LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja siis ei olnud see talle meeldinud, sest oli segane, ebakindel, konstruktsioon oli tabamatu, sõnu oli liiga palju. Kuid see oli vene kirjanduses vist ainuke teos tüdruku lapsepõlvest. Kuidas oli see tal kahe silma vahele jäänud? Selles oli kõike seda, mis talle praegu huvi pakkus: teadvuse tärkamine, psüühiline katastroof, sest tüdruk polnud ette valmistatud saabuvaks tohutuks füsioloogiliseks sündmuseks, ja esimene kohtumine surmaga! Tal tuli tahtmine seda otsekohe uuesti üle lugeda. Tema koduses raamatukogus Pasternaki proosat ei olnud. Ju vist tuleb otsida Lenininimelisest Raamatukogust…

      Viktor Juljevitš naasis saali, pistis ligihüpanud Posti-Katjale kirja pihku. Võimlejate püramiid ja Schubert olid tal nägemata-kuulmata jäänud. Muusika vaikis – valss oli lõppenud. Sammude sahin liikus seinaäärsete istekohtade poole. Ja äkitselt kostis keset tolmust vaikust kõlav kõrvakiil. Kõik pöördusid vaatama. Keset saali seisis pikakasvuline paar: Anja Filimonova oma totras mustlaskostüümis ja Jura Burkin. Anja surus kaelast võetud salli vastu rinda. Jura surus kätt vastu põske, kus lõi punetama tema otsusekindla daami võrkpalluri käega antud löögi jälg.

      See stseen oleks olnud väärt Gogolit. Kuid eesriie ei langenud. Kõik tardusid, oodates, kuidas süžee edasi areneb. Süžee jõudis lõpule: Jura laskis põsest lahti, sirutas käe veidi kõrvale ja lajatas oma partnerile suudlusena kõlava hoobi näkku.

      Külas üldine vaikne „ah!”, Katja tormas sõbranna juurde, kõik läksid liikuma, valitses üldine segadus. Katja najale toetuv näost punane Anja nuttis. Läbi nutu tungis madal katkendlik kaeblemine:

      „Ta…ta… nuuskas oma nina minu… salli sisse!”

      Jura tormas saalist välja. Katja vaatas ringi.

      „Kas tõesti ei ole kedagi, kes astuks välja…” Ta oli näost kahvatu, vihane, oli näha, et ta oleks valmis ise solvaja tükkideks rebima. Kogu aasta aina räägiti üllastest meestest ja kaunitest daamidest!

      Mihha lendas nagu tiibadel saalist välja. Ta jõudis Jurkale järele poiste kemmergus. Too süütas värisevate kätega paberossi, mille ta oli isalt eile õhtul sisse vehkinud. Üldiselt ta ei suitsetanud, see ajas tal südame pahaks. Ta oli kuuendast klassist peale muudkui proovinud, kuid ei suutnud kuidagi suitsetamist selgeks saada. Iseenesest suitsetamine talle meeldis, praegu tundus talle, et see ei aja südant pahaks.

      Mihha tõmbas tal paberossi käest, murdis selle pooleks, viskas eemale ning lausus külmalt, rahulikult ja põlgusega hääles:

      „Duell! Ma kutsun kahevõitlusele!”

      Ta oleks tahtnud öelda „teid”, kuid see oleks olnud liiga totter. Aga „sind” ei kõlvanud ka miskipärast.

      „Mihha, kas sa oled lolliks läinud või? Ta, totakas, ei saa lihtsalt naljast aru. Närune mustlanna! Mis kahevõitlus?”

      „Tulistada me ei saa, püstoleid ei ole. Üldse pole mitte mingit relva. Läheb rusikatega löömiseks, kuid kõigi reeglite järgi!”

      „Mihha, kas sa oled lolliks läinud või?”

      „Lisaks kõigele oled sa argpüks. Vähe veel sellest, et lurjus,” ütles Mihha kurvalt.

      „Noh, olgu, kui sa nii väga tahad,” nõustus Jurka vastu tahtmist, kuid täiesti rahumeelselt. „Millal?”

      „Täna.”

      „Ära jama, Mihha, kell on juba pool kümme.”

      Mihha pani mängu kogu oma organiseerimisvõime ja duell toimus tund aega hiljem Miljutini aias.

      Kümnenda klassi poisid püüdsid ümber veenda Jurkat, üheksanda klassi poisid Mihhat. Duelli reeglid improviseeriti käigult.

      Jurka soigus kogu tee:

      „Mihha, no milleks sulle seda klohmimist vaja on? Mul on aeg koju minna, isa hakkab sõimama, ema on juba arvatavasti kooli jooksnud.”

      Kuid Mihha oli järeleandmatu:

      „Duell! Esimese vereni!”

      Ilja ja Sanja vahetaid pilke, tegid teineteisele silma, koguni itsitasid vaikselt. Sanja sosistas talle: „Meie väike Kristus!”

      Mihha sekundandiks oli Ilja, Jurka omaks Vaska Jegorotškin. Lumi aias oli paks, sekundandid tallasid lahingu pidamiseks lumme väikese platsi. Sanja tegi duellantidele ettepaneku panna nahkkindad kätte, kuid nii uhket kraami kellelgi ei olnud. Sanja oli miskipärast kindel, et paljakäsi kakelda ei tohi.

      „Vanad kreeklased sidusid käte ümber nahkrihmad!”

      Kust ta seda võis teada? Kuid ta ütles seda täie veendumusega. Rihmasid oli küllalt. Sekundandid võtsid püksirihmad vöölt, panid kahekaupa kokku ja siis maha lumele barjääriks. Nüüd pidid duellandid teineteisele sekundantide lugemise järgi lähenema ja lahing pidi algama arvul „kolm”.

      Duellandid mässisid püksirihmad käte ümber, kuid pandlaga sissepoole. Oli väga ebamugav.

      „Võib-olla teeks ilma rihmadeta?” tegi Jurka lootusrikka ettepaneku.

      Mihha ei pidanud teda vastuse vääriliseks.

      Ilja tegi Burkinile ettepaneku paluda vabandust.

      Mihha lükkas selle ettepaneku asjalikult tagasi:

      „Vabandust peab paluma daamilt.”

      Jurka oli rõõmuga nõus:

      „Aga iga kell! Kas või otsekohe!”

      Et aga daami kohal ei olnud, lükati vaherahu tagasi.

      Mihha võttis prillid eest ja andis Sanja kätte. Palitud võeti seljast.

      „Ehk aitaks sellest?” sosistas Sanja.

      „Hoia!” käratas ootamatult hoogu sattunud Mihha.

      Ilja luges arve. Kui kõlas „kolm”, läksid nad kokku.

      Nad seisid vastakuti, turske Jura, Mihha oli kasvult väiksem, kuid tigedam. Mihha hüppas üles ja virutas kohe kahe rusikaga peaaegu korraga Jurale kohmakalt ja mitte kuigi valusalt näkku.

      Nüüd läks ka Jura vihaseks. Andis üheainsa hoobi vastu nina. Esimene veri oli kohe väljas. Sanja oigas nagu oleks teda löödud, võttis taskust puhta taskurätiku. Löök ei olnud mitte niivõrd tugev, kuivõrd täpne. Sellest ajast peale oli Mihha nina pisut ühele poole viltu. Valutas kaua. Vist oli ikkagi ninaluu katki.

      Duelli võis pidada lõpetatuks.

      Sel ajal, kui õpilased kodudesse laiali läksid, lõpetas noorte õpetajannade paar koos Andrei Ivanovitšiga kultuurselt tagasihoidlikku joomapidu, riietehoidu olid jäänud ainult riidehoiutädi ja koristaja, kes jäi mõnikord, kui mehel kõva joomatuur peal oli, abiruumi ööbima. Katja Zujeva, juba ilma ajalehest kolmnurkse mütsita, mustast drapist pealeõmmeldud varrukate ja äärisega pruun palitu seljas, istus riidehoiutädi toolil ja ootas Viktor Juljevitši.

      Kui mees alla riidehoidu tuli, ulatas ta talle kirja:

      „Teile on kiri.”

      Viktor Juljevitš vaatas arusaamatuses talle otsa – see mäng oli tal juba meelest läinud.

      „Ahah, ah soo, aitäh,” ja pistis kirja hajameelselt taskusse.

      Ta leidis selle paberitüki taskust järgmisel hommikul:

      „Ma võin teile anda tema uue romaani. Kas tahate? Katja.”

      Talle ei tulnud kohe pähegi, millest jutt oli.

      Kolmandal jaanuaril helistas Katja talle ning, etendades ikka veel veidi postiljoni rolli, tõi talle masinal ümberlöödud käsikirja.

      Pasternaki uue romaani pealkiri oli „Doktor Živago”. Kohe esimesed leheküljed – kuni Maria Nikolajevna Živago matusteni – vapustasid Viktor Juljevitši põhjalikult. See oli tolle vene kirjanduse järg, mis oli tundunud talle täielikult lõpetatuna, täiuslikuna ja kõikehõlmavana. Selgus, et see kirjandus oli andnud veel ühe võsu, kaasaegse. Uue romaani iga rida oli ikka sellestsamast – inimhinge kannatustest selles maailmas, inimese täisealiseks saamisest, füüsilisest hukkumisest

Скачать книгу