LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta punastades.

      Saatuse esimene vaatus

      „Sellesse kanti jääme kõige rohkem kuuks ajaks!” olen endale lubanud, sest meie lähim suurem linn Townsville pole ju muud kui täielik kolgas!

      Mulle on eluaeg suurlinnad meeldinud: kõrghooned, ringilippavad valgekraed, teeäärsetest müügikohtadest kaasahaaratav odav toit – sa tunned iga keharakuga, kuidas linnaelu pulbitseb meeletu kiirusega. Aga mida me näeme Townsville’is? Ükskõik, mis suunast sa keskusest ei sõida, laiuvad paarisaja tuhande elanikuga linnas kümnete kilomeetrite kaupa aedadega väikesed majakesed. Hea küll, see mereäärne kuurortlinn uhkeldab ka imeilusa liivarannaga, mille kõrvale ehitatud asfaltteel saab pikki jalutuskäike teha ja rannakohvikutes cappuccino’t nautida. Kuid ookean ise on sogane, vee temperatuur õhuga peaaegu sama kuum ning linnapilt on pruuniks kõrbenud.

      „Vähemalt ei ole kesklinn turistidega üle ujutatud!” lohutan end, vaadates kell viis õhtupoolikul ringi linna peatänaval, kus kõik ärid on juba suletud.

      „Kas on võimalik, et mitte kusagil kesklinnas ei leidu tasuta wifit?” ei suuda Lana uskuda. Oleme oma sülearvutid välja otsinud ja ilmavõrku leida üritanud juba mitmes kohas nagu kohvikud, pangaesised, raamatukogu – aga ei miskit. Meie arvamus „pärapõrgust” ei parane. Longime edasi, kuni leiame linna peatänavalt ühe internetikohviku, mis õnneks on veel avatud!

      „Te tulete Eestist? Teate, täitsa ausalt, ma kohe ARMASTAN eestlasi!” rõhutab kohviku omanik Sol: pikakasvuline, mustade pikkade lokkidega Küproselt pärit hipimees palmipildiga T-särgis ja vastupandamatult avala naeratusega. Sol näitab käega uksele, mille kohale ta kavatseb teiste keelte kõrvale ka eesti keeles üles riputada „Tere tulemast!”.

      Sõprus ongi sõlmitud. Mul on tunne, nagu oleksime teda tundnud juba aastaid. Tõesti tore tüüp, kuid sel hetkel ei aima ma absoluutselt, et peatselt saab Solist mu edasise elu võtmemängija.

      Sol lubab lahkelt, et me ei pea interneti eest maksma. „Võite mulle vahel mõne ananassi tuua,” pakub ta tõsise näoga. „Mulle meeldib tervislikult toituda. Ja niisugused vahvad tüdrukud nagu teie – te meeldite mulle väga. Palun tehke mulle seda rõõmu ja tulge homme tagasi!”

      Sobib!

      Järgmisel õhtul lubavad teised farmitöölised meid tunni ajal pärast internetipunkti juurest tagasi auto peale korjata. Kell kaheksa õhtul koputame lukus netikohviku uksele. Sol on selle äsja sulgenud, aga oh seda õnne – ta on veel kohal, näeme teda läbi ukseklaasi.

      Pole teada, millal meie kolleegid jälle linna tulevad ja ma tahan ainult valmis kirjutatud meili e-posti lükata! Pärast mõningast uksekloppimist ja kurbade nägude tegemist oleme Soli südame pehmeks saanud. Ta laseb meid sisse, käivitab ühe arvuti ja lubab mul viis minutit netis olla.

      Ruumi tagaosast järgneb Solile veel keegi.

      See on üks väga stiilse ja eksootilise väljanägemisega mees.

      Oma purpursete juuste ja kirevate riietega mõjub ta hipilikult, nagu Soli sõpradest eeldada võikski. Temas on seesama kummaline lumm, millega mind omal ajal india mehed ära võlusid: mulle meeldis vaadata, kuidas nad käituvad, liiguvad, räägivad ja naeratavad. Vaata, aga ära näpi! See teadmine kehtis Indias ja kehtib muidugi ka selle noormehega. Imetlen teda silmanurgast nagu pilti.

      „Tere, mis su nimi on?” küsib ta alustuseks laia naeratuse saatel. „Ah või töötate farmis? Nii tublid! Muide, seal Rolling stone’i külakõrtsis pakutakse väga mõnusat mereandide pitsat,” arendab ta vestlust.

      Ma aina vaatan teda. Millegipärast meenub mulle, kuidas kunagi kohtasin Kariibi mere ääres Guatemalas väikest rahvust, kes liikus tantsusammul. Neis oli painduvust ja graatsiat ja oma kelmikalt metsikute soengutega nägid nad välja, nagu oleks äsja välja astunud filmist „Kariibi mere piraadid”… Ja ka Erwinist – see on noormehe nimi – õhkub seda metsikute merede hõngu ning justkui tantsusammul liikumist. (Nagu peagi selgub, on ta pärit Filipiinidelt, „meil on seitse tuhat saart,” mainib ta. Mis seal imestada!)

      Selgub, et Erwin ootab oma ameeriklasest sõpra Robertit, kes peaks iga hetk naasma. Imelik – me oleme äsja tuttavaks saanud, aga suhtleme nii voolavalt, nagu teaksin Erwinit aastaid. „Näed, ma arvan, et Sol töötab liiga palju ja käin teda seepärast vahel õhtuti toetamas,” seletab ta lõbusalt.

      Pööran pilgu Erwinilt ära ja asun klaviatuuril kiirustades klõbistama, kuulates, kuidas Erwin hoopis Lanaga lobisema hakkab.

      „Mis te nädalavahetusel teete?” uurib Erwin minult kergel toonil, nagu muuseas, niipea, kui ma arvutist vabanen. „Kui teil midagi teha pole, siis homme on linna lähedal saarel täiskuuöö pidu. Tähistame seal sellesama sõbra Roberti peatset ärasõitu. Üürime saarel maja – võite ka ühineda!”

      Kas ta mõtleb kutset tõsiselt… Miks mitte? Lõppude lõpuks selleks reisid ongi: haarata kinni ootamatutest võimalustest, teha asju, mida tavaliselt ei tee, olla avatud uutele väljakutsetele.

      Teen konkreetse sammu ja toksin Erwini numbri oma telefoni. Kui talle kohe tagasi helistan, näeb ta välja nagu kõige õnnelikum inimene maailmas. „Airi?” küsib ta, hääldades nime erinevalt kõigist seni kohatud aussidest täiesti õigesti. Ja toksib selle ka täiesti korrektselt oma telefoni mällu.

      „Kas tahad veel vaniljekokat?” uurin Erwinilt. Senitundmatu margi avastasin ennist toidupoes ja tundub, et talle maitseb see ka. Igatahes oleme äsja mu pudelit sõbralikult jaganud.

      Mul on pea natuke segi ja südames liigutab kummaline tunne. Saanud vastuseks ebamäärase viisaka pealiigutuse, surun Erwinile peaaegu tühja pudeli kätte ja jätame kiirelt head aega. Istume autosse – töökaaslased farmist juba ootavad netikohviku ees! – ja sõidame maale tagasi.

      Miskipärast olen kindel, et Erwinit huvitab tõmmu kaunitar Lana. Ka välimuselt on nad ühte tüüpi: lühikesed ja tumedad. Mina olen blond, heleda põhjamaa nahaga, temast pikem – miks ta peaks mu vastu huvi tundma?

      Nagu tükk hiljem kuuleme, lõõpis Robert meie lahkumise järel Erwini üle tükk aega. Erwin nimelt keeldus kangekaelselt oma tühja vaniljekoka pudelit käest ära panemast. Veel tükk aega hiljem säilitab ta seda taarat kodus kui „esimest kingitust Airilt”.

      Järgmine hommik. Telefonis piiksatab sõnum: „Te võiksite kindlasti, kindlasti tulla peole!” Pole just raske arvata, et miski ei suuda meid sellest eemal hoida. Nädalavahetus tõotab vahelduseks üheülbalisele farmielule värskendavat seiklust!

      Tal on peigmees Aasiast!

      Algul on farmirahvas üliuudishimulik ja tunneb pidevalt huvi, mida vabal ajal teeme või kuhu järgmiseks reisime. Ühel päeval uhkustab Bob isegi, et ta vaatas ekstra atlasest järele, kus Eesti asub.

      Kuid peatselt tekib üks oluline põhjus, miks farmiinimesed minu vastu enam endiselt sõbralikud pole.

      „Ühtki poissi farmi ööbima tuua ei tohi!” hoiatas peremees Colin karmilt kohe esimesel päeval, kui meile kodukorra reegleid tutvustas. Selle üle saame itsitada tükk aega. Mida ta õige mõtleb: et hakkame kohe kohalikke külapoisse ära võluma või?

      Ent ootamatult tekibki mulle austaja. Eks ikka siis, kui sõidame äsja netikohvikust leitud eksootilise filipiinlase Erwini ja ta ameeriklasest sõbra Roberti kutsel linna kõrval asuvale Magneetilisele saarele. Seal teeme tutvust noormeeste sõpradega, kelleks on kirev seltskond linnaametnikest, arhitektidest, kõrtsipidajatest ja sõjaväelastest, ning veedame lõbusalt aega. Minu 80-kraadine Viru Valge kulub seal marjaks ära. Kingime selle Robertile. Ta on Townsville’ist lahkumas, et ühe filipiini tüdrukuga abielluda. Robert ei jõua ära imestada, et viin võib olla 80 kraadi kange! „Lahjendan selle igaks juhuks veega, enne kui proovin,” lubab ta.

      Olles end äsja Eestis piinavatest suhteköidikutest lahti kiskunud, tunnen end mõnusalt muretuna. Diskotame palmide all täiskuuöö peol Erwiniga kõvasti ja pärast

Скачать книгу