Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski

Скачать книгу

mida tal muud üle jääb? Muidugi neab ta mind algul. Selles olen ma vägagi kindel. Ta on ju selline… Ja minuga väga karm. Võib-olla kaebab veel kellelegi; ühe sõnaga, kasutab oma isalikku võimu… Aga see kõik ei ole nõnda tõsiselt võetav. Ta ju armastab mind meeletult; saab vihaseks ja siis andestab. Siis lepivad kõik ära ja me kõik oleme õnnelikud. Nataša isa ka.”

      „Aga kui ta ei andesta? Kas te ka sellele olete mõelnud?”

      „Kindlasti andestab; muidugi võib-olla mitte niipea. Aga mis sellest! Ma näitan talle, et ka minul on iseloomu. Ta kogu aeg pahandab minuga, et mul ei olevat iseloomu, et ma olevat kergemeelne. Las ta nüüd näeb, kas ma olen kergemeelne või mitte! Sest perekonnainimeseks hakkamine pole ju naljaasi. Siis ei ole ma enam poisike… See tähendab, ma tahtsin öelda, et siis olen ma samasugune nagu teisedki… noh, need perekonnainimesed… Elan siis omast tööst. Nataša ütleb, et see on palju parem kui elada teiste arvel, nagu me kõik elame. Kui te ainult teaksite, kui palju Nataša mulle kõike ilusat räägib! Ma ei oleks seda ise iial osanud välja mõtelda; ma ei ole ju nõnda kasvanud, mind ei ole nõnda kasvatatud. Tõsi küll, ma tean ka ise, et olen kergemeelne ega ole peaaegu millekski suuteline. Aga kas teate, üleeile tuli mulle huvitav mõte. Kuigi praegu ei ole selleks kohane aeg, ma siiski seletan teile, sest seda peab kuulma ka Nataša, ja teie annate meile head nõu. Kas teate, ma tahan hakata jutte kirjutama ja neid siis ajakirjadele müüma nagu teiegi. Te aitate mind ajakirjanikkudega läbikäimises, eks ole! Ma juba arvestasin teid ja terve möödunud öö plaanitsesin romaani, nii katseks, ja kas teate, sellest võiks saada päris kena asjake! Aine võtsin ühest Scribe’i komöödiast… Ma seletan teile pärast. Peaasi aga, et selle eest raha saab… Teile ju makstakse!”

      Ma muigasin.

      „Te muigate,” ütles ta naeratades. „Ei, kuulge,” lisas ta kirjeldamatu lihtsameelsusega, „ärge vaadake mind, nagu oleksin ma niisugune… Minul on tõepoolest väga palju tähelepanelikkust; küllap näete ise! Aga teil on võib-olla ka õigus: ma ei tea ju tegelikust elust midagi; seda ütleb ka Nataša. Seda ütlevad mulle muuseas kõik; mis kirjanik minust niimoodi saab! Naerge, naerge, parandage mind; te teete seda ju Nataša heaks, sest te armastate teda. Ja mina ütlen teile tõtt: ma ei vääri teda. Tunnen seda. See on mulle väga raske, ja ma ei tea, miks hakkas ta mind nõnda armastama. Ning mina, mulle tundub, olen tema eest valmis andma oma elu! Tõesti, selle hetkeni ei kartnud ma midagi, aga nüüd kardan: mida me küll kavatseme! Issand! Kas tõepoolest inimeses, kui ta on täielikult kiindunud oma kohustustesse, nagu nimme ei leidu oskust ja kindlust oma kohust täita? Aidake teiegi meid, mu sõber! Te olete ju meie ainus sõber, kes veel meile on jäänud. Mida ma siis üksinda üldse teha oskan? Andestage, et arvestan selliselt teid; pean teid väga õilsaks inimeseks ja enesest hulga paremaks. Kuid ma parandan ennast ja uskuge mind, siis väärin ma teid mõlemaid.”

      Jälle surus ta mu kätt ja tema kauneis silmis säras hea, ilus tunne. Käe ulatas ta mulle nii usaldavalt, nii väga uskus, et olen ta sõber!

      „Nataša aitab mul ennast parandada,” jätkas ta. „Teie aga ärge midagi halba mõtelge, ärge liialt muretsege meie pärast! Meil on siiski palju lootusi ja aineliselt oleme edaspidi täiesti kindlustatud. Mina näiteks, kui romaaniga ei õnnestu (ma õigupoolest juba eile arvasin, et romaaniga tegelda on lollus, ja rääkisin seda praegu ainult selleks, et teie otsust kuulda saada); kui romaaniga ei õnnestu, siis võin ma ju hädakorral ka muusikatunde anda. Teie ei teadnud, et ma muusikat tunnen? Ma ei häbene ennast ka selle tööga elatamast. Mul on selles asjas sootuks uued vaated. Siis on mul veel hulk igasuguseid kalleid nipsasjakesi ja tualetitarbeid. Milleks need? Müün nad ära, ja teate, me elame sellest hulk aega. Lõpuks, viimases hädas, võiksin tõepoolest võtta ka mingi teenistuskoha. See koguni rõõmustab mu isa. Ta ajab mind kogu aeg teenima, aga mina toon ikka ettekäändeks, et mu tervis ei ole hea. (Muide, kuskil olen ma koguni nimestikku võetud.) Kui ta siis näeb, et abiellumine on mulle kasuks tulnud, pannud mulle aru pähe ja et ma tõepoolest hakkan teenima, siis ta rõõmustab ja andestab mulle…”

      „Kuid, Aleksei Petrovitš, kas te olete mõtelnud ka sellele, mis sünnib nüüd teie isa ja Nataša isa vahel? Kas oskate arvata, mis juhtub täna õhtul Nataša kodus?”

      Ma osutasin Natašale, kes minu küsimust kuuldes lausa tardus. Olin halastamatu.

      „Jah, teil on õigus, see on hirmus!” vastas vürst. „Ma olen juba sellele mõtelnud ja hingeliselt kannatanud… Aga mis parata? Teil on õigus: kui vähemalt tema vanemad meile andestaksid! Sest nad on mulle ju sedasama, mis lihased vanemad, ja nüüd, vaadake, millega ma neile tasun!.. Ah neid tülisid küll, neid kohtuprotsesse! Teie ei usu, kui ebameeldivad need meile praegu on. Ja miks nad tülitsevad? Meie kõik armastame üksteist, aga tülitseme! Nad peaksid ära leppima, ja asi oleks korras. Tõesti, mina nende asemel teeksin küll nõnda… Mul hakkab teid kuulates hirm. Nataša, see on ju õudne, mida me sinuga kahekesi kavatseme! Ma olen seda sulle juba ennemgi rääkinud… Sa ise käisid peale… Aga kuulake, Ivan Petrovitš, võib-olla läheb kõik veel hästi, kas usute! Sest kord nad ometi ju lepivad omavahel ära! Meie ise lepitame nad. See on nõnda, ilmtingimata! Nad ei suuda meie armastusele vastu olla… Nad võivad meid needa, kuid meie ikkagi armastame neid ja nad ei suuda vastu seista. Teie ei usu, kui hea süda on teinekord minu vanamehel. Ta ainult vaatab nõndaviisi altkulmu, aga muidu on ta väga arukas. Kui te teaksite, kui pehmelt ta täna minuga rääkis, püüdis mind veenda! Aga mina tegutsen juba täna tema vastu! See on mulle küll valus. Ja kõiges selles on süüdi neetud eelarvamused! Lihtsalt hullumeelsus. Aga kui ta Natašat hästi vaataks ja temaga kas või pool tundigi koos oleks! Siis lubaks ta meile otsekohe kõik.”

      Seda öeldes vaatas Aljoša õrnalt ja kirglikult Nataša poole.

      „Ma olen tuhat korda mõnuldes kujutelnud,” jätkas ta lobisemist, „kuidas ta hakkab Natašat armastama, kui teda ligemalt tundma õpib, ja kuidas Nataša neid kõiki imestama paneb. Sest nad pole ju sellist tütarlast iial näinud! Isa on veendunud, et Nataša on lihtne intrigaan. Minu kohus on Nataša au jalule seada, ja seda ma ka teen! Kuule, Nataša! Kõik hakkavad sind armastama, kõik! Ei ole inimest, kes sind ei armastaks,” lisas ta vaimustatult. „Kuigi ma sind sugugi ei vääri, siiski armasta mind, Nataša, ja küllap mina juba… Sa ju tunned mind! Ja paljuke me siis oma õnneks vajame! Ei, ma usun, tõesti usun, et see õhtu toob meile kõigile õnne, rahu ja lepitust! Olgu see õhtu õnnistatud! Eks ju, Nataša! Aga mis sinuga on? Jumal küll, mis sinuga on?”

      Nataša oli surnukahvatu. Kogu see aeg, mil Aljoša oma jutuga laiutas, oli ta teda vaadanud, aga ta pilk oli muutunud aina udusemaks ja liikumatumaks, nägu kaamemaks ja kaamemaks. Mulle tundus, et ta Aljošat lõpuks enam ei kuulanudki, oli justkui unne vajunud. Aljoša hüüatus otsekui äratas ta äkitselt. Ta heitis pilgu enese ümber ja viskus siis minu poole. Kiirustades ja nagu midagi Aljoša eest varjates võttis ta taskust kirja ja andis selle minu kätte. Kiri oli tema vanematele, juba eelmisel päeval kirjutatud. Kirja minu kätte andes vaatas ta mind ainiti, nagu oleks oma pilguga ennast minu külge sidunud. Selles pilgus oli meeleheide. Iial ei unusta ma seda õudset pilku. Ka mind valdas hirm; ma nägin, et Nataša alles nüüd täielikult tajus, kui õudne oli tema samm. Ta püüdis mulle midagi öelda; hakkas rääkimagi – ja langes minestusse. Vaevu õnnestus mul temast veel kinni haarata. Aljoša kahvatas hirmust; ta hõõrus Nataša meelekohti, suudles tal käsi ja huuli. Mõne hetke pärast Nataša toibus. Veidi eemal seisis voorimehetõld, millega Aljoša siia oli tulnud. Ta kutsus selle. Tõlda istudes haaras Nataša kui hullumeelne mu käe ja kuum pisar põletas mul sõrmi. Tõld sõitis minema. Seisin veel kaua paigal, seda pilguga saates. Kogu mu õnn hävis sel momendil ja mu elu murdus kaheks. Tundsin seda nii valusalt… Aeglasel sammul läksin tuldud teed tagasi, vanade Ihmenevite poole. Ma ei teadnud, mida neile öelda, kuidas nende tuppa astuda. Mu mõtted olid kui surnud, põlved nõtkusid…

      See oligi lugu minu õnnest; nõnda lõppes minu armastus. Nüüd jätkan katkestatud jutustust.

      X peatükk

      Kui Smithi surmast oli möödunud viis päeva, kolisin ma tema korterisse. Kogu see päev oli mul talumatult raske meeleolu. Ilm oli sajune ja külm. Tuli vihmasegust märga lund. Ainult

Скачать книгу