Minu Moldova - Marje Aksli

Скачать книгу

Nädalavahetusel on üks tuututav pulmarong teises kinni. Pruutpaarid, kes kaamerasse naeratavad, on viimseni üles löödud. Nende pingutatud naeratus küsib endalt justkui kinnitust: “Ma olen ju õnnelik, olen ju? Mul on kõik täpselt nii nagu kallis välismaa ajakirjas.” Summas viivad peene pihaga printsesskleitidesse ja korralikesse ülikondadesse pigistatud noorpaarid linnaparki vürst Ştefan cel Mare monumendi juurde lilli, kummardades suure valitseja jalge ees. Ştefan cel Mare oli muideks Rumeenia vürsti Vlad Tepeşi kaasaegne ja isegi sugulane. Dracula oli nimelt suure Ştefan cel Mare nõbu.

      Rohkem kui treppidel turnivad rulamehed ilmestab Chişinău suvist tänavapilti protestiv ajakirjanik. Ka meie tänavas on uus kodulinn – chiŞinĂu meie rõõmuks end sisse seadnud kinniteibitud suudega noored vihased ajakirjanikud, kelle plakatid nurisevad tsensuuri pärast ja raadiojaama Antena C suletud talkshow’ Hyde Park pärast. Kuuldavasti oli Hyde Park jah vabameelne ja ka läänemeelsete vaadetega jutusaade, kuid mõnedki diplomaadid nurisesid, et aeg-ajalt ässitati seal ka kaklustele.

      Hilissuvi kestab Moldovas kaua, päikest jagub oktoobrini. Jalutan oma alla aastase lapsega kesklinna suveniiripoodi, kus armsad poemüüjatädid, kes poisi minu sülest kohe enda sülle paluvad, soovitavad lahkelt:

      “Teie vaadake ringi, me hoiame seniks lapsukest.”

      “Oh sa mu miilenki, oh sa mu armsake! Väike poisike, sinisilmadega, armsake! Oh, millised põsekesed! Ah, millised kännukesed!” kudistavad nad last, kes silmitseb võõraid tädisid umbusklikult. Kuid ta talub põsest sikutamisi ja hüpitamisi kannatlikult. Laps süles, ruttab poetädi poe tagaust kinni panema:

      “Tõmbetuul! Kõrvad jäävad lapsel haigeks.”

      “Nüüd on parem,” on tädi rahul, kui astub kaks pikka sammu oletatava tõmbetuule teekonnalt eemale.

      “Ah, ei jää need kõrvad midagi tuulest haigeks! Soe ilm ju!” protesteerin.

      “Teie olete veel noor ema, te ei tea midagi,” ütleb poetädi mulle õpetlikult ja kõnnib lapsega leti taga edasi-tagasi.

      Hoolimata hüperlahkest teenindusest ei osta ma midagi. Olen välja minnes õnnelik, et lapse tagasi sain. Kas nii hakkabki igal pool olema?

      KUTSE PULMA

      Üsna varsti pärast meie Moldovasse kolimist kutsub meid oma pulma Slava, kelle juuraõppejõud mu abikaasa kord oli. Enamik pulmadest peetaksegi sügisel – oma aiast saadud söögikraamiga on see lihtsalt odavam.

      “Kui vana Slava on?” uurin oma mehelt. Ta ei saa väga vana olla, alles paari aasta eest oli ta ju alles ülikoolis.

      “22 vist.”

      Uau, nii noorelt võtab naise! Kuid see vanus on vaid natuke alla tavalist abiellumise iga. Keskmiselt abielluvad Moldovas mehed 25selt ja naised 22 aasta vanuses. Moldova noorpaarid on eesti abiellujatest umbes kolm aastat nooremad.

      Üllatused jätkuvad, kui kutse peale on pulmakohaks märgitud Palatul Respublicii ehk Vabariigi palee! See on meie linnahalli taoline kõle ja poolpime monstrum linna keskel. Slaval on seal pulmapeoks renditud paar suuremat saali ja see on nii noorte abiellujate kohta minu meelest ülikõva tase.

      Paaniliselt kiirustades utsitan pulmapäeval meest koduuksest välja, et kella seitsmeks korralikult kohal olla. Ma ei tea veel, et moldova pulm ei alga kella pealt. Me ei ole Vabariigi palees just kõige esimesed, kuid ühed esimeste seas.

      Midagi just nagu ei toimu veel. Slava ja tema ilus pruut seisavad kõrvuti valge linaga kaetud lauakese taga, millel on likööripudelid, kommid ja lilled. Umbes tunni aja pärast, kui rahvast on kõvasti juurde tulnud, ilmub nende kõrvale piduliku muusika ja plaksutamise saatel üks keskealine abielupaar. Valgest lindist üle õla saab aimu, et nad on pulmas ühed tähtsamad tegelased.

      “Need on nanaši,” sosistab keegi.

      Tunnen ära kohaliku ooperiteatri primadonna – pikakasvulise täidlase naisterahva, kelle tupeeritud tume soeng teeb temast Montserrat Caballé’ teisiku. Nanaši on moldova abielu valvama valitud ristivanemad, kellele pakutakse hiljem esimesena võimalust olla ka abielust sündiva lapsukese ristivanemad. Nanaši, kellest saavad justkui sugulased, on noorpaarile kõikides küsimustes abiks. Nad annavad nõu abielulistes asjades, aga aitavad ka tööd otsida, eluaset soetada ning on muidu nõu ja jõuga saadaval.

      Mida tähtsam on valitud nanaši, seda kergem elu saab noorpaaril olema, sest nanaši on… üks moldova ühiskonna korruptsiooni mootoreid. Sündiv laps saab näiteks isegi kuni 15 paari ristivanemaid. Nii kasvab pere võrgustik, mis saab moldova cumatrism’i” aluseks. Moldovas nimetatakse cumatrism’iks oma pere liikmete, sugulaste ning abielu- ja ristimistseremooniatel pereliikme staatuse saanud inimeste soosimist töökohtade jagamisel.

      Et cumatrism on tõsine korruptsioonihoob, tõendab ka üks Transparency Internationali uurimus “Altkäemaksu andmine Moldova ärielus”, mille järgi on moldovlaste sõnul just ülemuste ja sugulaste surve korruptsiooni peamine põhjus.

      Võtame noorpaari ja nanaši ees looklevasse sappa ning anname üle lauakese klaase kokku lüües üle oma kingituse – ümbriku rahaga. Suure pulmapeo mõte ongi raha kogumine noorpaarile ja ka meil on hea meel, et ei pea kingituse otsimise peale aega raiskama.

      Aga pidu läheb edasi, viiul kääksutab kiiret kurblikku meloodiat ja meie rõõmuks juhatatakse meid tunni aja pärast teise saali pikkade kaetud laudade taha. Kokku on külalisi üle paarisaja, sugulasi on kohale tulnud maalt ja linnast. Ühe ülesmukitud tädiga on kaasas umbes kaheksa-aastane tüdruk, kes on tähtsa sündmuse puhul üleni valgesse riietatud ja kelle nägu ehib täiskasvanud naise meik. Värvitud huuled ja punaseks võõbatud põsed muudavad peomelust hirmunud lapsenäo kohatult rõvedaks.

      Kogu pulmapidu on varem põhjalikult läbi planeeritud ja me oleme hämmastunud, kui kenasti on lavastatud pulmavalss. Õigupoolest ei olegi see pulmavalss, pigem on tegu peene, balleti elementidega tantsuetendusega.

      Ohhetame pealtvaatajatega kaasa.

      Kui me enne öö saabumist kodu poole ruttame, saabuvad mõned külalised alles peole. Lapsehoidja on meile läbi öise Chişinău koos lapsega vastu jalutanud.

      MIDA PAGANAT SIIN PEALE HAKATA?

      Ma ei pea ju tegelikult töötama – laps on alles väike. Aga istuda kaks aastat niisama, käed rüpes? Otsustan, et tahan kindlasti teha midagi moldova naiste heaks.

      Olen äsja emaks saanud ja naiste-laste teemad on mulle tähtsad. Kuidas Moldovas emaks saamisega lood on? Millised on haiglad, kuidas tegeletakse lapseootel naistega?

      Võtan ühendust Eesti ämmaemandate ühingu veebisaidi juhiga ja küsin, kas ta oleks vastu, kui kasutaksime Eesti arstide, psühholoogide ja ämmaemandate tekste siin, Moldovas. Õnneks ei ole Jana sellele vastu.

      Aga millise Moldova mittetulundusühinguga kopereeruda ja kust saada raha? Vaatan internetis Moldova mittetulundusühingute nimekirja ja leian, et pereplaneerijad sobivad mulle kõige paremini. Helistangi ühel pärastlõunal neile ja küsin äärmiselt kehvas vene keeles, et kas olete huvitatud, et ma teen teile veebisaidi ja toon eesti materjale? Anush, kes on pereplaneerimisliidu juht ja kes räägib õnneks ka inglise keelt, on üllatuslikult kohe nõus.

      “Tule kohale, räägime,” kutsub ta hoogsalt ja naerab kuidagi närviliselt.

      (Pärast selgub, et mu mees Keith on Chişinăus kunagi ammu Anushil isegi külas käinud. Nimelt õpetas tema tollane kanada tüdruksõber keeltekeskuses inglise keelt ja sealt Anushi hea inglise keele oskus pärit ongi! Jälle tundub maailm nii väike.)

      Pereplaneerijad pesitsevad rahvarohkel tänaval, just Chişinău keskturu ristmiku lähedal. Nende juurde jõudmiseks tuleb laveerida turukotte kandvate inimeste ja pooleldi kõnniteele pargitud autode vahel.

      Väike kontor asub ühe riidepoe hämaral poolkeldrikorrusel, mille akendest on näha tänaval möödujate jalgu ja turukotte. Neil on vaid üks suurem rohehalliks tapeeditud tuba laudade ja toolidega, kus saab koosolekuid

Скачать книгу