Kuidas olla naine - Caitlin Moran

Скачать книгу

laulavad kõik. “LOOMAAIAS käisime. Seal oli üks PAKS AHV – väga sinu SARNANE!” Ema kükitab põrandal minu juurde ja hoiab taldrikut mu ees. “Puhu ära ja soovi midagi,” ütleb ta rõõmsalt.

      “See ei ole ju kook,” ütlen mina. “See on baguette.”

      “Philadelphiaga täidetud!” vastab ema reipalt.

      “See on baguette,” kordan ma. “Ja siin on ainult seitse küünalt.” “Sa oled niikuinii koogi jaoks liiga vana,” vastab ema küünlaid ise ära puhudes. “Ja küünlad loevad igaüks kahe aasta eest!” “See oleks siis neliteist.”

      “Ära ole nii pirtsakas!”

      Ma söön oma sünnipäeva-baguette’i. See on suurepärane. Ma jumaldan Philadelphiat. Suurepärane Philadelphia! Nii mõnus! Nii kreemine!

      Samal õhtul – voodis, mida ma jagan kolmeaastase õe Prinniega – teen ma päevikusse järgmise sissekande. “Mu kolmeteistkümnes sünnipäev!!!!” kirjutan ma. “Puder hommikuks, vorstid ja friikad õhtuks, baguette tee juurde. Sain kokku 20 naela. Neli kaarti ja kaks kirja. Homme saan rohelise (teismeliste) raamatukogukaardi!!!!! Mees kõrvalmajast küsis, kas me tahame mõnda tooli, mis ta muidu välja viskab. Me ütlesime JAH!!!!” Ma vahin sissekannet terve minuti. Mõtlen, et peaksin vist kõik üles kirjutama. Ma ei saa ju halbu asju välja jätta.

      “Ühed poisid karjusid õues ebaviisakaid asju,” kirjutan ma aeglaselt, “sest nende nokud hakkavad suureks kasvama.”

      Ma olen puberteedi kohta piisavalt lugenud, et teada, kuidas kasvav seksuaaliha võib teismelisi poisse tüdrukute suhtes tihti julmalt käituma panna.

      Ka tean ma seda, et käesoleval juhul ei olnud tegemist allasurutud ihaga, mis neid poisse mulle kruusa järele loopima pani, kui ma mäest üles jooksin – aga ma ei taha, et mu päevik mind haletseks. Päevikul on tarvis teada vaid nii palju, et, minul oli olukorras filosoofiline eelis. Päevik on vaid mu hiilgehetkedeks.

      Ma jõllitan oma kolmeteistkümnenda sünnipäeva sissekannet. Soovimatu selguse hetk uhab minust üle. “Siin ma nüüd olen,” mõtlen ma, “jagamas voodit mudilasega, seljas isa vana termopidžaama. Ma olen kolmteist aastat vana, ma kaalun 83 kilo, mul ei ole raha, mul ei ole sõpru ja kui poisid mind näevad, loobivad nad minu pihta kruusakive. Täna on mu sünnipäev ja ma läksin voodisse kell 19.15.”

      Pööran päevikus viimase lehekülje. See on koht, kus asuvad mu nn pikaajalised projektid. Näiteks “Minu halvad küljed”.

      Minu halvad küljed

      1) Ma söön liiga palju

      2) Ma ei tee trenni

      3) Ootamatud vihapursked

      4) Kõige kaotamine

      “Minu halvad küljed” olid kirjutatud vana-aastaõhtul. Kuu hiljem olen lisanud raporti progressi kohta:

      1) Ma ei söö enam ingveriküpsiseid

      2) Käin iga päev koeraga jalutamas

      3) Püüan

      4) Püüan

      Kõige selle alla tõmban ma joone ja kirjutan uue nimekirja.

      Selleks ajaks, kui olen 18

      1) Võtan kaalust alla

      2) Mul on ilusad riided

      3) Mul on sõbrad

      4) Treenin korralikult koera

      5) Kõrvaaugud?

      Oh jumal. Mul ei ole õrna aimugi. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas minust iial naine võiks saada.

      Kui Simone de Beauvoir ütles: “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse,” ei teadnud ta veel pooltki. Nende kahekümne kahe aasta jooksul, mis eraldavad mind mu kolmeteistkümnendast sünnipäevast, olen muutunud naiseks olemise suhtes palju positiivsemaks – kui aus olla, läksid asjad tunduvalt ülesmäge õigupoolest siis, kui sain võltsitud isikutunnistuse, läpaka ja ilusa pluusi –, aga nii mitmeski mõttes ei ole võimalik teha ühele lapsele julmemat ja kohatumat kingitust kui östrogeen ning suur paar tisse. Kui keegi oleks minult enne sünnipäeva küsinud, oleksin valinud arvatavasti pigem raamatu- või riidepoe kinkekaardi. Tol ajal oli mul – nagu näha võite – õdede-vendadega kaklemise, koera treenimise ja MGMi klassikaliste muusikalide vaatamisega liiga palju tegemist, et mõelda naiseks saamisele, kuni lõpuks sundis mu ajuripats mind selleks ise. Naiseks saamine oli natuke nagu kuulsaks saamine. Erinevalt tavapärasest heatahtlikust ignoreerimisest, millega lapsed iga päev kokku puutuvad, on teismeline tüdruk äkitselt teiste jaoks paeluv ja teda pommitatakse küsimustega nagu: Mis suurus sa oled? Kas sa oled seda juba teinud? Kas sa tahad minuga magada? Kas sul isikutunnistus on? Kas sa sellest mahvi tahad? Kas sul on keegi? Kes on su eeskujud? Kas sa raseerid ennast sealt? Milline porno sulle meeldib? Kas sa tahaksid abielluda? Millal sa lapsi tahad? Kas sa oled feminist? Kas sa just flirtisid selle mehega? Mida sa teha tahad? KES SA OLED?

      Mis kõik on naeruväärsed küsimused, mida esitada kolmeteistkümneaastasele lihtsalt seetõttu, et ta vajab nüüdsest rinnahoidjat. Nad oleks sama hästi võinud seda mu koeralt küsida. Mul ei olnud õrna aimugi.

      Aga – nagu sõjatsooni jäetud sõdur – pidin midagi välja mõtlema ja kiiresti. On vaja maad kuulata. On vaja koostada plaan. On vaja panna paika eesmärgid ja siis lihtsalt tegutseda. Sest kui hormoonid kord kohale jõuavad, ei saa neid enam kuidagi takistada. Nagu ma kiirelt avastasin, oled sa justkui raketti vangi jäänud ahv, viitsütiku detail. Väljapääsuplaani ei ole. Sa ei saa seda kõike peatada – kui tahes tihti sa ka ei soovi, et saaksid. See jama tuleb, tahad sa seda või ei.

      Muidugi on ka neid, kes püüavad seda peatada: teismelised tüdrukud, kes proovivad endale aega võita, taandarenedes agressiivselt viieaastasteks ning muutudes kinnisideeliseks plikalikkuse ja roosa suhtes. Täites voodeid kaisukarudega, et oleks selge, et seksi jaoks seal ruumi ei ole. Rääkides titakeeles, et neilt ei küsitaks täiskasvanulikke küsimusi. Koolis võisin ma näha, kuidas mõned minuealistest ei valinud mitte aktiivselt naiseks olemise – sirge seljaga iseenda saatuse üle otsustamise −, vaid printsessitee, oodates, millal keegi nad leiab ja naiseks võtab. Kuigi loomulikult ei analüüsinud ma seda niimoodi. Panin lihtsalt tähele, et Katie Parkes veetis kõik matemaatikatunnid tintekaga sõrmenukkidele südameid joonistades ja neid David Morleyle näidates, kes õigupoolest oleks pidanud oma seksuaalse erutuse esimest põnevust tundma hoopis minu eeskujulikult pikka võrrandit vaadates. Ja kõige vähemtoimivamas otsas olid loomulikult kamikaze-tüdrukud, kes kuulutasid ajuripatsile sõja, püüdes alistada teda näljutamisega või ajada ta segadusse kas anoreksia või buliimia abil.

      Iseendaga sõdimisel on aga see jama, et isegi, kui võidad, siis tegelikult kaotad. Ühel hetkel, armilise ja vaevatuna, pead sa kas aktsepteerima, et sinust saab naine, et sa oled naine, või sa sured. Puberteedi brutaalne põhitõde on see, et tegemist on tihtipeale pika, valuliku enesekurnamise aktsiooniga. Need ennast vigastavad tüdrukud, žiletilõigete muster kätel ja reitel, tuletavad lihtsalt meelde, et nende keha on lahingutander. Kui sul ei ole žileti jaoks piisavalt julgust, ajab asja ära tätoveering või isegi tavalise kõrvarõngapüstoli välkkiire klõpsatus. Seal. Seal sa siis oled. Sa oled paigaldanud kehale tunnusmärgi, et ennast tagasi võita, et endale meelde tuletada, kus sa oled. Kuskil. Kuskil seal sees. Täpselt nagu loterii võitmise või kuulsaks saamisega, ei ole vaatamata panuste erinevusele naiseks saamiseks mingit juhendit. Jumal teab, et kolmeteistaastasena püüdsin ma kuskilt midagi sellist leida. Sa võid küll lugeda teiste inimeste kogemusi – nagu võiks proovida eksamiks ette spikerdada −, kuid minu jaoks oli juba see iseenesest problemaatiline. Võib lugeda lugusid naiste kohta läbi terve ajaloo, kes – hoolimata kõigist tingimustest – said naisekssaamisega küll õigesti hakkama, kuid olid sellegipoolest kompromiteeritud, õnnetud, kammitsais või hävitatud, sest ühiskond nende ümber oli ikka veel vale. Näita mõnele tüdrukule teerajajaist kangelasi – Sylvia Plath, Dorothy Parker, Frida Kahlo, Cleopatra, Boudicca, Jeanne d’Arc – ja näitad talle pahatihti naist, kes tallati põrmu. Raskelt

Скачать книгу