LITMIR.BIZ

      Hakkan aduma oma siinviibimise esimest õppetundi: ole õnnelik selle üle, mis sul on, sest paljudel pole sedagi. Nii lihtne on võtta iseenesestmõistetavalt sooja vett, mõistlikku liikluskorraldust ja näiteks vabadust õppida selleks, kelleks tahad. Nii lihtne on helistada infonumbrile, leidmaks vajamineva ettevõtte kontakti, või kasutada linnakaarti, jõudmaks õigele tänavale. Nii lihtne on pidada loogiliseks ise oma valikute tegemist ja eeldust, et su valikuid enamasti aktsepteeritakse. Ma luban endale, et järgmine kord, kui mul tekkib tahtmine viriseda või hädaldada, mõtlen enne kaks korda, kas see ikka on seda väärt.

      KUIDAS MA NEPAALI KEELT ÕPPIMA HAKKAN

      Pärast hommikusööki peaks ilmuma minu nepaali keele õpetaja Hom. Täpselt kell 9.02 lööb ta mu toa ukse lahti ja seal ta on: kõige ilusam nepaali poiss, keda ma senini näinud olen. Suurte pruunide silmade, peente näojoonte, hurmava naeratuse ja, oh seda imet!, triiksärgiga.

      „Tere, mina olen Hom, su nepaali keele õpetaja,” ütleb ta perfektses inglise keeles.

      „Ee, tere! Mina olen Kaia. Ma ei oodanud, et sa õigel ajal ilmud,” tunnistan. Ja tõden endamisi, et ilmselt ei ole ma võõra meesisiku külastuse jaoks kombekohaselt riides. Mul on seljas pluus, millel pole varrukaid, ja paljad õlad on iseenesestki mõistetavalt tabu.

      Hom puhkeb oma säravvalgete hammaste välkudes laginal naerma: „Ma olen küll nepaallane, aga ma siiski tunnen ka Euroopa kella.” Ta ei lase mu paljastest õlgadest end üldse häirida. Hiljem selgub, et tal on eurooplastega palju kokkupuuteid olnud ja ta on naisi isegi lühikese seelikuga näinud.

      Peale suurepärase välimuse on Hom ka väga sõbralik, viisakas ja – tähelepanu! – kohalikke olusid arvesse võttes ka suhteliselt erudeeritud. Õige pea saab mulle selgeks, et tal on komme iga teise lause järel naerda lõkerdada, mis esialgu küll häirib, kuid pikapeale võtab muigama. Nädala lõpuks suudan juba samamoodi vabalt kaasa naerda naljadele stiilis „ja koer on nepaali keeles – kukkur!”.

      Hom alustab oma õppetundi sellega, et räägib pikalt ja mõnuledes endast, rõhutades muidugi, kui kõrgesse kasti ta kuulub, et mul ei tekiks mingit valearusaama. Nepaalis valitseb endiselt kastisüsteem, kus sünnijärgne kast määrab inimese terve elu. Kuigi seaduse järgi on kastisüsteem juba alates 1963. aastast keelatud, toimib see omal viisil ühiskonnas siiski edasi, eriti vanema põlvkonna jaoks. Endast madalamas kastis olevate inimestega pole lähisuhted, isegi sõprus ja tutvus, heaks kiidetud ning kindlasti ei ole madalamast kastist inimesed kõrgema kasti kodaniku kodus oodatud külalised. Madalamast kastist inimesega suhtlemine võib kaasa tuua kogu suguvõsa üksmeelse hukkamõistu. Kõige madalam kast – niinimetatud kerjustekast – määrab elu lõpuni kerjates leiba teenima. Igasugune tööleminek või näiteks põlluharimisega endale elatise teenimine on nende jaoks juba eos välistatud. Lihtsalt selles kastis kehtivad kirjutamata seadused ei näe seda ette.

      Oma monoloogi lõpuks toonitab Hom oma kõrgesse kasti kuulumist veel korra või paar veendumaks, et ma tõesti asjast õigesti aru saan. Lisaks on Homil ka mobiiltelefon, mis on Nepaali jaoks kõva sõna ja peab arusaadavalt mul jalad nõrgaks võtma. Igaks juhuks annab ta mulle kohe ka oma numbri, et millal iganes ma hätta jään, võin kas või südaöösel talle helistada. Tegelik põhjus on muidugi see, et kuna enamikul pole telefoni ja mobiilile helistamine on kallis, siis on tal oma kommunikatsioonividinast lihtsalt vähe kasu: talle lihtsalt ei helista eriti keegi. Kui aga helistab – näen seda lähema paari nädala jooksul vaid korra –, siis teeb ta eriti pühaliku näo, võtab tähtsa näoga telefoni vastu, kuid on paraku sunnitud tõdema, et levi on halb ja ta ei kuule mitte midagi.