LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Rahvasumm tänaval oli märgatavalt paisunud. Ta märkas poolt tosinat politseinikku, kuid ükski neist ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Eemal tänaval nägi Victor kaubiku tagaosal punast laiku, kuid laip oli kadunud seisvate sõidukite varju. Kõigil oli selle märkamiseks liiga palju tegemist.

      Teades, et tal pole enam kuigi palju aega, kiirustas Victor piki kõnniteed minema, põigeldes mööda uudistajatest, kes seal ammuli sui segadust vahtisid. Avalikkuse haiglaslik surmapõnevus oli teda alati üllatanud. Ta lähenes kaubikule, vaatas maha ja nägi kaubiku ja selle taha pargitud sedaani vahele lõdvalt vajunud laipa. Keegi küll ei vaadanud sinnapoole, kuid tolle taskutes tuhnimine ei väärinud riskimist.

      Ta avas kõnniteepoolse ukse ja ronis juhiistmele. Sees valitses kopituslehk – liiga palju mehi oli kitsas ruumis ülemäära kaua lähestikku viibinud. Armatuurlaual lebas pappkandik kuue tühjendatud kohvitopsiga. Kabiinis polnud midagi muud, niisiis tõmbas ta lahti kindalaeka. Selles peitus jõupaberist ümbrik tema toimikuga, mis oli õnneks õige lühike. Üksainus poogen, millel olid kirjas teda iseloomustavad andmed – rass: valge, pikkus: 182–185 cm, kaal: 72 kg, juuksed: mustad, silmad: pruunid – ning peale selle lühidalt, et ta on palgamõrvar ja ohtlik sihtmärk. Lehe ülaservale oli kritseldatud tema hotelli nimi, toanumber ja antud hetkel kasutatav valenimi Richard Bishop.

      Victor asetas käe kõhule. Praegu tundus kaal olevat pigem 71 kg ringis.

      Toimiku all oli tema näopilt, vähemalt pilt, mis võinuks kujutada tema nägu. Selle digitaalse ning üsna sarnase kujutise koostamiseks pidi olema piisavalt usaldusväärne ja värske informatsioon. Isikukirjeldus, teraline videopilt, lisaks kübeke kuuldusi ning vastutulelikke meenutusi.

      Fotorobot häiris pisut, kuid kergendust pakkus arusaam, et temast on nii vähe välja uuritud. Muidu oleks ka kõik muu siin kirjas. Isegi kõige pealiskaudsem palgamõrvar teab üksikasjaliku toimiku väärtust ning isegi kõige ettevaatlikumad kliendid soovivad, et nende palgalistel oleks võimalikult palju eeliseid. Ta murdis poogna kokku ja peitis selle põuetaskusse. Ümbrikul polnud postmarki, niisiis jättis ta selle sinnapaika.

      Kaubiku tagaosas vedelesid kaasaostetud hommikueinete rasvased jäänused. Need teda ei üllatanud. Ainus leid, mis võis osutuda kasulikuks, oli pesumajakviitung. Ülejäänud meeskonnaliikmed olid targu hoidunud kõige tarbetu kaasas kandmisest.

      Victor vaatas mõlemasse külgpeeglisse, ei märganud kellegi uudistavat pilku ning astus kõnniteele. Politsei oli juba hotelli tõkestuslindiga sisse piiranud, Victor segunes rahvasumma ning laskis tüdinud politseinikul end eemale peletada.

      Tänava lõpus viipas Victor takso ning palus end sõidutada Orsay muuseumi juurde. Taksojuht küsis, mis oli juhtunud, osutades tänavale kogunenud tohutu suure rahvasumma poole.

      Victor kehitas õlgu. “Ça a l’air sérieux.” Midagi halba.

      Alles siis märkas keegi rentslis lamavat purustatud peaga laipa ja karjumine puhkes uue hooga.

      Geeliga silutud tumedate juustega pikk mees vaatas lahkuvale taksole järele. Mees seisis hotelli ees rahvasummas, teeseldes, nagu oleks ta sama jahmunud nagu tõuklevad pariislased tema ümber. Ta jagas nende ärevust, kuid mitte teadmatust. Tema pilk jälgis taksot, kuni see tänavalt ära pööras, ja võttis kuue põuetaskust õhukese märkmiku. Ta keeras paar lehte edasi ja märkis selge käekirjaga üles takso registrimärgi ning sõitja lühikese kirjelduse.

      Fotoroboti loodud näol puudus habe ja soeng oli teistsugune, kuid selle mehe isikus polnud kahtlust. Pikk mees ohkas masendunult. See oli halb.

      Ta trügis läbi üha paisuva muiduvahtijate hordi ja jõudis lõpuks neist eemale. Jahedast novembriõhust hoolimata oli tal palav. Mees kandis ülikonda ja vihmamantlit ning nägi välja nagu ärimees ikka. Tungiva vajaduseta ei vaheta ta kellegagi enda ümber sõnakestki. Tema prantsuse keel oli küll üsna hea, kuid mitte ladus.

      Ta kiirustas koos ehmunud inimestega eemale, ehkki tema ei kartnud. Ta tahtnuks kauemaks jääda, kuid juba liikus kõikjal politseinikke ja veelgi rohkem oli tulekul. Võmmid juba silmitsesid kogunenud inimesi, otsides võimalikke tunnistajaid ja kahtlusaluseid. Talle ei meeldinuks sugugi mingitele tülikatele küsimustele vastata.

      Ta teadis, et eespool kõrvaltänaval on taksofon ja just sinnapoole ta suundus. See asus möödujatest parasjagu kaugel, et ta saaks segamatult rääkida, kuid kiirettekandeks hotellile piisavalt lähedal. See ettekanne polnud üldse niisugune, nagu oli oodatud.

      Ta ei teadnud täpselt, mis oli hotellis juhtunud, kuid ta oskas arukalt analüüsida. Sihtmärk oli kadunud nõnda, nagu oleks ta tahtnudki terve parve politseinikke kokku meelitada, aga meeskonnast, kes pidid saadud ülesande täitma, polnud märkigi. Ta oli kuulnud kogunenud inimesi rääkivat laipadest. Ükski meeskonnaliige polnud hotellist väljunud. Nende seikade ühendamiseks ei tarvitsenud olla geenius.

      Ta möödus rüsina poole kiirustavatest noortest naistest ja suundus vasakule kitsale kõrvaltänavale, kus levis kohvikust terve müriaad eksootilisi lõhnu. Taksofonikabiin oli vaba, ta astus sisse ja tõmbas ukse kinni, rõõmustades, et see summutas tänavamelu ja aitas nõnda selgemini mõtelda.

      Ta valis numbri ning arutas ühendust oodates, mismoodi oleks kõige parem öelda, et see ülesanne oli olnud otsast lõpuni üks suur nurjumine.

      Tema tööandja pole sellega põrmugi rahul.

      7. PEATÜKK

      09.15 Kesk-Euroopa aja järgi

      Umbes poolteist kilomeetrit eemal silmitses Alvarez enda ees terasalusel lamavat surnukeha ja ohkas raskelt. Kiprunud nahk oli kahvatu, silmad suletud, huuled sinakad. Vasakul oimukohal märgistas nahka väike punane auk. Sisenemishaav. Parema oimu haav oli suurem ja rebestatud servadega. Väljumishaav.

      “Jah,” ohkas ta. “Vaesel vennikesel ei vedanud.”

      Kohtupatoloogi prantslasest assistent vastas põgusa noogutusega. Ta seisis pool meetrit eemal teisel pool lauda, alles kahekümnendatesse jõudnud noormees, kelle laup oli jahedusest hoolimata higine, nagu Alvarez märkas. Ta niheles ja tammus jalalt jalale. Alvarez teeskles, nagu ei märkaks ta midagi.

      Ameeriklane mõistis, et tema kohalolu ei lasknud poisil rahuneda. Ta teadis, et tema nägu tundub lakkamatult põrnitsevat, mistõttu võõrad tundsid end kohmetult. Isegi naeratusest polnud abi ning tema kogukus muutis kõik veelgi hullemaks. Alvareze kael oli jämedam kui kolju ja õlad kippusid ukselengide vahele takerduma. Vastasseisu puhul andis väljanägemine talle eelise, kuid muul ajal osutus see tülikaks. Ta pidi teistega võrreldes kaks korda rohkem vaeva nägema, et inimesed teda usaldaksid.

      Tal oli käes kohtuarsti aruanne. Ta silmitses kuulihaavade üksikasjalikke kirjeldusi. Rinnas oli neid kaks. Ta viipas.

      “Näita mulle.”

      Assistent vaatas ärevalt ringi ja võttis siis ettevaatlikult valge, plekkideta lina servast kinni. Ta voltis selle laiba kaelalt allapoole, paljastades torso.

      Alvarez silmitses kaht korrapärast auku rinnakus. “Minu meelest on need väikesed. Kaliiber kakskümmend kaks?”

      “Ei,” vastas assistent. “Kõik kolm on ühesugused. Kaks rinnas, üks peas. 5,7 mm kuulid.”

      “Huvitav.” Alvarez kallutas end ettepoole, et lähemalt vaadata. “Kui kaugelt need tulistati?”

      “Püssirohu kõrvetusjälgi pole näha, seega ei olnud toru kehale väga lähedal, muud ei oska ma öelda. Kuulge, ma olen ainult assistent, mitte ballistikaekspert. Mina… ma ei tea kuigi palju.”

      Ära üllata, mõtles Alvarez. Ta pidas hetke aru. 5,7 mm kuulid viitasid FN 57-le, mis oli maailma üks viimistletumaid ja kalleimaid püstoleid. Ta manas toimunu silme ette. Kaks lasku südamesse ja siis, kui ohver lamas, pea kõrvale vajunud, tulistas tapja talle veel ühe otsmikusagarasse. Ta vältis vähimatki riski. Alvarez teadis profitapmistest nii mõndagi ning seekordne hukkamine oli põhjalik nagu palgamõrtsukail kombeks. Ta peletas nägemuse silmi pilgutades eemale.

      “Kuulge…” lausus assistent. “Minu boss tuleb kohe tagasi.”

      Alvarez sai

Скачать книгу