LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ju lugupeetud tegelased ühiskonnas! Ikka tuleb kõrgstiili kasutada!”

      Aga minu meelest aitab kõrgstiil hämada. Näiteks töötab meie veebisaidi juures arstlikus nõuandes üks günekoloog, kes vastab interneti teel naiste (ja vahel ka meeste) küsimustele. Kuna ta kasutab nii kantseliitset keelt, meditsiinilisi termineid viimseni täis pikitud lauseid, ei saa mitte keegi temast aru. Mis on muidugi täiesti vastupidine sellele, mida me saavutada tahame.

      Jelena eriala ülikoolis oli inglise keel ja ülikoolis ta alguses töötaski, õpetas inglise keelt. Ühel korral käis ta Fullbrighti stipendiumiga ühe semestri Ühendriikides, ja nagu oligi tarvis, hakkas ta hiljem Ameerika õpetamissüsteemi Chişinăus ka juurutama: rohkem sisulist tööd, vähem fakte, vähem reegleid, rohkem vaheeksameid ja koduseid esseid. Aga talle anti viisakalt mõista, et hoidku oma uuendused omale. Kui ülikoolist saadav palk näppude vahel täiesti ära sulas, hakkaski ta eraõpetajaks, kes annab diplomaatidele vene keele eratunde.

      Jelena on ise välja töötanud huvitava meetodi, ta kasutab erinevaid õpikuid läbisegi ja grammatika õpetamiseks laste mängukaarte või lauamänge.

      “Ainult mehaaniliselt korrates saab keele grammatika kätte. Käänded, rektsiooni ja muu.” Ja nii me mängimegi Pokemoni kaartidega, doominot, piltide meeldejätmise mänge ja paljusid muid. Ja kordame samal ajal datelnõi’d, ajamääruseid, verbirektsioone ja muidugi uut sõnavara.

      Jelena teeb tuupimise lihtsaks. Kuid Jelenaga on tore ka – või ongi see ülepea kõige toredam osa üldse? – niisama maast ja ilmast rääkida. Räägime Eestimaast, Venemaast, külmadest ja kalkidest eestlastest, soojadest venelastest ning üleliia poliitilisest Venemaast, Euroopast, Moldovast, emigreerumisest Kanadasse. Sellest viimasest räägivad Moldovas kõik, sest Kanada immigratsiooniprogramm, mis võtab sisserändajaid vastu punktisüsteemi alusel, pakub erinevalt Euroopa Liidust ja USAst emigreerumiseks lihtsat ja selget, läbipaistvat võimalust. Igaüks võib kokku liita punktid hariduse, keelteoskuse, töökogemuse ja muu sellise eest ning arvestada, kas läheb emigratsioonisõelast läbi või ei.

      “Ma olen sellele mõelnud küll, aga ma olen emigreerumiseks liiga vana. Paari aasta pärast ei lähe ma enam Kanada immigratsiooniks seatud vanuselati alt läbi. Ja mul on siin vana ema. Kuhu ma tema jätan? Muidugi võiks tütre hariduse pärast minna, aga praegu on meil siin hea.”

      Jelenal on hea meel mind õpetada, sest Eestis juhtumisi külge jäänud vene keel tuleb mul uduselt, aga teiste ameerika ja poola ja norra õpilastega võrreldes ikka kiiremini meelde. Aasta jagu hiljem ma hakkan ma Komsomolskaja Pravdale ja veebilehele ise vene keeles artikleid kirjutama ja ma palun Jelenal tundide ajal neid toimetada. Aga Jelenat ei rõõmusta see väljavaade:

      “Oi, Maria, otsige endale parem uus õpetaja, minu tunnihind on toimetamise jaoks liiga kõrge!”

      Samas on Jelenal muidugi hea meel kirjutamise kui keeleõppevahendi kasutamise pärast, sest “siin te, Maria, teete ju kõike korraga: süntaksit, käänamist, pööramist ja sõnavara – kõike, mis me õppinud oleme”.

      Jelena ei taha loobuda kasutamast omaloodud metoodikat, õpetada keelt mängude kaudu, piisk piisa haaval. Ta kasseerib selle eest head raha ja õigusega, aga pikapeale leian, et selline keele tükeldamine ei lase mul suurele plaanile keskenduda ega õpitut tegelikult kasutada. Kui mina olen enda üle uhke, et saan vene keeles kirjutada, keelevigadega küll, aga arusaadavalt, siis Jelena taandub minust eemale.

      NJANJA’D JA BABYSITTER’ID

      Moldovasse kolides on meil dilemma: kas eelistada niigi kakskeelsena (inglise ja eesti keeles) üles kasvava lapse hoidjaks vene või moldova inimest? Kas eelistada vene või rumeenia keelt?

      Kumma teie oleksite valinud? Eesti inimest, loomulikult, ei ole kusagilt appi võtta.

      Meie esimene babysitter Diana on pikkade pruunide juustega tumedasilmne noor moldovlanna (väga armunud!), teda tutvustab meile mu mehe töökaaslane päris esimestel Moldovasse kolimise päevadel. Diana räägib inglise keelt ja hoiab lapsukest vaid mõned tunnid paar korda nädalas. Ta on äsja tutvunud internetis ühe itaalia noormehega ja veedab nüüd aega Itaalia-reisi planeerides. Sellepärast me eriti ei imestagi, et ta on hajameelne, jääb igale poole hiljaks ega pane pooli asju tähelegi.

      Et Diana ema on arst, juhatab ta mind muuseas Moldova tervishoiuküsimustesse. Seletab, kust leida kiropraktikut, massööri, homöopaati. Tänu temale tutvun vahva kiropraktikuga – ukraina härrasmehega, kes, ise sirge nagu tikk, aitab mu valutavat selga samuti sirgemaks tõmmata. Kummardame, peopesad päikese poole, ta maarohtude järele haisvas kabinetis päikest (kusjuures arst hoiab mind kaelast nagu käpiknukku!) ja täname Neitsi Maarjat tervise eest. Ta laob jääkülmas kabinetis, kus tuul aknapragude vahelt sisse vuhiseb, mu selgroole Odassast merekaldalt korjatud musti kive, mida ta sealsamas potis keedab. Ja ta kasseerib mult lõbu eest kaks korda rohkem kui moldovlastelt:

      “Teie, Maria, olete välismaalane ja teil on rohkem võimalusi kui kohalikel.”

      Härrasmees ütleb mulle ka, kui palju ta palka saab, aga kuna mu vene keel on veel väga kehva, ei ole ma kindel, kas saan õieti aru. Nelisada leid kuus? Kas see on võimalik?

      Diana näitab mulle kätte ka Chişinău kauplused, et saaksin oma tühja maja sisustada. Ühe esimese asjana ostan kaubamajast tavalise röstri ja Diana on sellest väga vaimustuses:

      “Appi, kui hea masin see on! Mu ema ütleb alati, et tahke leib on palju tervislikum kui pehme. Ja see masin teebki leiva tahkeks!”

      “Üsna odav ka,” kiidan ma. “Sada leid vist ainult,” keerutan masinat käes, et hinnasilti leida.

      “Oi, aga siis me ei saa seda endale osta. Mu ema palk on ainult 300 leid!”

      Mis parata, sellised infokillud teevad mind väga kurvaks. Arsti palk on kolm röstrit!

      Kui Diana paari nädala pärast Itaaliasse kallimale külla põrutab, hingan ma kergendatult, sest mul on tema hajameelsuse pärast tekkinud hirm, et äkki unustab ta näiteks lapse pargipingile!

      Seekord otsustame valida venekeelse hoidja. Mõtleme, et kui kuhugi kolime, on lihtsam leida vene keelt rääkivat njanja’t kui rumeeniakeelset.

      Aleksandra, meie uus lapsehoidja, on noor üliõpilane, õpib Kiievi ülikooli kaugõppes defektoloogiat. Õigemini, kirjutab magistrit. Et iga päev koolis käimise kohustust ei ole, otsib ta tööd. Ükskõik millist. Et ka mina ei saa lubatud tõlketöö tegemist enam kaugemale edasi lükata, otsin mina lapsehoidjat. Kuid muidugi mõista mitte ükskõik millist.

      Aleksandra (isa ukrainlane, ema venelane) on selline sümpaatlik: kärtsoranžide juustega ja piitspeenike. Talvel kannab ta sineliriidest tehtud pikka mantlit – no tõesti kandadeni – ja hiigelsuurt kootud mütsi, mille ääred toetuvad sinelikraele.

      “Mu vanaisa oli Ungaris sõjaväes, temalt selle riide saingi – väga soe!” Mõtlen endamisi, kas Aleksandra vanaisa võis olla see, kes saadeti maha suruma 1956. aasta revolutsiooni. Kuid ma ei ütle midagi.

      Mu lapsukest hoiab ta kokku üheksa kuud. Põhiliselt jalutavad nad pargis. Kui nüüd aus olla, siis koju tulevad nad ainult sööma: ikka hommikul õue, lõunaks koju sööma, pärast sööki jälle õue.

      Mida eluga edasi peale hakata, mõtiskleb Aleksandra tihti. “Doktorantuuri ja tagasi Kiievisse!”, on vastus valmis augusti lõpul, kui ta meid ootamatult maha jätab.

      Lõpuks saabub meile Olga. Kui lühidalt kokku võtta, on prillide, poisipea ja kuldhambaga Olga ideaalne vanaema asendus. 50aastane, hariduselt lasteaiakasvataja, ema, vanaema ja abikaasa. Aktiivne, uudishimulik, õpihimuline, lahtiste kätega väikest kasvu naine. Lasteaias töötamise aegade harjumuse tõttu toob ta lapsele raamatuid, näpunukke ning mälu ja motoorikat arendavaid mänguasju. Me teeme koos lapitekke ja kokkame. Tasapisi võtab ta oma kontrolli alla mu lillepeenrad ja sahtlid-kapid.

      Peagi tekivad väikese poisi kõnesse vene sõnad: tam, zdesj, dai, gde, žuk,

Скачать книгу