LITMIR.BIZ

Скачать книгу

igal õhtul meile.

      Ta tuleb hämariku eel.

      „Veereb nagu vokiratas,” ütleb ema, kui Vana Jotti üle heinamaasiilu tulemas näeb. Ema ütleb niiviisi sellepärast, et Vana Jott on väga kärme astumisega, kuigi on juba kaheksakümmend täis.

      Vanal Jotil on kolm poega, kõik halli habemega ja ühte nägu, mina ei saa kuidagi aru, et nad vanast Jotist üldse nooremad oleksid. Pojapojad on küll noored ja nonde lapsed veel nooremad, aga nii huvitavat inimest nagu Vana Jott ise nende peres teist ei ole. Ei ole terves meie külaski.

      Vana Jott tõmbab piipu. See on tal alati kas käes, suus või taskus. Minu isa on ka suitsumees, aga piipu ei tõmba tema kunagi, tal ei olegi piipu. Üleüldse ei ole ma näinud peale Vana Joti ühtki teist piibutajat.

      Vanal Jotil on ka niisugune kaapkübar, missugust ühelgi teisel ei ole. Minu isa kaabul on servad veidike ülespidi ja kaabu keskpaigas pealae kohal on väike lohk, see on sinna vajutatud ilu pärast. Niisamasugused kaabud on kõikidel meestel, keda ma üldse kaabuga näinud olen. Ainult Vanal Jotil on hoopis teistsugune. Tema kaabul pole keskpaigas mitte kõige väiksematki lohku, see on üleni kõrgelt kummis ja ümmarguse torni moodi. Seevastu kaabu servad on kõvasti allapoole kaldu. See on sellepärast, et vihmavesi ei jääks kaabu lohku ega ülespidi servade taha loksuma, vaid voolaks otsekohe vabalt maha. Nii tark mees on Vana Jott ja nii mõistlik on tema kaabu.

      Ja veel on Vanal Jotil tubakakott. See on pehmest nahast õmmeldud ja seda saab nööriga kokku krookida. Koti sees on ninatubakas.

      Peale Vana Joti ei ole ma üleüldse mitte kunagi näinud mitte ühtki vanameest, kes tubakat endale ninasse topiks. Aga Vana Jott topib. Meie pool teeb ta seda harva, aga kui ma väga ootan ja näha tahan, kuidas ta seda teeb, siis ta teebki. Ega ma kunagi ei ütle, et ma seda näha tahan, Vana Jott saab ise aru ja siis ta hõikab mind: „No tule lähemale.”

      Ma tulen otsekohe ja jään tema juurde seisma. Vana Jott patsutab kõigepealt kõik oma taskud läbi, teeb seda koguni mitu korda, nagu ei teaks ta üldse, missuguses taskus tal miski on. Ma saan aru küll, ta teeb seda niisama, põnevuse pärast. Tegelikult teab ta väga hästi ja ka mina tean ammugi, et pintsaku parempoolses taskus on tal piip, pükste parempoolses taskus tubakakott, põuetaskus suur ruuduline ninarätik ja pükste tagataskus hõbedavärvi tulemasin, mida meie keeles tsäksiks kutsutakse.

      Nojah, kui Vana Jott on taskute patsutamise lõpetanud, tõmbabki ta tubakakoti välja, vaatab seda kõigepealt igast küljest ja raputab natuke. Ma ootan. Siis tõmbab ta nöörist nii, et jooksev sõlm tuleb iseenesest lahti. Seejärel silitab kotisuu krooked siledamaks, peab veel veidike aru, nagu ei mäletaks, mida üldse teha kavatses. Lõpuks võtab ta piibu suust ja annab minu kätte hoiule. Ma hoian piipu ilusti, sellel on tuline tubakas sees ja seda ei tohi kummuli keerata, tubakas kukuks põrandale maha.

      Pean peaaegu hinge kinni ja ootan. Vana Jott soputab veel kord tubakakotti, torkab siis kaks sõrme ja pöidla kotisuust sisse, päris põhjani, tõmbab sõrmed välja, pisike pusar pruuni tubakat näpu vahel. Ta vaatab seda vastu valget, nuusutab, vaatab veel. Ja torkab siis kiiresti ühte ninasõõrmesse. Nüüd ei jaksa ma enam naeru pidada, sest Vana Jott väänab oma näo võimatult viltu, ajab silmad punni ja suu ammuli. Ma tean küll, ta teeb seda meelega, et minul põnev oleks. Vahel ma naeran nii kõvasti, et Vana Jott peab oma piibu minu käest ära võtma, et ma seda väga ei raputaks. Ongi hea, sest nüüd saan ma ka kätega vehkida ja keksida.

      Natukese aja pärast pigistab Vana Jott silmad kõvasti kinni, kõik tema nägu läheb selle juures kissi, isegi hall habe tõmbub lühemaks, sest ka suu on jälle kindlalt kinni. Niiviisi püsib ta jupp aega. Lõpuks sikutab Vana Jott põuetaskust suure ninarätiku välja, see on alati neljaks kokku pandud ja täiesti puhas. Ta rapsab ninarätiku lahti. Ja siis ta nuuskab. Nuuskab korralikult ära, kortsutab seejärel rätiku nutsakuks ja paneb taskusse tagasi. Alles nüüd teeb ta oma sinised silmad uuesti lahti, vaatab mulle rõõmsalt otsa ja ütleb:

      „Noh, vot nii.”

      Sel ajal, kui tubakas on ninas, ei räägi Vana Jott kunagi sõnakest juttu.

      Seevastu piip ei sega teda rääkimise juures mitte sugugi. Ta veeretab piibu natuke ühte suunurka ja ajab aga juttu edasi. Üksnes piibu põlemapanemisel peab ta veidi aega vait olema.

      Põlemapanemine käib niiviisi, et Vana Jott astub meie pliidi juurde, võtab pliidiservalt traadist konksu, tõstab kõige väiksema pliidirõnga konksuga korraks eest ära ja raputab vana tubaka oma piibu seest pliidi alla. Kui pliit on külm, pole konksu vaja, siis lükkab Vana Jott käega pliidirõnga eest ja paneb pärast tagasi ka. Isa juba teab ja mina tean ja meie kõik teame, et piibutubakat vana Jott meie poole kunagi kaasa ei võta. Piibu sisse tahab ta minu isa tubakat.

      „Anna toda, mis on hästi kollane,” ütleb ta isale.

      Isa teab ja toob oma panipaigast just sellise, mida vaja. Vana Jott topib piibu kollast tubakat täis, vajutab veel korraks pöidlaga õrnalt kinni ja torkab piibu suhu. Esiotsa niisama, täitsa külmalt. Proovib ära, kuidas on ja kas ikka piip sai korralikult täis. Kui meil juhtub pliidi all parajasti tuli olema, siis Vana Jott oma tsäksi taskust välja ei võtagi. Sellest ei ole ka midagi, tsäks ei ole miski põnevusasi, minu isal on neid mitu tükki ja ma olen neid kõiki küllalt näinud. Hoopis huvitavam on, kui Vana Jott istub meie pliidisuu ette väikese pingikese peale, teeb pliidiukse lahti, püüab tuletangide vahele pisikese tulise söekese ja paneb selle piibu sisse otse tubakale peale.

      Nüüd algab see aeg, kui Vana Jott ei saa juttu ajada. Sellepärast, et ta peab tubaka põlema puhuma. See käib niiviisi, et ta tõmbab läbi piibu õhku enda sisse ja puhub siis jälle välja tubaka sisse. Väljapuhumist peab tegema hästi tasakesi, et tubakat piibu seest minema ei puhuks. Peab oskama popsutada. Vana Jott popsutab niikaua, kuni söekene on tuhaks põlenud ja tubaka ühtlaselt hõõguma löönud. Alles nüüd on kõik korras ja Vana Jott saab vabalt juttu edasi rääkida.

      Ma sean enda tema lähedale istuma või seisma ja ootan, millest ta seekord räägib. Kas alustab jälle niiviisi, et: „Vot, kos kuningal om hää elo, iga päiv sööb sularasva ja magab kahe kasuka vahel …”

      Seda juttu ma olen mitu korda kuulnud, aga võiksin veel ja veel kuulda. Vana Jott kohe mõistab niimoodi jutustada, et iga sõna tuleb tal iga kord isemoodi ja kavalalt ja alati on tunne, et nüüd kohe ta ütleb midagi, mida mitte keegi veel ei tea, aga tema juba teab.

      Väga palju teab Vana Jott kuningatest. Ka hiinlaste keisrite ja inglaste kuningannade ja jaapanlaste keisrite kohta teab ta kõike. Vana Jott on ise Jaapani sõjas käinud ja oma silmaga näinud, kuidas seal keiser endale mõlema jala külge puupaku köidab ja niiviisi mööda õue komberdab. Sest keisri naine ei lase teda tuppa muidu, kui keiser peab oma jalad puhtaks pesema, kas või kümme korda päevas. Need keisrite naised ehk keisrinnad on väga nõudlikud ja vist natuke kurjad ka. Aga keiser, too jaapanlane vähemalt, on jälle kaval, ta ei viitsi jalgu pesta, arvab, et paku otsas ei saagi jalad mustaks.

      Aga kavalus ei aita teda, keisrinna saab kavalusest ja laiskusest aru. Kui keiser tahab tuppa minna, pesemata jalgadega muidugi, siis on keisrinna tal ukse peal vastas, kisub keisril pakud jalgade otsast ära, viskab ukse taha ja pahameele pärast peseb kogu keisri üleni puhtaks. Just niiviisi, et tõstab ta kõigi tema keisririietega toobrisse seebivee sisse, solgutab seal nagu põrandakaltsu ja tõstab siis tuppa. Vana Jott näitab ette, kuidas jaapani naine seda teeb. Ta tõstab käed kõrgele, nagu oleks tal seal Jaapani keiser, surub siis käed ligi maad ja tuuseldab natuke edasi-tagasi, peseb keisrit. Siis tõstab Vana Jott käed uuesti kõrgele, raputab seda, mis tal käes on – tegelikult ei ole midagi, aga tuleb mõtelda, et seal on keiser – ja viskab siis üle köögiukse tuppa. Küllap nüüd ronibki vaene märg keisrikene kahe kasuka vahele tahenema ja magama.

      Neist Vana Joti juttudest arvan ma endamisi, et pole nende kuningate ja keisrite elu üldsegi hea, võib-olla on isegi täitsa igav. Jaapani keisril ei ole ju lusikatki, ta peab puupulgaga pisikesi tanguteri taldriku pealt taga ajama ja suhu püüdma, mitte keegi ei keeda talle kartuliputru seakamaratega. Ja veel on nood kuningad ja keisrid väga arad, mitte kuskile nad üksinda minna ei julge, võib-olla ainult ühteainsasse kohta, aga sellest ei kõlba rääkida.

Скачать книгу