Imaago - Ljudmila Ulitskaja

Скачать книгу

uudsed. See oli nähtavasti seesama „enneolematu lihtsus”, millest luuletaja oli juba ammu unistanud…

      Lugenud lõpuni, alustas ta algusest peale. Ta leidis sellest üha uusi väärtuslikke mõtteid, tundeid ja sõnu, kuid märkas samal ajal ka nõrkusi, need nõrkused olid samuti talle sümpaatsed. Need ärgitasid mõtisklema. Skemaatiline Lara, kes alatasa tegi midagi sellist, mis andis tunnistust tema rumalusest ja enesearmastusest, ei meeldinud Viktor Juljevitšile. See-eest kui väga ta meeldis autorile!

      Viktor Juljevitš kahtles, kas on ikka vaja sellist juhuste, kokkusattumuste ja ootamatute kohtumiste kokkukuhjamist, kuni sai aru, et kõik nad põimuvad imepäraselt ühte Juri Andrejevitši surmastseenis, sureva Živagoga trammi paralleelses liikumises mademoiselle Fleuryga, kes tõttamata liigub samas suunas, vabanemise poole: üks lahkus maisest elust, teine lahkus oma orjastatuse maalt.

      „Suur postskriptum vene klassikalisele kirjandusele,” langetas Viktor Juljevitš oma otsuse.

      Kümnendal jaanuaril, koolivaheaja viimasel päeval, helistas Viktor Juljevitš Katjale. Nad kohtusid kaupluse „Kangad” juures Soljankal. Ta tänas tütarlast tohutu õnne eest, mida too oli talle pakkunud.

      „Kohe, kui ma olin romaani läbi lugenud, sain ma aru, et on inimene, kellele peab seda lugeda andma.”

      Pärast seda ladus Katja talle välja selle, mida Viktor Juljevitš ei oleks mitte mingil juhul talt küsinud: kust see käsikiri saadud on?

      „Minu vanaema sõbrustab Boriss Leonidovitšiga peaaegu et kogu elu. Vanaema kirjutas tema romaani ümber. See on vanaema eksemplar.”

      Viktor Juljevitš vajutas palava käe lobisevale suule:

      „Ärge rääkige seda mitte kunagi ega mitte kellelegi. Ka mulle pole te seda öelnud.”

      Ta hoidis pihku tüdruku huultel, need värelesid, otsekui sosistaksid midagi kuuldamatult.

      Tüdruk oli äsja saanud seitseteist aastat vanaks. Ta oli vaevu lapsepõlvest välja jõudnud, temas oli tunda veel lapselikku käitumist. Pikk paljas kael kõrgus palitu kohal. Salli ei olnud. Peas paeltega lapsemüts, paelad lõua all kinni seotud. Helepruunides silmades oli solvumine, pisarate niiskus.

      „Ma ei ole ju kellelegi, ainult teile. Ma ju teadsin, et teile see meeldib. Meeldib ju?”

      „See ei ole õige sõna, Katja. Ei ole õige sõna. Niisugused raamatud muudavad elukäiku. Ma jään elu lõpuni teie tänuvõlglaseks.”

      „Tõesti?” ripsmed värahtasid, silmades süttis tuluke.

      Suur jumal, see oli ju Nataša Rostova! Täpselt Nataša Rostova!

      Hinge võttis kinni.

      Nad abiellusid, kui Katja oli kooli lõpetanud. Esimestena said sellest muidugi teada „vekalased”. Nad olid vaimustuses. Septembriks märkas tähelepanelik silm tema kõhtu, ka see kutsus „vekalastes” esile uue vaimustuspuhangu.

      See sündmus lähendas neid õpetajale niivõrd, et pärast ringi koosolekut jõid nad mõnikord ühiselt ära pudeli head Gruusia veini, mida Viktor Juljevitši majapidamises alati leidus. Nad hakkasid koguni nimetama teda „Vikaks” juba otse, mitte selja taga. Ta ei olnud selle vastu, kuid suhtlemisel teietas ikka vanamoodsalt ja lugupidavalt.

      Vene kirjasõna armastajate ringi koosolekud toimusid endiselt Ksenia Nikolajevna toas, kuid Viktor Juljevitš elas nüüd Katja sugulase korteris, kes oli sõitnud ära Põhja ja jätnud nende käsutusse korteri „Belorusskaja” metroojaama juures, raudteelaste majas, akendega raudtee poole, kus nii päeval kui ka öösel oli saatemuusikaks lahkuvate ja saabuvate rongide mürin…

      VIIMANE BALL

      Need olid Viktor Juljevitši parimad aastad: huvitav töö, õpilaste lugupidamine, ajutiselt õnnelik abielu. Kujunes isegi teatav jõukus: nüüd andis ta kahel õhtul nädalas eratunde.

      Ta töötas palju, kuid „vekalased” kogunesid kolmapäeviti endiselt tema poole. Viiekümne seitsmenda aasta lõpetajad olid Viktor Juljevitšile kõige armsamad, ta oli kuuendast klassist peale olnud nende klassijuhataja, tundis nende isasid ja emasid, vanaemasid ja vanaisasid, vendi ja õdesid. Viieteistkümneaastane vanusevahe andis juba vähem tunda: poistest olid saanud noormehed, ka õpetaja abiellumine nende eakaaslasega vähendas vahemaad.

      Viiekümne kuuenda aasta lõppu tähistas tütre sündimine: Katja sünnitas esimesel detsembril kaheksanda kuu pealt tüdruku, väga toreda kahe kilo raskuse tirtsu. Vanaema auks pandi talle nimeks Ksenia. Kuid isegi see diplomaatiline käik ei leevendanud poja abiellumisega Ksenia Nikolajevna südamesse löödud haava. Tema jaoks oli mõeldamatu, et keegi teine naine valmistab Vikale hommikusöögi, ajab temaga õhtuti juttu, ootab teda koolist koju, äratab hommikul üles. Pealegi tundis ta Katja vastu erilist sallimatust: vere keemiline reaktsioon – ämma ja minia vastastikused suhted! – ta oli arvamusel, et noor plika ajas pojal pea segi, võrgutas, pettis ära, ühesõnaga, sundis abielluma.

      Pedagoogide kollektiivil oli selle kohta teistsugune arvamus. Õpetajate tuba pidi kuulujuttudest, keelepeksust ja tagarääkimisest lausa lõhki minema, õpetajate, eriti õpetajannade suus olid need eriti õelad ja räpased. Ja kui sündis tütar, oli pedagoogide koosseis lausa alatult vaimustuses. Matemaatikaõpetaja Vera Lvovna demonstreeris õpetajate toas sõrmedel näitlikult, nimelt millisel kolmanda veerandi kuul pidi Zujeva rasedaks jääma, et sünnitada detsembris.

      Partorg Rõbkina, tema oli ka õppealajuhataja, pidas nõu kõrgemalseisva juhtkonnaga nii haridusosakonnas kui ka rajoonikomitee liinis, et mida teha kurjategijast õpetajaga, sest teismelise tüdruku moraalse laostamise fakt oli silmaga näha. Teisest küljest oli alaealisest möödunud kuudega saanud täisealine ja samal ajal vormistas kriminaalkoodeksi vastu eksinu abielu. Kuid kas siis tohib teda karistamata jätta?

      Õpetajad jäid üksmeelselt ja pingeliselt vait niipea, kui Viktor Juljevitš õpetajate tuppa tuli. Kooli juhtkond, selle püha kolmik – direktor, partorg ja ametiühinguorganisaator – tahtsid alguses kutsuda selles küsimuses kokku pedagoogilise nõukogu. Kuid Larissa Stepanovna eelistas kõigepealt sondeerida pinda ülemuste juures. Ettekanne saadeti nii rajooni haridusosakonda kui ka partei rajoonikomiteesse.

      Just sellel viimasel koolitalvel hakkas Viktor Juljevitš kirjutama raamatut, milleks ta oli mitu aastat valmistunud. Pealkirigi oli välja mõeldud: „Vene lapsepõli”. Raamatu žanr talle eriti muret ei teinud: sellest pidi saama esseedevalimik või monograafia.

      Ta ei pretendeerinud avastuse tegemisele, kuid sai selgesti aru, et tema huvid langevad erinevate distsipliinide valdkonda: ealine psühholoogia, pedagoogika, antropoloogia selle sõna kõige avaramas tähenduses. Seejuures liikus tema mõtete loogika pigem mööda neid seadusi, mida rakendasid meedikud ja bioloogid. Selles avaldus sõber Kolesniku mõju.

      Ta kujutles, et kirjeldab teismelise kõlbelise ärkamise tsooni, mis normina on niisama kohustuslik etapp nagu hammaste tulemine, lalisemine ja esimesed sammud, mis tehakse esimese eluaasta lõpus. See tähendab, kogu see inimese arenemise erutav ja rutiinne järjepidevus, mida ta nüüd võis jälgida oma kodus.

      Nii algab see. Aastat kaheselt

      meloodia rüppe ema sülest,

      lalin, huilged, aga sõnadest

      saab tuge alles kolmeselt…

      See Pasternaki poeetiline mall oli tema jaoks veenvam mis tahes ealise psühholoogia järeldusest. Kõlbeline küpsemine oli tema meelest inimesele seaduspäraselt niisama omane kui bioloogiline küpsemine, mis toimusid paralleelselt. Kuid nende ärkamine toimub erinevalt, see tsoon varieerub suuresti sõltuvalt individuaalsest hingelaadist ja teistest põhjustest. Kõlbeline ärkamine ehk „kõlbeline initsiatsioon” toimub tema arvates poistel üheteistkümnenda ja neljateistkümnenda eluaasta vahel, tavaliselt eriti ebasoodsate tingimuste korral, näiteks õnnetus või raske perekonnaelu, isikliku väärikuse või lähedaste inimeste väärikuse alandamine, lähedase inimese kaotamine. Ühesõnaga, sündmus, mis hinge pahupidi pöörab, äratab selle ellu. Igal inimesel on omaenda „valupunkt” ja just sellest saabki alguse see isiksuse personaalne

Скачать книгу