LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ka järgmistel päevadel oma töö. Ei ütlekski, et uni eriliselt parem saab, kui endale nädal hiljem mangopuu alla telgi püstitame.

      Arbuusivõtt pole naljaasi

      Elu farmis sarnaneb kauboifilmile: kõik mehed kannavad kauboikaabusid ja naised kas kaabusid või rätte. Nahavähihirmu tõttu on meil mütsita ja lühikestes käistes põllul viibida rangelt keelatud.

      Kell seitse hommikul (või pisut varem, sest kohalike tööliste vahel käib lakkamatu konkurents, kes on kõige varem viksilt postil passimas) istume kümnelise kambaga villisesse ja loksume tolmust kruusateed pidi mõnele põllule. Näiteks ananassilindi juurde, kus päev varem korje pooleli jäi.

      Ananasse kutsutakse „raffideks” ja „smuutideks”. Neid esimesi, karvaseid, raiume paari järsu kinžallihoobiga läbi, võtame tutist kinni ja asetame lindile. Ilma ogadeta ananasse murrame kahe käega mõlemalt poolt vaost. Liigume taimede vahel traktori kõrval põllul järjest edasi, jalas spetsiaalsed tugevast riidest püksid, mis nugateravatel lehtedel nahka kriimustada ei lase.

      Pool kümme on esimene smoko ehk suitsupaus.

      Hüppame villisesse ja kihutame köögi juurde, kus saab pool tundi süüa, kohvitada ja sellises mahus külaklatši, nagu kuulata viitsid (esimese nädala järel enam ei viitsi). Uuesti villisega põllule. Näiteks arbuuside juurde. Need tuleb ükshaaval põllult üles noppida ja asetada lindile, mis arbuusi üles traktorikasti veab.

      Naised pannakse sageli traktori peale lindilt arbuuse vastu võtma. Töö on pingeline (kujutle iga mõne sekundi tagant lindilt kukkuvat pirakat arbuusi, mille peab kiirkorras ja üliettevaatlikult poole keha kõrgusesse kasti asetama). Samas on see kindlasti lihtsam töö kui põllul korjamine. Traktori katuse all pole nii palav, ookeanilt tulev tuulehoog käib paremini läbi, jalas ei pea olema kummikud ja rasked tööriided.

      Kõige vähem meeldivad mulle aga kõrvitsad. Kui arbuus tuleb lihtsalt varre küljest lahti ja tal pole eriti lehti, mille taha koperdada, siis kõrvitsataimed kasvavad päris metsikuks. Helerohelisi pallitümikaid ajame mööda rägastikku taga kiirtempos, sest traktor ei oota. Näpistame tangidega kõrvitsa varre küljest lahti ja vinname hoogsalt lindile. Oi, millised mahlakad villid mul esimese kõrvitsapäeva õhtuks pihus lõhkevad!

      Parem pole ka teine sort, väikese palli suurused valged kõrvitsad. Neid kasvab koos jube palju. Pall tuleb tangidega lahti hammustada ja kotti ajada, seejärel on vaja kotitäis vinnata palava päikese all selga ja tassida konteineri juurde. Veel üks pingutus: tõsta kott kõrge autokasti sisse konteinerisse, kalla tühjaks ning protsess algab otsast.

      Eestlasele tuttavate tomatite ja kurkide korjamine, see on nagu puhkus. Mõlemad kasvavad põllu peal kobarates, nii et neid on lihtne leida ja korjata, magusaid minitomateid samal ajal salaja suhu pistes. Pärast peseme neid vilus katuse all, ise samal ajal mugavalt istudes ja juttu puhudes.

      Ka melonivõtt on naljatöö, lihtsalt jaluta ja nopi lõbusad sigrimigrikirjud pallikesed maast üles.

      Banaane me õnneks ei korja, vahel ainult peseme neid reedestel pärastlõunatel sealsamas varjulises kuuris. Räägitakse, et banaanikobaraid puu küljest lahti lõikudes eraldub puust vedelat plöga, millega saavad kõik riided kokku. Hiigelkobarad on parajalt rasked tõsta, ning mis kõige hullem – kui need lahti lõhkuda, võib seal sees kohata igasuguseid mürgiseid ämblikke, hiiri ja isegi mõnusalt tukkuvaid ja (hiire)kõhutäit seedivaid madusid!

      Samal ajal saan kodust meile, et öösiti on Eestis juba miinus kümme kraadi ja lumi ei tule ega tule… Ma ei suuda ikka veel päriselt uskuda, et tegemist pole tavalise kuupikkuse puhkusega, vaid et ma ei lähegi lähima aasta jooksul kontoritööle tagasi. Ja teate, ma ei igatse oma mugava töötooli ja – auto järele üldse! Miks peakski, kui keha on muutunud tugevaks ja arvutiküür kadumas? Jah, ma olen rahul ja õnnelik. Pidevalt on tunne, nagu oleksin tagasi lapsepõlves Lõuna-Eestis vanaema juures, kus hulga sugulastega hoogtöö korras suviti põllutöid vehkisime teha, lõputute rahulikus tuules sahisevate viljapõldude vahel ja päikese all, semulikus kärarikkas üksmeeles. Õhtuti aga istusime pika laua taga, naersime väsinult ning lasime toidul hea maitsta. Oi, kui hästi maitseb iga söök, kui päev otsa värskes õhus füüsilist tööd teha!

      Lõunaks sõidame villisega köögi juurde tagasi. Töö üks osa on korje ettevalmistamiseks kõikvõimalikus suuruses kastide kokkuvoltimine. Kõige suuremad ja tüütumad on arbuusikastid, kust sisse ja välja hüppamine vajab kõrgeid jalgu. Sisse peab hüppama, et pappkastid puitaluse külge kinni naelutada. Ananassikastid on väiksemad ja mõnusamad: neid voltides saan juba nautida kiirust ja osavust, millega lindilt tuleva papi kastiks voldin. Tasapisi aga muutub seegi rutiiniks.

      Algul paneb mind imestama, kui palju on mu uute kolleegide seas naeru ja laulmist. Hiljem saan aru, et ainult niimoodi jaksad sa teha seda nüri tööd päevast päeva ja aastast aastasse. Ja loomulikult: mida ropemate sõnadega on nali, seda parem. „Sina oled üks tõeline springchicken (tõlkes: peast hull nagu noor kevadkana)!” teatab 63-aastane eluaegne farmitööline Bob. Mehel on tubli õllekõht, meeletult võimsad käelihased ja selline hääl, et ta kommentaarid kuuleb selgelt ka teisele poole põldu ära. – „Sa, Bob, oled ise üks bloody old chuck (kuramuse vana kukk),” põrutab kohe vastu ta teinepool, matsakas maadam Debrah veelgi kõvema häälega. Kõik lõkerdavad. Seda nalja jätkub tükiks ajaks.

      Reedeti on palgapäev. Õhtul kell veerand kuus võib iga tööline võtta peremeeste kapist õlle või karastusjoogi. Istume ja lobiseme, kuni üks meie ülemustest, vägilasemõõtu Steven jagab laiali paberilipakad. See on väljatrükk värskest ülekandest sinu pangakontole. Me kõik teenime kokkulepitud summa nädalas, selles mõttes ju üllatust pole. Kuid, mm-mm, ikkagi on turvaline tunne tööst haigete näppudega õrnalt üle numbreid täis paberi silitada.

      Valus elu

      Esimese farminädala õhtuteks oleme praktiliselt surnud. Linnainimese asi!

      Mu näpud, selg ja muud kehaosad on esimese nädala jooksul nii tundlikud, et näiteks arvutiga trükkida ei suuda ega viitsikski: hea, kui kohe pärast õhtusööki pikali saab visata ja kondid välja sirutada.

      Teisel nädalal töötaksin aga nagu hoopis teises kohas: töö on muidugi täpselt sama, aga pole millegipärast enam nii raske. Keha karastub! Ennäe, ühel päeval saabub hommik, mil kõikvõimalikud seni tundmata lihasgrupid enam ei valutagi! Nalja pärast võrdleme Lanaga käsivarsi – kellel on juba suuremad arbuusilihased? Arbuuside tõstmine ning tuhandete ananasside lõikumine hiiglasliku kinžalliga kasvatab poole kuuga innauidilikud uhked käsivarred.

      Nagu peatselt selgub, on raskel tööl veel üks hea omadus – sa ei jõua enam muretseda asjade pärast nagu ookeani taha maha jäänud katkised suhtepuntrad või pooleli jäänud töö. Õhtuti, kui pärast pikka tööpäeva on kõht täis, tegeleme esmaolulisega. Loeme Austraalia reisiraamatuid ja teeme plaane, kunas ja millises suunas seiklust jätkata.

      Loomulikult teevad tööd ja käivad põllul ka kõik omanikud: perekond Pace’ide pere. Ausalt öeldes on nad hullud töönarkomaanid: ärkavad enne palgalisi, töötavad ka lõuna ajal ja lõpetavad siis, kui töölised on ammugi pillid õhtuks kotti pannud. Igal pühapäeval, mil meie puhkame, korjavad nad põldudelt vilju ja müüvad neid soodsa hinna eest kohalikele suure maantee ääres. Nad on nagu igavesed töömesilased, töötavad koordineeritult ja suhtlevad lõputu muheda heasüdamlikkusega.

      Peagi saame teada ka meie omanike suguvõsa ajaloo. Maltalt pärit Mick Pace saabus Austraaliasse aastal 1923 ning kolis siia Rollingstone’i külasse kolmteist aastat hiljem. Ta kosis naiseks kohaliku raudtee külalistemaja juhataja Annie Beaumonti, kes sünnitas talle kolm poega: Roy, Colini ja Johni. 1957. aastal ostis Mick ära ühe kohaliku valduse, mis on tänaseks laienenud siinkandi suurimaks farmiks.

      Et

Скачать книгу