LITMIR.BIZ

      Koorem õlult raputatud, võtsin Ana lennujaamast peale ja kimasin küpsisekarbisuuruse üüriautoga tagasi Granada poole. Jälgisime, kuidas linna taustal kõrguvad Sierra Nevada lumised mäetipud ilmuvad läbi sinise hägu nähtavale ning viimased päikesekiired need roospunaselt hõõguma panevad. Ana oli võlutud ning minulgi pani säärane ilu pea kergelt pöörlema. Milline koht, kuhu elama tulla! Granada jäi selja taha ning ees ootas sõit üle Suspiro del Moro, „Mauri viimse ohke”, kust viimane moslemite kuningas eksiili saadetuna veel viimse pilgu tagasi armastatud linnale heitis ja nuttis. Mõni ime.

      Pedro ja María olid meid öömajale palunud, ning hilisel õhtutunnil pöörasimegi oru poole, kus Anal avanes võimalus heita esimene pilk meie uuele kodule. Teeäärsed põllud näisid loojuva päikese valguses veelgi ilusamad, kui olin ette kujutanud. Ana paistis rahul olevat ja ma näitasin talle tähtsalt kõike. Oliivid, apelsinid, sidrunid … kapsad … kartulid …

      Tõusime üle mäekuru kaljude ja jõudsime orgu.

      „Seal ongi!”

      Orgu sisenedes on El Valero vilksamisi näha, enne kui see taas kaljuseina taha kaob.

      „Kus?”

      „Seal, kas näed? Seal mäeseljal, teisel pool jõge.”

      „See?”

      „Mis mõttes „see“?”

      „Otseses mõttes – „see“.”

      „Nojah, „see“ ongi jah. El Valero. Mida sa arvad?”

      „Ma ei arva sellise kauguse pealt midagi. Annan hinnangu siis, kui oleme lähemale jõudnud.”

      Sõitsime sügavamale orgu ja peatusime veidi lähemale jäävas vaatluspunktis. „No ma arvan, et see tundub päris kena.”

      Silmitsesin Anat hämmelduse ja rõõmuga. Säärased entusiasmipursked pole talle kuigi omased.

      Sõitsime veel veidi edasi ja parkisime auto sinna, kus tee sai otsa. Edasi tuli minna jala. „Sigalad?” päris ta. Polnud kahtlustki, et ta esitas mulle küsimuse.

      „Mida?”

      „Sigalad?” küsis ta taas.

      „Mis sigalad? Siin pole mingeid sigalaid!”

      „Rääkisid, et El Valero jääb sama kaugele kui sigalad.”

      „Kas tõesti?”

      Hämardus, ning ma teadsin, et tallu jõudmiseks ootab ees pikk ja küllaltki raske jalutuskäik läbi oru. Asusime allamäge suunduvat rada mööda teele, kalpsasime üle vesisema koha, kus tee ristus kraaviga, ning rühkisime läbi hiigelsuurte eukalüptipuude tihniku, mis lõhnas magusalt, sahises õhtuses tuules ning lausa helises linnulaulust. Jõudsime jõekaldale. Mäslev vesi langes otse järsust kaljunõlvast alla, tormas ragiseva ja müriseva kärestikuna üle siledate kivide ning keerles vaiksemates veesõlmedes.

      Naeratasin ja pigistasin Ana kätt, kui me vapralt üle väikese silla sammusime, põnevil väljavaatest, et näeme peagi esmakordselt üheskoos oma uut kodu.

      Poolteist tundi hiljem oli veelgi pimedam ja meie tatsasime kesk põldmurakaid, jalad pahkluuni mustas märjas mudas. Hispaania põldmurakad on salakavalamad kui Inglismaa omad. Iga okas kujutab endast kõverat kida ning kui need juba külge jäävad, ei taha nad kuigi meelsasti lahti lasta.

      „Ma ei mõista, kuidas sul sai olla jultumust väita, et talu jääb sama kaugele kui sigalad.” Paistis, et see ei andnud Anale rahu.

      „Vahemaad on sellisel maastikul väga petlikud,” selgitasin tähtsalt mudas ukerdades, ühe kõrva küljes küllaltki ebaelegantselt tilbendav põldmurakaoks. „Aga ma ei kujuta ette, mis on juhtunud. Ostsin selle talu alles mõne päeva eest ja nüüd ei suuda ma seda isegi enam üles leida.”

      „See pole küll tõesti üldse sinu moodi.”

      Ma ei teinud tema märkusest väljagi ja silmitsesin meid ümbritsevat võsa lähemalt.

      „Paistab, et tulin eelmine kord ka siit, aga teed pole enam hästi näha. Lähme tolle suure oleandri juurde tagasi ja proovime teistkaudu.”

      Murdsime õhtuhämaruses viimaks kiuslikust pampaheinapuhmast läbi ja Ana märkas lagedale viiva teeraja heledat pinnast.

      „See ongi. Ma teadsin, et see rada siit kusagilt läheb.”

      Nii see oli. Rühkisime hingeldades ülespoole mööda kaljuastmeid, mis olid mind alguses nii vaimustanud, ja ma pöördusin võidukalt Ana poole ning naeratasin talle pimedas. Oli soe õhtu ja tuul kandis tundmatute õite lõhna, ning mida kõrgemale me jõudsime, seda nähtavamaks muutus pimeduses meie ees kõrguv talu.

      Lillelõhn asendus peagi sõnniku ja kitsede omaga. „See’p see ongi,” teatasin ning viipasin käega maja sünge silueti poole, kuid Ana vastus kadus koerte klähvimise ja rüselemise varju. Uks lükati prõmaki lahti ning öhe kaikus hirmuäratav vandumine.

      „Meie võõrustaja,” selgitasin.

      Kui olime juba lähemal, löödi uks mürtsatuse saatel taas kinni. Koputasin ja ootasin. Koerad urisesid ja rüselesid me põlvede ümber. Uks avati uuesti ning seal seisiski Romero, pisike María tema koguka kere taga peidus. „Tere tulemast,” säras ta.

      „See on minu naine Ana.”

      „Ilus naine,” ütles Romero ja uuris teda pealaest jalatallani, silmis tiirane pilk.

      „Kui noor sa oled ja kui kaunis!” hüüdis María innukalt ja suudles Anat põskedele. „Tulge sisse, tulge sisse.”

      Astusime tuppa. Romero lükkas meie kotte nuhutavad koerad jalaga vilunult eemale ja sulges seejärel ukse.

      El Valero elutuba oli väike ja neljakandiline ning üleni valgeks lubjatud, kui läikiv tsementpõrand välja arvata. Toas oli must kunstnahast diivan, näoga kahe puidust tooli poole, ning ümmargune laud televiisoriga. Ühel seinal rippus kaunistusena plastmassist nukusöögiriistade komplekt ja teisel ajakirjast välja lõigatud Jeesus Kristuse pilt. Muud ei midagi – ning toas polnud tolmukübetki. Keset lage rippus paljas pirn, mis heitis toale vaevu valgust.

      Meid utsitati diivanile istuma. „¡No, no!” protesteerisin enda kehvapoolses hispaania keeles. „Me ei saa istuda ainsal mugaval toolil, peame istuma kõval puidul.”

      „Olgu,” ütles Romero ja vajus diivanile, kust oligi parem Anat kiibitseda. Ana tõusis püsti, sobras kotis, võttis välja kalli küpsisekarbi ning ulatas selle Maríale. María näis hämmeldunud ja ulatas karbi omakorda Romerole. Kõik vahetasid piinlikkust täis pilke, välja arvatud Romero, kes oli parasjagu ametis karbi lahtikangutamisega. Ta võttis küpsise välja, uuris seda ja hammustas ühest nurgast.

      „Aaahh! Ma ei saa seda süüa. See maitseb juustu järele!”

      „Need on Inglismaal väga populaarsed, arvasime, et need võiksid teile meeldida.”

      „Aga ei meeldi.” Romero lai naeratus oli sõbralikkus ise.

      María võttis karbi ja viis selle kõrval asuvasse pimedasse

Скачать книгу