Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada? - Doreen Virtue

Скачать книгу

huvitanud enam, kas ta võtab kaalust alla või mitte, ja märkamatult olidki kaotatud kilod tagasi.

      Veereva-lumepalli-efekti stiilis sööjate motivatsiooni tugevus on sageli kõikuv, sest kaalu ajendavad alandama välised tegurid. Nii nagu Brenda, kuulutavad seda tüüpi sööjad, et hakkavad dieeti pidama, ja see on vastuseks mingile välisele stiimulile, näiteks foto, abikaasa märkus või kitsaks jäänud teksased. Kuid välised motivatsiooniallikad ei suuda inspiratsiooni pidevalt tugevana hoida, ja nii ei teki söömisharjumustes püsivaid muutusi. Vaja on sisemist motivatsiooni, mis keskendub järgmistele tõdemustele:

      • tervisliku toidu söömine annab meile lisaenergiat;

      • toonuses lihased tekitavad hea enesetunde;

      • liikumine aitab vähendada pingeid ja muresid;

      • kui suhtud oma kehasse austusega, siis tõuseb ka sinu eneseväärikus;

      • mis puutub kehakaalu, siis tegelikult loeb siin ainult üks arvamus – sinu enda arvamus.

      Brenda must-valge lähenemine kaalulangetamisele muutis ta altiks kehakaalu ja motivatsiooni kõikumisele. Selle asemel et öelda: „Mul on valida, kas söön nagu siga või ei söö praktiliselt üldse,” oleks Brenda võinud valida vähemäärmusliku lähenemisviisi. Jah, mõõdukalt toitudes kulub kaalu alandamisele tõesti hoopis rohkem aega kui radikaalse dieediga, kuid pikemas perspektiivis ei teki siis järske kaalukõikumisi. Niisiis pole vaja endale peale suruda magedat rasvavaba menüüd. Palju realistlikum on leida endale maitsev, väherasvane toiduvalik, mis rahuldab nii maitsemeeli kui toitainetevajadusi.

      Isude tõlgendamine aitab veereva-lumepalli-efekti stiilis sööjaid sellepärast, et keskendub sööma ajendavatele sisemistele põhjustele. Selle asemel et suhtuda isudesse kui märki sellest, et „sellest dieedist pole mitte mingit kasu. Olen ikka näljane. Parem lõpetan selle tobeda dieedi,” mõistavad veereva-lumepalli-efekti stiilis sööjad isude tõlgenduste kaudu palju paremini, milline on emotsioonide osakaal isude tekkimisel.

      Kõigi viie emotsionaalse söömise stiili puhul saab isude tõlgendamist rakendada kui vahendit pealetükkiva ülesöömissoovi vähendamiseks või kaotamiseks. Mida rohkem sa ennast mõistad, seda paremini on sul võimalik töötada enda heaks, mitte enda vastu. Pole vaja endaga võidelda; selles tegevuses ei ole armastust, see tekitab vaid masendust ja sisemist vastuseisu. Selle asemel suhtu endasse hella mõistvusega ja ole endaga rahul.

      Nagu kirjutasin raamatus Losing Your Pounds of Pain: Breaking the Link Between Abuse, Stress, and Overeating, tähendab emotsioonide lämmatamise soov sama, kui püüaksid ignoreerida last, kes igatseb meeleheitlikult sinu tähelepanu. Laps hakkab üha valjemini ja nõudlikumalt kisama, kuni sa lõpuks oled sunnitud tema poole pöörduma. Sinu tunded on täpselt samasugused nagu see laps. Kui nende eest hoolitsed ja neid tähele paned, pole neil vaja üliaktiivse söögiisu vormis sinu peale karjuda.

      Niisiis – hakka oma isusid hoolikalt kuulama – nad on osa sinu sisehäälest ning neilt saad väärtuslikku teavet!

      5. PEATÜKK

      SÖÖGIISU: ELLUJÄÄMISTUNG

      Söögiisu on üks hämmastavalt keerukas, kuid samas vägagi etteaimatav nähtus. Mind on alati huvitanud põhjused, miks meie söögiisu nii metsikult kontrolli alt väljub. Suurem osa meist on hästi toidetud, ometi käitume enamus ajast, justkui oleksime suures näljas.

      Ülikooli raamatukogus leidsin paksu tolmu alt vanad meditsiiniajakirjad ja ühes neist huvitava teadusuurimuse inimese ja looma söögiisude kohta. Süvenesin uurimusse ja minus tärkas aukartus selle ees, millise hämmastava vahendi loodus söögiisu näol meile on andnud. Teadlased nimetavad söögiisu kaasasündinud eneseregulatsioonivõimeks ja toitumisalaseks intelligentsuseks. Siin peatükis teen loetud uurimusest sinu jaoks kokkuvõtte. Hakkad kohe lugema, millise täiusliku ellujäämismehhanismiga on söögiisu varustatud. Iga inimene on sügaval sisimas intuitiivselt õpetatud toitumisspetsialist.

       Uuringud imikute söögiisu kohta

      Imikutel on kaasasündinud võime reguleerida söödavate kalorite hulka. Mitte keegi ei pea vastsündinuid sööma õpetama – nad teavad loomulikult, milliseid toitaineid ja millises kogused vajavad. Seda kinnitab üks uurimus, kus jälgiti 37 imikut. Uurijad jagasid beebide emadele lutipudelid, mis sisaldasid kindla koguse piimapulbrist valmistatud segu. Osades pudelites oli lahjendatud piim, teistes rasvasem piim. Emad seda ei teadnud. Teadlased palusid, et emad laseksid lastel otsustada, kui palju piima lapsed soovivad. Beebid, kes said lahjendatud piima, jõid rohkem; nähtavasti selleks, et saada piisavalt kaloreid ja vajalikul määral rasva. Tähelepanuväärne on see, et mõlema rühma imikud sõid enam-vähem ühepalju kaloreid ja rasvagramme.10

      Inimeste kaasasündinud toitumistarkuse olemasolule lisas usutavust veel teinegi imikuid puudutanud uurimus. Teadlased leidsid Jamaikalt grupi alatoitumuses lapsi ning võimaldasid neile piiramatu juurdepääsu toidule. Nagu arvata võis, hakkasid lapsed aplalt sööki ahmima! Nad sõid 200–300 % rohkem toitu kui samaealised korralikult toidetud lapsed.

      Aga niipea kui kõnealuste laste kehakaal jõudis normaalsele tasemele, hakkasid nad sööma vähem, normaalses toitumuses lastega võrdselt. Lapsed hakkasid vähem sööma kaks ööpäeva pärast seda, kui nende kehakaal oli saavutanud normaalse taseme. Pärast seda püsis laste kehakaal stabiilselt tervislikul tasemel ehk tõusis eakohaselt. Varem nälginud lapsed ei söönud liiga palju ega muutunud ülekaalulisteks. Kuigi lastele oli võimaldatud piiramatu juurdepääs toidule, reguleerisid lapsed oma kehakaalu ise mõistlikule tasemele.11

      Taoline kalorite söömise eneseregulatsioon esineb ka täiskasvanutel. Ühes hästi kontrollitud uurimuses võisid katsealused laboritingimustes süüa nii palju kui soovisid. Kõiki toite kaalusid ja serveerisid teadlased. Sel moel oli uurijatel võimalik söödavaid toidukoguseid mõõta.

      Mõnel korral toodi katsealustele nende teadmata madala kalorsusega toitu, ning siis sõid nad suuremaid koguseid. Mõlemal juhul, nii vähese kui rohke kalorsusega toidu puhul, sõid katsealused ikka sama palju kaloreid. Need tulemused viitavad sellele, et inimesel on kaasasündinud „söömistarkus”, mis paneb sööma nii, et keha saaks vajalikul määral kaloreid.12

      Paljud ongi seda kogenud: sa sööd vähe kaloreid sisaldava sügavkülmast võetud roa ja tunned pärast, et kõht pole ikkagi täis. Ja siis võtad veel ühe portsjoni ning söödud kalorite hulk kahekordistub. Selle asemel oleksid võinud süüa „normaalse” toidukorra ja sadakond kalorit oleks isegi saamata jäänud!

       Näljase südame toitmine

      Emotsionaalse söömise esimesi ilminguid võib märgata juba imikueas. Üks uurimus jälgis, millised on emade kavatsused ja ajendid lapsele lutipudeli andmisel. Sageli ei andnud emad lapsele süüa mitte sellepärast, et laps oleks olnud näljane, vaid lapse rahutuse leevendamiseks.13 Imikuid rahustatakse lutipudeliga ning nõnda õpivad imikud ja lapsed seostama lutipudelit emotsionaalse lohutusega. Võib-olla mängivad lutipudeli rahustava efekti puhul oma rolli ka piima psühhoaktiivsed ehk meeleolu mõjutavad omadused (vt 13. peatükk). Kõigest hoolimata on tulemus sama: imik õpib seostama armastust ja toitu.

      Doktor Leann L. Birch on viinud läbi mitmeid uurimisprojekte, mis valideerivad selle, mida me juba teame: kui täiskasvanud kasutavad laste premeerimiseks toitu („Näed, tõin sulle šokolaadi. Sa oled täna nii tubli tüdruk olnud, et oled selle ära teeninud.”), õpivad lapsed seostama maiustusi positiivsete tunnetega. Üks uurimus paljastas tõsiasja, et kui täiskasvanu pakub lapsele sõbralikult mingit toitu, siis sellest juba piisab, et lapsel tekiks konkreetse toidu suhtes eelistus.14

      Toidu ja armastuse vaheline seos ilmneb isegi keelekasutuses. Inglisekeelsed hellitusnimetused on sageli seotud toiduga, näiteks sweetie pie (magus pirukake), honey bun (meekuklike), pumpkin (kõrvits, siin:

Скачать книгу

<p>10</p>

Fomon, S. J. jt (1971), „Food Consumption and Growth of Normal Infants Fed Milk-Based Formulas.” Acta Paediatrics, nr 223, lk 36.

Fomon, S. J. jt (1969), „Relationship Between Formula Concentration and Rate of Growth of Normal Children.” Journal of Nutrition, nr 98, lk 241-254.

<p>11</p>

Ashworth, A. (1974), „Ad Lib. Feeding During Recovery from Malnutrition.” British Journal of Nutrition, nr 31, lk 109-112.

<p>12</p>

Foltin, R. W. jt (1988), „Compensation for Caloric Dilution in Humans Given Unrestricted Access to Food in a Residential Laboratory,” Appetite, nr 10, lk 13-24.

<p>13</p>

Newsome, J. ja Newsome, E. (1966) Patterns of Infant Care. New York: Penguin.

<p>14</p>

Birch, L. L. (1987), „Children’s Food Preferences: Developmental Patterns and Environmental Influences.” Annals of Children Development, toim. Vasta, R, nr 4, Greenwich, CT: JAI Press.

Birch. L. L ja Deysher, M. (1985), „Conditioned and Unconditioned Caloric Compensation: Evidence for Self-Regulation of Food Intake in Young Children.” Learning and Motivation, nr 16, lk 341-355.

Birch, L. L. jt (1982), „Effects of Instrumental Consumption on Children’s Food Preference.” Appetite, nr 3, lk 125-134.

Birch, L. L. (1981), „Generalization of a Modified Food Preference.” Child Development, nr 52, lk 755-758.

Birch, L. L. jt (1980), „The Influence of Social-Affective Context on the Format of Children’s Food Preferences,” Child Development, nr 51, lk 856-861.