Скачать книгу

lartsatas poolenisti läbihammustatud keel vastu vaipa. Victor astus eemale ja pööras tähelepanu sellele, kes polnud surnud. Veel mitte.

      Mees lõpetas roomamise, kui Victori kand surus ta abaluude vahele. Victor veeretas mehe selili ja kükitas ta kõrvale, surudes FN 57 summuti tugevasti vastu tema kaela. Ta lükkas pea kõrvale, et arteriaalne verepurse suunduks vastu seina, mitte tema poole. Veri määris lillelise tapeedi.

      Mees püüdis midagi öelda, kuid kostis ainult kähisev hingetõmme. Kaela läbinud kuul oli purustanud neelu ja nüüd sai mees ainult hädiselt häälitseda. Ta sikutas Victori varrukat, püüdis selle külge klammerduda, loobumata surmahaavast hoolimata võitlusest. Victor austas tema visadust.

      Mehel oli samuti Beretta nagu tema kaaslasel, kuid mitte raadiot ega kuularit. Victor tühjendas ta relva ja vaatas teisedki taskud üle. Neis polnud midagi peale mõne nätsuliistaku, varupadrunite ja kägardatud kviitungi. Ta võttis nätsu, nägi, et kviitungi järgi oli makstud poole tosina kohvi eest, ja viskas selle minema. Victor harutas ühe nätsuliistaku paberist lahti ja pistis suhu. Piparmünt. Ta noogutas tunnustavalt.

      “Tänan.”

      Ta raputas mehe käed eemale ja suundus trepikoja poole, et kontrollida ülejäänute asukohta. Teisi tapjaid polnud näha, kuid alt kostis naiste hääli, kurdeti lifti pärast. Victor läks piki koridori tagasi, hoidudes tumedatest plekkidest vaibal, ja võttis tulekustuti liftiuste vahelt. Ta astus kabiini ja vajutas fuajeenupule. Mõni asi oli jäänud tuppa, kuid see ei häirinud teda. Tualett-tarbed olid uhiuued, rõivaid polnud veel kantud ning ühelgi puudutatud esemel ei olnud tänu käsi katvale silikoonilahusele tema sõrmejälgi.

      Koridoris oli sureva mehe võppumine lakanud. Enam ei pursanud kaelast verd, nüüd see lihtsalt valgus lirtsuvasse vaipa. Victor jäi imetlema laiba kohal seinale tekkinud punast mustrit. Ristamisi pursanud verejoad olid moodustanud tema meelest Jackson Pollocki1 stiilis esteetilise kujundi.

      Victor silmitses oma kujutist lifti peegelseintel ja kohendas end pisut. Kui tema välimus praeguses olukorras poleks igati esinduslik, siis märgataks seda kohe. Liftiukse sulgusid samal hetkel, kui trepikoja poolt kostis kile naisekarjatus. Kedagi oli äsja tabanud üllatus.

      Victor arvas, et see naine ei pidanud Pollocki taiesest kuigivõrd lugu.

      4. PEATÜKK

      08.34 Kesk-Euroopa aja järgi

      Fuajees ootas Victor kannatlikult, kuni paanika tema ümber paisus. Hotellijuhataja, lühikest kasvu, sihvakas, üllatavalt valju häälega mees, karjus, et teda üle ehmunud külastajate kuuldaks. Mõni neist polnud jõudnud täielikult rõivastuda, kui massimõrvast karjumine nad toast julmalt välja peletas. Juhataja üritas seletada, et politsei on juba tulekul ning et kõik peaksid säilitama rahu. Ent oli juba hilja.

      Victor istus fuajee nurgas luksuslikus nahktugitoolis. See oli väga mugav. Ta oli nihutanud tooli nõnda, et sai pead pööramata jälgida peaust vastasseina keskel ja peaaegu kogu fuajeed. Silmanurgast piidles ta baari sissepääsu ja trepikoda. Ta ei uskunud, et keegi laskuks liftiga temast paremal, kuid ka niisugusel puhul asus ta piisavalt lähedal, et näha tulijaid enne, kui nemad teda märkavad.

      Politsei jõuab peagi kohale ning hukkamismeeskonna ülejäänud liikmed jäävad siis lepingu täitmisega ajahätta. Nad on nüüd paanikas, taibanud, et kaks nende meest on surnud. Jääb üle kas põgeneda, mida Victor ei uskunud, või siis tulla ülesannet täitma. Fuajeest välja rüsivate külaliste ja personali saginas olnuks tänav tema tapmiseks ülemäära rahvarohke ning saabuvat politseid arvestades liiga riskantne.

      Kulus umbes minut rohkem, kui Victor oli eeldanud, ning ta võttis viivitamise eest nende oskustest punkti maha. Ta märkas neid kergesti, kõigepealt esimest, kes püüdis läbi meeletult tänavale tulvava rahvasumma hotelli trügida. Hetk hiljem tormas teine esimese korruse koridorist fuajeesse. Esimene mees oli heledapäine, parem käsi musta nahkjopi taskusse surutud, vasakuga tõrjus ta takistavaid inimesi kõrvale. Teine, tumeda habemega, oli pikk ja turske. Pungil jopp. Ta tõukas mõlema käega inimesi eest, püüdmatagi viisakust teeselda. Selle järgi otsustas Victor, et heledapäine mees asub toiduahelas kõrgemal kohal, olles seega ahvatlevam sihtmärk.

      Nad jõudsid keset fuajeed, et isekeskis põgusalt aru pidada, vaatasid korraks ruumis ringi ja heitsid läbi fuajee minnes pilgu baari. Heledapäine mees suundus trepile, turske lifti poole. Nende ja Victori vahel tõuklevaid inimesi arvestades oli mõistetav, miks teda ei märgatud, kuid ühtmoodi kalliks läks see maksma mõlemale.

      Victor tõusis, ajastades oma liigutusi nõnda, et liftist väljuv perekond varjaks ta turske mehe pilgu eest, kui nood üksteisest möödusid, ja suundus trepikoja ukse poole. Victor tegutses kiiresti, jõudes nahkjopiga mehe kannule just siis, kui too uksest sisenes.

      Heledapäine mees märkas lähenevat varju liiga hilja. Ta üritas relva haarata, kuid peatus kohe, kui summuti roiete vastu suruti. Victor kallutas relva ülespoole, sihtides südant. Samal hetkel haaras Victori käsi mehe munanditest ja pigistas neid kogu oma märkimisväärse jõuga.

      Mees oiatas ja oli äkilisest piinavast valust põrandale vajumas. Victor tõukas ta uksest sisse ja sosistas talle prantsuse keeles kõrva.

      “Parem käsi… võta see taskust. Jäta püstol paigale.”

      Mees kuuletus.

      “Kui palju teid siin on?” nõudis Victor.

      Mees üritas jalul seista ja vastamiseks hinge tõmmata. Ta oli paanikas. Victor ei heitnud seda talle ette. Mehel õnnestus lausuda üksainus sõna.

      “Mis?”

      Victor suunas mehe esimesest trepijärgust üles, pigistades tema munandeid veelgi kõvemini, et talle ei turgataks pähe vähimatki mõtet üritada midagi mõttetut. See olnuks asjatu.

      “Siitkaudu.”

      Nad tõusid veel ühe trepijärgu kuni teise korruse ukseni.

      “Sinna. Tee lahti.”

      Mees sirutas väriseva käe ja vajutas linki. Uks oli alles poolenisti paotunud, kui Victor ta sisse tõukas ja piki koridori edasi juhtis. Nad möödusid teenijannast, kes trepikoja poole kiirustas. Eakas naine, juuksed tugevasti krunnis, vaevalt poolteist meetrit pikk. Victor kuulis naist oiatavat – ei tea, kas mehe moondunud näo või tolle kubemesse klammerdunud käe tõttu. Victor hoidis näo vangi varju, et naine ei näeks seda.

      Ta võinuks naise igaks juhuks tappa, kuid veel üks laip koridoris oleks tekitanud talle ainult lisamuresid. Polnud naise süü, et ta oli sinna juhtunud. Selleks ajaks, kui ta toimunust kellelegi räägib, on Victor ammugi läinud.

      Nad pöördusid ümber nurga järgmisse koridori. Seal valitses vaikus, kõik külastajad olid kogunenud fuajeesse või tänavale.

      “Uks lahti!” käskis Victor.

      Mees värises ja küsis vaevaliselt: “Missugune?”

      Victor tulistas kolm kuuli lukukeele pihta. Ühest kuulist piisas ainult filmides. “See.” Mees kõhkles ja Victor pigistas kõvemini. “Tee lahti. Otsekohe.”

      Mees vajutas viivitamisi lingile. Victor tõukas ta uksest sisse, astus järele ja tõukas ukse jalaga kinni.

      “Viska oma püstol voodile.”

      Mees pistis käe taskusse ja võttis aeglaselt püstoli, hoides seda pöidla ja nimetissõrmega. Ta heitis selle voodile. Relv kukkus täpselt keskele. Olukorda arvestades polnud see sugugi halb vise.

      Victor laskis heledapäise mehe lahti ja tõukas teda edasi. Too komistas ja prantsatas põrandale, kuhu jäi kägaras, peaaegu looteasendis lamama, vigastatud munanditest kinni hoides. Tema Casanova-päevad olid ilmselt möödas. Ta oli ülejäänud kolmest noorem, kõige enam kahekümne seitsmene. Tema näojooned olid erinevad, ta näis ennast paremini valitsevat. Victor silmitses teda uudishimulikult, taibanud, et see mees ei sobi teistega kuigi hästi kokku. Keegi kõrvaline. Või juht.

      Mehe silmad vilksatasid parema jala poole ja pöördusid siis kiiresti

Скачать книгу


<p>1</p>

Jackson Pollock (1912–1956) oli USA maalikunstnik, abstraktse ekspressionismi suurkuju. – Tõlk.