LITMIR.BIZ

      15. september on Guatemala iseseisvuspäev. Juba nädalapäevi varem on kõikjal autoteede ääres lippude ja muu sümboolikaga kauplejaid. Meiegi ostame endale väikese Guatemala lipu, et see siis kodus uhkelt Eesti lipu ja Ukraina oranži revolutsiooni lipu kõrvale sättida. Laupäeva hommikuks, nädal enne tähtsat päeva, on kogu külarahvas lipuplatsile kokku kutsutud iseseisvuspäeva tähistama. Plaanis on lipu heiskamine hümni saatel, truudusvanne lipule ja ka pisike snäkk. See pole küll meie vabadus, kuid otsustame ikkagi osaleda. Inimesi tuleb mõnekümne ringis, kõik pidulik-pühalikud ja rõõmsad. Need, kes meid juba tunnevad, tutvustavad meid neile, keda me veel ei tunne, ja loomulikult räägime ka meie Eesti vabadusest. Ega kõik sellist riiki nagu Eesti muidugi tea, kuid Venemaad teatakse ja teatakse sedagi, et mingil hetkel seal midagi kokku kukkus ja mõned selle käigus vabaks said. Nüüd igal juhul on maailmas jälle mõned inimesed juures, kes Eestist midagi teavad, ja vahest läheb mõni neist kodus kaardi juurdegi ja uurib, kus kaugel see külm pisike maa asub.

      Siin, Guatemala iseseisvust tähistades, mõtlen ma aga, et polegi kunagi kuulnud, kas Eestis ka iseseisvuspäeval mõni väike külake oma elanikud kokku kutsub, et väljendada austust oma maale. Sest see, mida ma siin näen, ei ole mingi ametlik koosolek, vaid sisemisest vajadusest kantud harras hetk. Kõik laulavad, käsi südamel, hümni, kusjuures Guatemala hümn on üks pikemaid maailmas, kestes peaaegu neli minutit. Hümni saatel heisatakse nende samade inimeste poolt kokkupandud rahade eest soetatud uus, uhke sini-valge, vapil ilutseva vabadusdeklaratsiooni ja quetzal’iga rahvuslipp. Quetzal ehk ketsaal on Guatemala rahvuslind, nagu meil Eestis suitsupääsuke. Peale seda kannab üks laps lausehaaval ette vande lipule, mida kõik üksmeelselt, kaks sõrme vandeks püsti, talle järgi kordavad. Sellega on ametlik osa lõppenud, räägitakse veel veidi juttu ja tavaline laupäev läheb edasi. See kõik ei kestnud tund aegagi ning minu meelest oli see väga ilus ja armas.

      Vabaduse, mille ühe imepisikese tähistamise juures meil oli võimalus viibida, võitis Guatemala 1821. aastal kätte Hispaanialt. Aastal 1542, 32 aastat pärast seda, kui Kolumbus avastas Ameerika, tungisid hispaanlased ka sellele territooriumile, kus täna asub Guatemala. Sel ajal elasid siin maiade järglased. Maiad olid Kesk-Ameerika kõige võimsam rahvas ja pärinesid Kesk-Ameerika kõige kõrgemini arenenud tsivilisatsioonist. On teada, et maiad olid väga osavad arhitektuuris ja matemaatikas. Nende poolt püstitatud võimsaid püramiide ja paleesid saab veel täna Guatemala põhjaosas Tikalis imetleda. Eriti aktuaalseks on aasta 2012 lähenemisel muutunud ka maiade kalender, sest ühe arvamuse kohaselt lõpeb see eelpoolnimetatud aastal ja annab seega palju kõneainet maailmalõpu teemadel. Kõige suurem mõistatus seoses maiadega on aga tänapäevani teadmatus, mis põhjustas selle võimsa kultuuri kokkuvarisemise umbes aastaks 950 pärast Kristust.