud ahhetadagi – võttis auväärse ea kohta ootamatult vilka sammuga hoogu, hüppas, toetus hüppel kätega reelingule ja kargas üle parda!

      Üle teki veeres mitmehäälne kila. Ajakirjanik lasi suul lahti vajuda ja plõksutas silmi. Reisijate abi haaras südame järele.

      Ainult kaks keskendunud inimest – pikkvunts ja punapea – ei kaotanud pead. Nad sööstsid paigalt, küünitusid üle parda ja jõudsid näha vahust sulpsu seal, kus keha oli vette kadunud.

      „Finch!”

      „Jah, söör.”

      Tähekujulise armiga mees vinnas tugeva keha ühe liigutusega üle umbreelingu, tegi õhus pöörde, sööstis laineharja sisse.

      Vette lendas päästerõngas, selle järel teine. Hüüded „Mees üle parda!”, „Kaks üle parda!” uppusid võimsasse ärevasse vilesse.

      Kõik pistsid rõõmsalt sumisema, kui kesk ahtritagust vahujälge ilmus nähtavale esimene peanupp – punane.

      Kuid teist polnud. Ning ka punapäine uljur, ahminud pärani suuga õhku, kadus jälle pinnalt.

      Kulus aega, enne kui ta uuesti nähtavale ilmus. Raputas eitavalt pead – žest oli mõeldud tollele, keda ta ennist oli sööriks nimetanud. Ehkki masinad olid seisma saadud, jõudis aurik oma kolmesaja meetri jagu eemalduda, kuid pikkvunts surus okulaarid vastu nägu, seega nägi ja sai aru.

      Oiatas, lõi rusikaga vastu reelingut.

      „God damn it! God damn it! God damn it!” pomisesid kahvatud, värisevad huuled.

      „Issand, ole sa tänatud!” karjus kõrval ajakirjanik. „Ma nägin kõike! Milline vedamine!”

      Tõeline elu

1. september 1903Aruba saar

      Nähtavus oli täna haruldane. Korralikus sügavuses oli veekiht ilma mingi prožektorita vaadeldav oma kolmekümne meetri ulatuses. Erast Petrovitš Fandorin juhtis allveepaati liivase põhja kohal, kus sillerdasid valge-sinised laigud. Päev oli, nagu neil laiuskraadidel peaaegu alati, päikeseline. Pea kohal laotuv ruum kiirgas sädelust, kust aeg-ajalt otsekui jooksid läbi kerged pilvekesed – sellisena paistis altpoolt ookeanipind, mida briis vaikselt hällitas.

      Allpool läks pimedamaks – tuli rohkem sinist, valge kadus sootuks, asendus rohelisega. Seal lõppes leetseljak. Põhi läks allamäge. Esiotsa oli see küllaltki tasane, lihtsalt kaetud vesikasvudega. Pärastpoole algasid korallrifid.

      Fandorin lülitas siseside sisse, et kontrollida, ega Masa ole magama jäänud. Veealused matkad mõjusid jaapanlasele nagu unerohi. Ükskord jõudsid nad plaanitud ruutu, heitsid ankru. Erast Petrovitš ütles torusse: „Tule nüüd välja” – ei mingit vastust. Hakkas isegi muretsema. Laskus tornist tuukriruumi – põõnab! Masa seletas enda õigustuseks, et vee all tabab teda kummaline tunne: ta oleks justkui loode emaüsas, maailmas pole mingeid muresid, maailma ennastki pole. Tol korral tuli teha keisrilõige – raputada unimütsi pneumofoori kaelust pidi nagu kord ja kohus. Töö on töö ja plaan on plaan.

      Kuid ei, Masa ei maganud.

      „…kui sa ei oleks isandale kasulik,” kuulis Fandorin tugeva jaapani aktsendiga lausutud ingliskeelse fraasi lõppu, „torkaksin ma su äraraiutud pea pulga otsa, paneksin riiulile ja imetleksin seni, kuni ära tüütaks. Ja pärast söödaksin haidele.”

      „Ma sain klõpsu järgi aru, et te tulite liinile, mister Fandorin,” sõnas krigisev hääl, samuti aktsendiga – laulvaga. „Eks kuulake, mismoodi teie sabarakk minuga räägib. Aga mina ei teinud muud kui täiesti õigustatud märkuse tema väljakannatamatu harjumuse kohta taguda vastu vaheseina…”

      Erast Petrovitš lülitus kähku välja. Submariini Sidrun-2 meeskonnaliikmete vahelised suhted olid jäletud. Mehaanikainsener Pete Bull ja sukelduja Masahiro Shibata ei sallinud teineteist silmaotsaski. Peaks sellega midagi ette võtma. Mõnikord oli kange kihu mõlemad kuradile saata ja jätkata teekonda ookeanisügavustes üksipäini. Mitte midagi otsida, mitte millegi poole püüelda. Lihtsalt liigutada tüüre ning vahtida läbi illuminaatorite karuseid ja liikuvaid, otsekui hingavaid merekünkaid, purpursete, oranžide ja kollaste käsnade kolooniaid.

      Seal pistis mureen oma ümmarguse pea kaljulõhest välja. Pilujas suus läigatasid valged hambaogad. On ikka lõuad. Elukas on vähemalt kahemeetrine. Nii kui näeb saaki, lendab varitsuspaigast torpeedona välja. Otse klaasi vastas põrnitses Fandorinit ingelkala, liigutas mokki – justkui soovis edu. Kohe tema järel saabus pidulik tulevärk: mööda tuhises värviline pilv sinikollaseid riffahvenaid, nende järel punasinine papagoikala. Nad plagasid barrakuuda eest. Petlikult melanhoolne, kangesti rahumeelse koha sarnane röövkala vaevu liigutas oma laia saba, kuid liikus väga kiiresti. Submariini poole ta ei kõõritanudki – nagu kõiki kiskjaid, huvitas ka barrakuudat selles elus vaid see, mida võis nahka panna.

      Erast Petrovitš seadis rooli sukeldumisele – põhi laskus selles kohas enam kui kahekümne meetri võrra.

      Ülal, otsekui taevas liuglev kotkas, õõtsutas rinnauimeid laisalt tähnikrai, tema järel venis pikk, mürgise odaga varustatud sabanuut.

      Kõik tõeliselt kaunis on surmavalt ohtlik ja kõik surmavalt ohtlik on kaunis, meenus Fandorinile tsitaat hiljuti loetud dekadentlikust manifestist. Jamps. Kotkasrailane on muidugi iludus, kuid mida on katkubatsillis ilusat või mida on päikeseloojangus ohtlikku? Ükskord see armastus lilleliste väljendite ja paradoksaalsete ideede vastu hukutab inimkonna…

      Ent Erast Petrovitš ei saanud kauaks jääda veealuseid vaateid nautima ega tühiseid mõtteid heietama. Telefoni väljakutselambike hakkas vilkuma.

      „Isand, öelge sellele inimesele edasi, et mina temaga rohkem ei räägi,” kostis pahurat nohinat. „Ta pole mulle mingi ülemus. Kui tahab midagi teatada, siis tehku seda teie kaudu.”

      Masa rääkis jaapani keeles. Meelega, et Bulli vihastada.

      „Öelge oma lakeile, et ta on juhm ja agressiivne loom,” kostis teisest torust, mis ühendas torni masinaruumiga, inseneri sisinat. „Et ta solvab oma kasutu eksistentsiga mu eetilisi ja oma õlise lõustaga mu esteetilisi tundeid.”

      Pete Bullil oli vastik iseloom, Erast Petrovitš talus ise oma uut abilist suurivaevu – ainult sellepärast, et tegemist oli absoluutselt ja kaheldamatult geeniusega.

      Peaaegu kõik võrratud tehnilised täiustused, mis olid töö vee all muutnud mitte ainult võimalikuks, vaid ka meeldivaks, olid välja pakutud ja teoks tehtud riiaka mister Bulli poolt.

      Tema geniaalsus oli omapärane. See mees ei suutnud sünnitada ühtegi omaenda ideed, kuid realiseeris hiilgavalt teiste omi. Püstitatakse ülesanne – täidab. Ei püstitata – ja mees ei tea, millega aega viita. Selliste subjektide, andekate täideviijate järele on alati suur nõudlus. Maailm on täis

Скачать книгу