LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ongi naljakad. Kui nad poiste eest põgenevad ja kiljuvad, no miks nad siis ei tule tuppa magama! Tulgu ja pangu toa uks krampi ja ükski poiss ei saa neid siit kätte. Mina ei saa aru, mispärast nemad nii lihtsat asja ei taipa, meie uksel on ju seespool nii kõva kramp, sepa tehtud, et kui see kinni on, ei saa keegi väljastpoolt sisse. Ükski külapoiss kindlasti mitte, nood ei tuleks proovimagi, sest nad häbenevad ja võib-olla ka veidi kardavad meie isa, kes toas magab.

      Ma võiksin ju oma õdedele need asjad selgeks rääkida, aga kas siis nemad mind kuulavad.

      Tegelikult mind need suurte tüdrukute asjad ei huvitagi. Minu asjad ei huvita neid ka, nad ei ole mulle ühtki kaltsunukku õmmelnud, kuigi teavad, et ma seda väga tahaksin. Olen ise proovinud vanadest sokkidest nukku teha, paberitükke sisse toppinud, aga ikka on nad päris koledad välja kukkunud, laiaks vajunud ja lihtsalt ära lagunenud. Lõpuks olen nad minema visanud ja õdede peale pahane olnud, et nad mind ei aita.

      Vahel teen ma nii, nagu mul suuri õdesid ei olekski. Mul on ju peale nende kolm venda ja nendega ma mängin ja räägin, nemad hoolivad minust hulga rohkem kui kõik maailma suured õed kokku.

      Ivo on mu vendadest kõige vanem, aga kõigist mu õdedest ikkagi noorem ja see on väga hea. Ivo käib juba kuuendas klassis ja ta on väga palju ilusaid raamatuid läbi lugenud. Kole kahju, et Ivo kogu aeg meiega koos ei ela. Ta elab vanaema juures ja sinna on meilt kuus versta maad. Ivo viidi vanaema juurde siis, kui ta veel väike oli, juba siis, kui vanaisa veel elus oli. Sellepärast viidigi, et vanaisal ja vanaemal ei olnud enam ühtki last pärast seda, kui minu ema oli nende juurest ära tulnud meie isale mehele. Meie kodus jälle oli lapsi hästi palju, mõnikord vist natuke kitsas ka, ja nõnda oli vanaema koos vanaisaga tulnud ja Ivo endale küsinud. Nüüd on meil küll juba oma uus maja ja kõik lapsed mahuksid koju, aga vanaema hakkab kohe nutma, kui sellest juttu tuleb, sest temal ei ole nüüd ka enam vanaisa, on ainult Ivo, ja nii elabki Ivo seal edasi. Meie kutsume Ivot oma suurvennaks, peale tema on mul veel lihtsalt vend, kes on kaks aastat minust vanem, ja väikevend, kes on neli aastat minust noorem.

      Ivo tuleb sageli koolist meie juurde koju ja jääb ka ööseks. Neid õhtuid me ootame väga. Kui ema hommikul ütleb, et Ivo tuleb täna koju, siis me laulame ja keksime kogu päeva, et: „Immi-immi, immi-immi, Ivo tuleb koju.” Need meie olemegi mina, mu vend ja väikevend.

      Õhtul, kui Ivol koolitöö tehtud ja lamp ainult köögis põleb, lähme kõik neljakesi – mina ja mu kolm venda – toas ühte pimedasse nurka ja Ivo hakkab meile juttusid jutustama. Tal on neid peas ilmatu hulk. Kõik uued, mis ta on vahepeal raamatutest lugenud, ja ka vanad, mis meil juba enne teada. See on siis meie päeva kõige põnevam aeg.

      Harilikult me lähme ühe sängi jalutsisse, seame endid sinna mugavasse ja kägarasse istuma, nii et jututund võib alata. Ivo räägib ja meie oleme nii vaikselt, et kuuleme oma hingamist. Mõned jutud on hirmsad ka, neis on kiskjaid loomi, kes inimesi taga ajavad ja ära süüa tahavad, on nõidasid, tonte, mitme peaga lohesid ja mitmesuguseid muid peletisi. Nendest räägib Ivo sosinal ja me litsume endid hästi üksteise ligi, et liiga hirmus ei oleks. Kui ema või isa köögist hõikab, et lapsed, nüüd magama, lähme küll kohe igaüks oma sängi, aga uni ei mõtlegi tulla. Oleme veidi aega vait, siis hiilime jälle kõik ühte sängi kokku ja Ivo räägib hästi vaikselt juttu edasi.

      Mõnikord on Ivol juturaamat kaasas ja ta loeb sealt meile kõigile köögis ette. Ka emale ja isale meeldib ettelugemist kuulata.

      Täna Ivo ei tule, täna on jälle Vana Jott. Ta on juba poole päeva ajal kodust välja tulnud, kõik küla põllud üle vaadanud ja tuli nüüd meie poole rääkima, mis tema näinud ja teada on saanud ja mis ta ise sest kõigest arvab.

      Kõige tähtsamad on praegu rukkiorased, et kuidas need talve on üle elanud ja kas lumi neile halba pole teinud. Minagi tean juba, mismoodi need asjad peavad olema. Lumi on hea siis, kui seda on parasjagu, aga mitte liiga raskelt oraste peal. Ka pakast peab olema, väga soe talv ja ülearune sulalumi võib rukkiorase hallitama ajada. Väga halb on ka siis, kui lund üldse ei tule, siis on must talv ja orased võivad nii kahju saada, et kevadel ei jaksagi haljendama minna.

      Rukis on üldse kõige tähtsam ja rukkipõldu on igas meie küla talus kõige rohkem. Nisu, otra ja kaera külvatakse vähem. See on sellepärast nii, et rukkist saab leiba ja leiba süüakse iga päev, aga saia, karaskit ja tanguputru harvemini. Kartulit peab ka palju olema, sedagi läheb vaja iga päev ja ka sead söövad kartulit. Kaera tuleb ka külvata, teri hobusele ja kaerajahu sigadele. Ja lina peab külvama, sellega on kõige rohkem tööd, aga linast saab riiet ja kindlasti tuleb linapundasid laadale müügiks viia, seal on mitu ülesostjat, kes just lina eest raha maksavad, ja raha läheb talus alati vaja.

      Seda kõike olen ma Vana Joti ja mu oma isa juttudest kuulnud ja meelde jätnud.

      MEIL ON emaga veel natuke villa kraasida. Vana Jott arutab isaga, kunas sel aastal kündma ja äestama pääseb. Külas ollakse loomade pärast mures. Talv oli seekord jälle väga külm ja pikk, nüüd ka kevad venitab ja venitab tulekuga, aga heinad ja õledki on juba kõigil peaaegu otsakorral. Ema kuulab ka meeste juttu ja arvab omalt poolt, et varsti saab võib-olla vähemalt lambad vana mineva-aastase kulu peale välja lasta. Vana Jott rõõmustab teda: „Mis vanast kulust sa kõneled! Tuleval nädalal om juba noort haina, ma käisin täna nurme peal kaeman.”

      Ema kahtleb, kas nii ruttu noore heina peale saab, aga tal on Vana Joti arvamisest hea meel, sest Vana Jott on tark mees ja põllutööde asjus ei aja tema kunagi tühja juttu. Vanal Jotil on seegi meeles, mitu päeva enne mihklipäeva on kellegi rukis külvatud, ta arvab selle järgi saaki ette ja harva, kui ta valesti on arvanud.

      Mineval talvel oli nii kõva külm, et kõik meie küla õunapuud külmusid ära. Ainult Vana Joti aias jäi kaks tükki alles. Mineval suvel nad läksid lehte küll, aga vilja ei kandnud. Vana Jott loodab, et sel suvel tulevad küll nii õied kui ka õunad jälle külge. Tema meelest ei ole ilus, et inimesed ei ole veel hukka saanud puude asemele uusi istutanud. Nüüdki teeb ta jälle sellest juttu, heidab ka meie omadele ette, miks meil pole veel noori õunapuid ostetud. Tema on käskinud oma poegadel viisteist tükki osta ja nüüd need olevatki juba kodus kuuri all ja ootavad aeda istutamist, sest varsti läheb lumi ära ja maa sulab üles.

      „Ega üks kehv aasta saa veel elu seisma panna,” arvab Vana Jott.

      Niisugune jutt mulle täitsa meeldib. Tollel külmal talvel oli mitmel hommikul niiviisi, et majast väljasaamisega läks aega, välisukse taha oli ööga kõrge hang kerkinud. Isa pidi tükk aega kõigest jõust ust prõmmima, et niigi palju lahti saaks, et isa sealt külg ees õue pääseks. Seal ta siis kühveldas ukse vabaks ja nii sai ka ema oma ämbritega lauta loomi talitama minna. Teisteski taludes juhtus niiviisi. Aga ega elu seisma küll ei jäänud, köeti aga kõvasti ahju ja aeti lambanahksed kasukad selga. Ainult koolilapsed jäid mitmel korral kooli minemata, õpetaja oli ütelnud, et kui on kakskümmend viis kraadi ja rohkem külma, siis ei ole vaja tulla. Niisuguseid päevi sai ikka päris palju ja mõned lapsed rõõmustasid selle üle väga…

      Küll ma tahaksin, et ka meile uued õunapuud aeda kasvaksid! Oli ikka kurb küll vaadata, kui nood ärakülmunud mineval suvel saega maha lõigati ja pliidi all ära põletati. Põletamisest tuli tuppa isegi õunalõhna, mis oli ju väga hea lõhn, aga parem, kui seda poleks olnud. Veel rohkem saagimist oli vanaema aias ja vanaema ise oli kõik see aeg nutnud, temal on alati olnud hulga suurem uibuaed kui meil.

      Mul on meeles, et pärast toda külma talve, kui õunapuud kevadel raagu jäid ja ükski lehte ei läinud, räägiti külas, et see ei tähenda head, et niisugune suur puude hukk võib ennustada ka inimeste hukku. Aga jällegi oli Vana Jott see, kes kõik maha rahustas.

      „Ei tähenda midagi, sõjad on tulnud ja olnud ja läinud, ilm ja inimesed elavad ikka edasi.”

      Nii ta ütles ja mulle see ütlemine meeldis.

      Niisugust ütlemist usuti väga hea meelega. Ma usun ka, sellepärast tahangi, et meil oleksid jälle uued õunapuud aias peedivagude vahel. Kui nad seal jälle on ja lehte lähevad ja õitsema hakkavad, siis on nii nagu ennegi ja ükski paha ennustus ega märk ei saa siis täide minna, sest tal pole enam täideminemise jõudu.

      Vana

Скачать книгу