Скачать книгу

liibus ta vastu ust nagu sajajalgne ja lähendades suu männilaudadele, hakkas vaevutajutava falsetiga imiteerima teiselt poolt tulevat halinat. Ta tõstis häält, oigas, nuuksus. Teisel pool võttis maad vaikus, mis pidi kestma kogu öö; aga veel enne seda kuulis Petrone, kuidas naine tuhvlite plaksudes üle toa jooksis, tuues kuuldavale kõlatu ja järsu karjatuse, mis paisus kisaks ja katkes korraga nagu pingul nöör.

      Kui ta vastuvõtulauast möödus, oli kell üle kümne. Läbi une, pärast kella kaheksat, oli ta kuulnud töötaja ja ühe naise hääli. Keegi käis kõrvaltoas ja tõstis asju. Ta nägi lifti juures kasti ja kahte rasket kohvrit. Juhataja näol oli ilme, mis Petrone meelest oli rahutu.

      „Kas te magasite hästi?” küsis ta ametlikul toonil, püüdmatagi ükskõiksust varjata.

      Petrone kehitas õlgu. Ta ei tahtnud peale käia, nüüd kus tal oli jäänud hotellis veeta kõigest üks öö.

      „Nüüd igatahes jääb vaiksemaks,” ütles juhataja kohvreid vaadates. „Proua lahkub keskpäeval.”

      Ta ootas kommentaari ja Petrone vastas talle silmadega.

      „Ta elas siin tükk aega ja nüüd äkki läheb ära. Naistega ei või iial teada.”

      „Ei,” ütles Petrone. „Iial ei või teada.”

      Tänaval tundis ta peapööritust, mis ei olnud füüsiline. Mõru kohvi neelates hakkas ta asja üle järele mõtlema, unustades äriasjad, ükskõikne särava päikese suhtes. Tema oli süüdi selles, et naine hotellist lahkus, hullunud hirmust, häbist või raevust. Ta elas siin tükk aega… Ta võis olla haige, aga sellegipoolest ohutu. Mitte naine, vaid tema oleks pidanud Cervantesest lahkuma. Tema kohus oli naisega rääkida, vabandada ja paluda tal jääda, lubades taktitundeliselt vaikida. Ta kõndis mõne sammu tagasi ja peatus poolel teel. Ta kartis sekeldusi, et naine reageerib ettearvamatult. Oli juba aeg äripartneritega kohtuda ja ta ei tahtnud neil oodata lasta. Nojah, sai, mis tahtis. Ta polnud muud kui hüsteerik, küll leiab uue hotelli, kus oma väljamõeldud last hoida.

      Aga öösel tundis ta end taas halvasti ja toa vaikus näis talle veel pingsam. Hotelli sisenedes ei olnud ta suutnud jätta silmamata võtmenagi, kust puudus kõrvaltoa võti. Ta vahetas mõne sõna töötajaga, kes ootas haigutades kojuminekut, ja astus oma tuppa ilma erilise lootuseta und saada. Toas olid tal õhtused lehed ja kriminaalromaan. Ta pakkis ajaviiteks asjad ja seadis paberid korda. Oli palav ja ta tegi väikese akna pärani lahti. Voodi oli ilusasti ära tehtud, aga see tundus talle ebamugav ja kõva. Lõpuks ometi oli tema päralt kogu vaikus, et magusalt magada, ent see rusus teda. Voodis väherdes tundis ta, et ei jaksa taluda seda vaikust, mida ta kavalalt oli nõuelnud ja mis talle täielikult ja otsekui kättemaksuks tagasi anti. Iroonilisel kombel mõtles ta, et igatseb lapse nuttu, et sellest täiuslikust rahust ei piisanud magamiseks ja veel vähem ärkvel olemiseks. Ta igatses lapse nuttu, ja kui ta tükk maad hiljem seda kuulis – nõrgalt, kuid eksimatult läbi varjatud ukse – siis olgugi et teda valdas hirm, olgugi et ta keset ööd põgenes, teadis ta ometi, et kõik on korras ja et naine ei olnud valetanud, ta ei olnud valetanud last äiutades, püüdes teda vaigistada, et nemad magada saaksid.

      Menaadid

      Ulatades mulle kreemikarva paberile trükitud kava, juhatas don Pérez mu oma kohale. Üheksas rida, pisut paremal – täiuslik akustiline tasakaal. Ma tunnen Corona teatrit hästi ja tean, et ta on tujukas nagu hüsteeriline naine. Oma sõpradele soovitan mitte kunagi istuda kolmeteistkümnendasse ritta, sest seal valitseb mingisugune õhuauk, kuhu muusika ei jõua; ega ka vasakpoolsele kolmandale rõdule, sest samamoodi nagu Firenze Teatro Comunales, tundub mõni instrument orkestrist eralduvat, õhus hõljuvat, ja nii võibki üks flööt hakata kõlama inimesest kolme meetri kaugusel, samal ajal kui ülejäänud on endiselt korralikult laval, mis võib olla küll maaliline, aga sugugi mitte meeldiv.

      Heitsin pilgu kavale. Meid ootas ees „Suveöö unenägu”, „Don Juan”, „Meri” ja viies sümfoonia. Maestrole mõeldes ei suutnud ma naeru pidada. Taas kord oli see vana rebane koostanud oma kontsertprogrammi sedalaadi jultunud esteetilise meelevaldsusega, mille taga on sügav psühholoogiline vaist, revüüteatrite impressaariote, klaverivirtuooside ja vabavõitluse vahemeeste ühine nimetaja. Ainult mina võisin puhtast igavusest minna kuulama kontserti, kus Straussile järgneb Debussy, ja pealekauba kuradima Beethoven, igasuguste jumalike ja inimlike seaduspärade vastaselt. Aga maestro tundis oma publikut, ta korraldas kontserte Corona teatri stammkundedele, see tähendab rahulikele ja heasoovlikele inimestele, kes eelistavad tuntud halba veel tundmatule heale ja kes nõuavad ennekõike sügavat austust oma seedimise ja meelerahu vastu. Mendelssohniga tunnevad nad endid mugavalt, pärast „Don Juani” õilsa ja täierinnalisena, mõne vilistatava viisikese võrra rikkamana. Debussy tekitab neis tunde, et nad on kunstnikud, sest mitte igaüks ei mõista tema muusikat. Ja siis pearoog, võimas vibreeriv beethovenlik massaaž – nagu saatuse koputus uksele –, V nagu võit, geniaalne kurt, ja siis eluga koju, sest homme tuleb kontoris hullumoodi rabada.

      Õigupoolest tundsin maestro vastu suurt poolehoidu, ta tõi head muusikat meie kunstivõõrasse, suurtest keskustest kaugele jäävasse linna, kus kümne aasta eest ei pakutud enamat kui „La Traviata” ja „El Guaraní” avamäng. Maestro saabus linna ühe otsusekindla impressaario kutsel ja pani kokku orkestri, mida võis pidada esmaklassiliseks. Vähehaaval toodi meieni Brahms, Mahler, impressionistid, Strauss ja Mussorgski. Alguses olid abonendid kurjad ja maestro pidi hoogu maha võtma ja panema kavva mitmesuguseid „ooperi-assortiisid”; seejärel hakati plaksutama raskele ja ühelaadsele Beethovenile, mida ta meile pakkus, ja viimaks külvati ta ovatsioonidega üle iga asja eest, isegi tema nägemise eest, nagu ka praegu, mil tema sisenemine kutsus esile tavatu vaimustuse. Aga hooaja alguses on inimeste käed värsked, nad plaksutavad mõnuga, ja pealegi armastasid kõik maestrot, kes kummardas kuivalt, liigse armastusväärsuseta, ja läks tähtsalt nagu brigadir tagasi muusikute juurde. Minust vasakul istus proua de Jonatán, keda ma eriti ei tunne, kuid teda peetakse melomaaniks ja ta ütles mulle õhetades:

      „Seal ta on, seal on mees, kes on saavutanud midagi harukordset. Ta pole mitte ainult moodustanud orkestri, vaid kasvatanud ka publiku. Kas pole imetlusväärne?”

      „Jah,” ütlesin oma tavapärase järeleandlikkusega.

      „Vahel mõtlen, et ta peaks dirigeerima saali poole vaadates, sest ka meie oleme mõningal määral tema muusikud.”

      „Palun ärge mind sinna hulka arvake,” ütlesin. „Mis muusikasse puutub, valitseb minu peas nukker segadus. See kava näiteks tundub mulle kohutav. Aga kahtlemata ma eksin.”

      Proua de Jonatán vaatas mind rangelt ja pööras näo ära, kuid tema lahkus sai võitu ja ärgitas teda mulle selgitusi jagama.

      „Kavas on puha meistriteosed ja igaüht neist on austajad oma kirjades spetsiaalselt soovinud. Kas te ei tea, et maestro tähistab täna õhtul oma hõbepulmi muusikaga? Ja et orkestril on viies sünnipäev? Lugege kava tagakülge, seal on üks doktor Palacíni ülimalt peenetundeline artikkel.”

      Lugesin doktor Palacíni artikli läbi vaheajal, pärast Mendelssohni ja Straussi, mis mõlemad võeti vastu juubeldustega. Fuajees jalutades küsisin endalt korra või paar, kas sooritused olid väärt seesugust joovastust publikult, kes minu arusaamise järgi ei ole ülemäära helde. Ent aastapäevad on roheline tuli lollustele ja ma oletasin, et maestro andunud austajad ei suutnud oma emotsioone talitseda. Baaris kohtasin doktor Epifaníat koos perega, ning vestlesin nendega mõne minuti. Tüdrukud olid näost punased ja erutatud, nad kaagutasid mu ümber nagu kanakesed (nad meenutavad igasugu sulelisi) ja ütlesid, et Mendelssohn oli olnud metsik, et see muusika oli justkui sametine, et selles oli jumalikku romantismi. Nokturni oleks võinud jäädagi kuulama, ja skertsot oleks otsekui haldjakäed puudutanud. Bebale meeldis rohkem Strauss, sest see oli jõuline, tõeline saksa don Juan, nende metsasarvede ja tromboonidega, mis tõid kananaha ihule – see tundus mulle üllatavalt sõnasõnaline. Doktor Epifanía kuulas meid naeratava leebusega.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен

Скачать книгу