Minu Guatemala - Kaja Kahu

Скачать книгу

sõpradeta käeulatuses? Mismoodi üldse on elada võõral maal, võõras linnas igapäevast elu? Mida ma seal üldse tegema hakkan?

      Ja loomad? Juba aastaid on meil kodus alati paar koera ja kassi olnud, aga kas normaalsed inimesed reisivad teise riiki koos oma pudulojustega? Hetkel jagavad meiega eluaset kümneaastane pisike puudel Donna, kaheaastane kutsikatempe täis „hullumeelne” bokser Morris ja triibuline isekas kass koos kolme pojaga. Kassi saamegi jätta ühele loomi armastavale sõbrale, ent koerad… Koeri lihtsalt ei ole võimalik ära anda! Mitte, et ei leiduks kedagi, kes vastu võtaks, vaid me ei saa anda. Nii nad meiega kaasa sõidavadki, väljendades oma ärevust sellega, et seisavad peaaegu kogu seitsmetunnise teekonna vahekäigus lõõtsutades püsti.

      Ainus, kelle pärast ma üldse eriti ei muretse, on Juhan, kuigi näen väga hästi, et temagi on pabinas. Aga tema saab ju alati kõigega hakkama, on alati saanud. Pealegi on see tema töö ja eelkõige tema valik, mis meid sellele teele viib. Ja ma mõtlen, et temaga koos tulen minagi toime. Ehk tulen?

      ESIMEST KORDA AMEERIKAS

      Juba maipühade ajal sõidamegi vaatama oma järgmist potentsiaalset kodumaad. Minu ja Katarina jaoks on see esimest korda Ameerikas jalad maha saada. Juhan käis küll Ameerika Ühendriikides haridust omandamas, ent Kesk-Ameerika on avastamata meil kõigil.

      Planeerime tutvumisreisi maikuu algusesse, sest maipühad ja ka võidupüha on Ukrainas ikka au sees. Selles riigis kehtib kord, et kui mõni riigipüha langeb nädalavahetusele, siis tuleb selline ebaõiglus korvata vastava arvu tööpäevade vabaks andmisega. Olen ikka mõelnud, kas see tuleneb riigiisandate ülimast õiglustundest või arvestavad nad ilmse tõsiasjaga, et nagunii keskmine töömees pühade ajal üksikuteks tööpäevadeks vabade päevade rivis jalgu alla ei võta ja otstarbekam ongi need päevad ametlikult vabaks kuulutada. Olgu kuidas on, aga meile annab see võimaluse kümme päeva ära olla nii, et Kata ja Juhan kaotavad vaid mõne kooli- ja tööpäeva. Juhani üleminek uuele töökohale on planeeritud juuli algusesse, seega on käes üsna viimane võimalus see reis ette võtta.

      Hetkeks, kui Kiievi Borispoli lennujaamas lennukile astume, olen ennast harjutanud tõsiasjaga, et Euroopast Guatemalasse jõudmiseks tuleb ka parimate lennuühenduste puhul arvestada vähemalt kahekümne nelja tunniga. Mulle aga lendamine ei meeldi just nimelt sel põhjusel, et olen lennukisse kinni pandud ja kui tahan, siis välja ei saa. Loodan, et pean üle ookeani lennu vastu. Või mis muud võimalust olekski – maha ju poole pealt nagunii minna ei saa…

      Kõigepealt Kiievist Amsterdami, kus õhtul suure aerobussi pardale astume. Lendame üksteist tundi ja jõuame Mehhiko Citysse. Sama päeva õhtuks! Mina erinevate ajatsoonide vahel lennates kunagi oma kella ei keera, siis on vähemalt üks pidepunkt ajaarvamise osas. Meeltes läheb nagunii aeg sassi, kui õhtu järel saabub kohe jälle õhtu või vastupäeva lennates päike ei tõuse ega tõuse. Vahel tuleb ette ka seda, et maandumisel teatab lendur valju häälega vale kellaaja, mis segadust veelgi suurendab. Kuigi uues ajas ja kohas olles sellest mittekeeramisest suuremat abi ei ole, tean ma vähemalt seda, mis kell kodus on.

      Mehhiko lennuväljal, hoolimata väsimusest ja segadusest ajaarvamise osas, märkame kohe, et oleme sattunud hoopis teistsugusesse maailma. Rahvast on murdu, enamik väikesed, mustajuukselised, pruunisilmsed, tõmmud inimesed. Palav. Lärmi ja sagimist on metsikult ja kuigi ükski maailma suurem lennujaam vaikset äraolemist ei võimalda, on siin avanev pilt ja meeleolu hoopis uutmoodi. Inglise keelt ei räägi peaaegu mitte keegi, kogu asjaajamine käib hispaania keeles. Meie ei oska hispaania keelt sõnagi. Siiski leiame tee läbi vajalikest passikontrollidest järgmise väljalennu väravasse. Aega on paar tundi ja me kasutame seda ebamugavates toolides üksteise otsas tukkumiseks.

      Südaöö paiku maandume Guatemala City Aurora lennuväljal. Lennujaam on väike ja mitte just üleliia moodne, pigem vana, väsinud ja pisut räpane. Tellingud, hunnikutesse kuhjatud ehitusmaterjalid ja ajutised läbipääsud viitamas ümberehitusele.

      Passikontrollis isegi veidi pettun, kui minu Eesti pass ilma mingite emotsioonideta masinast läbi lastakse ja mulle rõõmsalt hispaania keeles midagi – tõenäoliselt head? – soovitakse. Tavaliselt pööratakse riikides, kus Eestit ei teata, mu passi ikka üht- ja teistpidi, otsitakse nimekirjadest, kas sellenimeline riik ikka eksisteerib ja kas tõepoolest tohime siseneda ilma viisata. Siin aga, tsiuh-tsauh, ja tere tulemast! Ehk on see hea enne?

      Kokkuleppe kohaselt peaks meil lennujaamas vastas olema auto koos juhiga, kes meid hotelli transpordib. Kui kohvrite vurinal läbi kiinu-käänuliste kitsaste ajutiste vineerist seintega koridoride õue jõuame, leiavadki me silmad tara taga seisvast inimmassist väikese tõmmu mehikese, kes hoiab käes silti: „Señor Juhan Kahu”. Teretame. Meie oma keeles, tema omas ja kuna sõnadega suhelda ei saa, siis järgime edaspidi žeste, mis juhatavad meid autoni.

      Guatemala City lennujaam asub keset linna. Sõit hotelli kestab vaid veerand tunnikest ja olen üllatunud, nähes kohe enda ümber suurt, tuledes linna. On uhkeid, kõrgeid maju ja sealsamas madalamaid, on poode, kohvikuid, restorane ning suhteliselt palju neoontuledes reklaame. Ühesõnaga, öösel näeb Guatemala City välja nagu üks tavaline suurlinn!

      Ma ei tea, mida ma ootasin. Kuigi nüüd tagantjärele arvan, et minu ootused selle maa suhtes olid oluliselt allpool esmapilgul avanenud reaalsust. Kõik need kurvad numbrid vaesuse, kirjaoskamatuse ja kuritegevuse kohta Guatemalas olid minu kujutluse sellest maast üsna kehvapoolseks kujundanud. Lisaks senised isiklikud kogemused meie mõistes räpasuse ja sooja kliima kooslusest. Vahepeal olin muidugi otsinud teavet Guatemala kohta ja kursis sellega, et internet on täiesti olemas ning ka paljud muud tänapäevased hüved, ent sellest hoolimata olen esiotsa meeldivalt üllatunud, nähes autoakna taga puhtaid linnatänavaid, ilusaid autosid ja hilisele tunnile vaatamata vilgast liiklust. Ka hotell meenutab mistahes omasugust ükskõik kus suurlinnas. Ainult et kõik inimesed ümberringi on süsimustade juustega ja kraadi võrra tumedamad, kui me iga päev oleme harjunud nägema. Nad kõik naeratavad oluliselt rohkem ja on väga sõbralikud. Tekib tunne, nagu nad tõepoolest hooliksid sellest, et me ennast nende juures hästi tunneksime, et meile maitseks nende söök, et me leiaksime parima istekoha restoranis, et me saaksime just sellise kohvi, nagu meile meeldib, ja palju muid sarnaseid pisiasju, mis koos südamliku naeratusega su päeva ilusamaks aitavad muuta.

      Esimesel hommikul, ilmselt tänu reisiväsimusele, on meil õnnestunud magada peaaegu kella kuueni (kodus on siis kell kolm pealelõunal), aga edaspidi enam nii hästi ei lähe. Ammu enne kuut, kui algab hotelli hommikusöök, oleme ärkvel ja tammume näljastena jalalt jalale, et siis kella kukkudes esimestena hommikulauda rünnata. Alates pealelõunast hakkab pilt hägustuma ja umbes kella kuuest räägid ja toimid automaatselt, ise täpselt aru saamata, mis ümberringi toimub. Kell kaheksa kukume voodisse, et hetkega uinuda.

      Sel esimesel Guatemala hommikul saabub meie eest hoolt kandma firma poolt palgatud, väga head inglise keelt kõnelev Ligia. Meil on plaanis otsida endale elukoht, vaadata üle võimalikud koolid Katarina jaoks, Juhanil on mõned töised kohtumised ja oleme varunud ka mõned päevad lihtsalt ringivaatamiseks. Kõik see on eelneva meilivahetuse käigus kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega kirja pandud ning väljatrükk paberil on nii meil kui ka Ligial. Aga mitte ükski asi ei lähe nii, nagu on plaanis ette nähtud.

      „Oh, teate, see kinnisvaraagent ei saa täna hommikul tulla, aga ma leppisin selle asemel kokku kohtumise koolis.”

      Juba kooli poole sõites selgub Ligia elavatest telefonikõnelustest, et ka koolis pole hetkel parim aeg meie vastu võtmiseks, ja nõnda me muudkui sõidame, Ligia muudkui räägib telefoniga ja plaanid muudkui muutuvad.

      Umbes neljandal päeval katkeb Juhanil kannatus. Eelmisel õhtul täiesti kindlalt kokku lepitud kohtumine kell üheksa hommikul Ameerika koolis algab sellega, et istume pool üheksa hotelli ees autosse ja sõidame, sõidame, sõidame. Sel päeval on Guatemalas emadepäev, mis annab töölt vaba päeva kõigile emadele. Ligial on kaksikud tütred ja selleks päevaks on teda tulnud asendama ta nooruke kolleeg, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. Ja kui me oleme juba veerand tundi autoga linnas ringi tiirutanud ja kuulanud meie giidi lakkamatut

Скачать книгу