LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ünd inimesena on küps vili,

      sellena ainuline.

      Harjuta, nagu jõuad,

      pühendumist, kaastunnet,

      ja tõelise Teadmuse omandamist.

      Oo, Kabir, sellest näivuseilmast

      välja viib ainus tee:

      tunneta oma hinge

      mis tahes hinna eest.

(Kabir, 15. sajandi India müstik ja poeet)

      Siin raamatus on koos minu kolme Nepaali-aasta lood. Kuigi nende lugude vahepeal olin ma ka Eestis, ei lubanud mu süda siin raamatus Nepaali-maagiat Eestis käimise vahepaladega segada. Eesti on ja jääb mu koduks, kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et ma armastan ja igatsen Nepaali.

      Edasi-tagasi käimine, minemine ja tulemine on olnud minu edasiliikumise ning vaimse arengu hädavajalik osa. Just nendel aastatel ja sel kaugel maal on suuresti toimunud minu tõekspidamiste paikaloksumine ja inimeseks kasvamine. Nepaalis on aega. Aega enda jaoks, aega ennast kuulata, aega kuulata loodust. Kuulata kõiksust. Nepaal on täis kohtumisi. Kohtumisi oluliste inimeste, õpetajate ja sündmustega. Nepaal on olnud kirgas kulgemine täis magusaid hetki ja põletavalt valusaid äratundmisi, et oluline on elada hetkes.

      Mina leidsin Nepaalis kadumaläinud enda. Õppisin olema pöördumatult õnnelik, nautides iga hetke ja selle pakutavat.

      Tänan oma vanemaid, kel on jätkunud jaksu minu minemisi aktsepteerida. Tänan kalleid sõpru, kes on mulle alati kaasa elanud, pikki kirju kirjutanud ja mind tagasi oodanud. Tänan oma õde, kes on palju asjaajamisi minu ära olles enda kanda võtnud. Tänan armsaid inimesi, kes on mul külas käinud ja häid kolleege, kes minu äraoleku ajal tööasjadel silma peal hoidsid.

      Aitäh Kristerile, kes pani mu reisidest kirjutama ja kelle kaudu Epp mu leidis ning ettepaneku raamatut kirjutada tegi. Aitäh Anna-Mariale, kel jätkus kannatust mu ülevoolavaid lauseid mõistlikusse vormi siluda.

      Ja muidugi aitäh Tomile – mu esimesele kriitikule, kelle tunnustus andis mulle julgust see raamat lõpuni kirjutada.

Armastusega,Kaia-KaireAugust 2009

      OTSUS

      Tähtsad otsused sünnivad sageli kummaliselt argistes olukordades. „Midagi on puudu… Ma olen kadunud… Peaksin midagi tegema, aga ei tea, mida… Midagi muutma… Peaksin Eestist ära minema, mu koht ei ole siin…” halan ühel reede õhtul Tallinna kesklinnas.

      „Jajah,” ühmab sõber.

      „No saad aru, ma tahaksin teha midagi teistmoodi, midagi, millel oleks tähendus. Mis tuleks südamest…”

      „Jajah… jah… mhm! Äkki veel ühed õlled?”

      „Oota, sa ei kuula mind ju üldse! Ma räägin, et ma tahaksin teha midagi, mis muudaks maailma. Pean minema kusagile, kus ma leiaksin enda jälle üles ja avastaksin viisi maailma muutmiseks.”

      „Jajah. Mhm, kuule…”

      „Saad sa aru?! Midagi, millel on väärtus. Ma lihtsalt pean siit ära kolima.”

      „Kuule, Kaia, sa oled juba kolm tundi sellest jahunud. Kui sa tahad minna, mine siis, issand küll!”

      Sõber vaatab mind tülpinult. Pööritab siis silmi ja raputab pead, justkui püüdes mõnele iseäranis tüütule lapsele midagi selgeks teha. Jään teda mõtlikult silmitsema. Samal hetkel tabab mind selge teadmine. Ma olen valmis minema!

      Õhtul mõtisklen enne uinumist pikalt. Mul on teooria, et otsused suuremaks minekuks ja tulekuks peavad tekkima mingi murrangu tagajärjel. Olen jõudnud nullpunkti. Töö, karjäär ja raha ei tundu enam peamine, senised unistused paistavad korraga labased, egoistlikud. Illusioonid inimeste suhtes on purunenud või purunemas ning kaduma on hakanud ka kõige olulisem mu elus – mina ise. Tundub, et minu tõelise Mina asemel seisab suuresti teiste kujutluspilt minust ning minu väärtushinnangute kohta täidab üldsuse, selle müstilise meid juhtiva organi heakskiidetu. Hirm muutuda liiga tavaliseks, silmaklappidega ja teistest mitte hoolivaks keskpäraseks pesupulbrireklaami maailmas elavaks tegelaseks on sundinud mind ühelt hullumeelselt teolt teisele. Aastake tagasi läksin õppima meditsiiniõeks, jättes oma senised püüdlused sinnapaika, öeldes lahti endistest karjääri eesmärkidest, hinnates ümber oma inimsuhted ja suhtumise inimestesse. Sellest on veel aga vähe. Vajan radikaalsemat muutust. Midagi, mis võimaldaks mul tegeleda millegi tõeliselt tähendusrikkaga. Tunnen, et pean minema kusagile kaugele, kus keskpärasus mind enam kätte ei saa, kus mul oleks võimalik teha midagi tähtsat. Ükskõik, kui ebaratsionaalne see Eestist vaadates ka ei paista.

      Mu valik langeb vabatahtlikutööle kusagil lastekodus. Millegipärast tundub just see olevat kõige isetum tegevus, mis muudab kas või natukenegi maailma paremaks ja annab mu elule hoopis teistlaadi tähenduse ning sisu.

      Järgmisel hommikul olen varakult jalul. Turistina olen seigelnud nii Indias, Sri Lankal kui Malaisias ja ainuke asi, mida teadsin surmkindlalt juba pärast esimest India reisi, oli see, et sinnakanti pean ma kunagi tagasi minema. Täpne koht oli vaid puudu. Pärast mõningaid nihelemisi, kulmu kortsutamist ning jaburaid vaidlusi oma peas jõudsin järeldusele, et selline mõttetegevus ei anna just märgatavaid tulemusi. Seega toksin netiotsingusse charity, nurse, Asia1. Ja sealt ta tuli – Nepaal.

      Nepaal? Natuke ma juba tean ja natuke loen kiiresti juurde. See on kentsaka kujuga väike Lõuna-Aasias. Eestist napilt kolm korda suurem, paistab see Tiibeti ja India vahel piklikuks venitatud maariba tõelise miniriigina. See on maa, mis on kui jumalate välja valitud – miks muidu asub ta nii kõrgel! Üle 40 % riigist laiub üle 3000 meetri kõrgusel, mis teeb ilma pikema arutelutagi selgeks, et meie „mägedehiiu” Suure Munamäega sealkandis laineid ei löö.

      Mul on minekuga tuli takus. „Krister, kuule, Krister!” helistan heale tuttavale. „Sorry,2 aga mul on jälle midagi vaja. Mul on vaja Aasia pileteid.”

      „Noh, kuhu siis seekord?”

      „Kathmandusse. No see on Nepaalis. Ma ei tea, kuidas sinna kõige lihtsam saada oleks. Mulle tundub, et läbi Delhi vist.”

      Istun, näpp maailmakaardil. Üritan sõrmedega vahemaid mõõta ja näha, kustkaudu oleks kõige parem Nepaalile läheneda. Maailmakaart on imelik asi. Selle peal saab vahemaid vedada nagu vanas heas filmis, stiilis et „siis ma ujusin siit siia ja sealt tänna ja…” Ükski vahemaa ei tundu võimatult pikk. Eriti, kui oled äsja saabunud Malaisiast.

      „Gulf Airil on praegu head pakkumised, ma võin sealt vaadata. Millal sa minna tahad?”

      „Mai alguses.”

      „Ja tagasi? Nädalaks lähed? Või kaheks?”

      „Läheksin pooleks aastaks. Või äkki ei võtakski tagasisõidupiletit.”

      „Ah soo! Tead, vaatame tagasitulekupileti ikka ka. Edasitagasi on ilmselt palju soodsam.”

      Samal ajal kirjutan rahvusvahelisele heategevusorganisatsioonile Global Crossroad. Pealkirjale lisan igaks juhuks „urgent3”, et nad aru saaksid, et ma saabun tõesti kohe varsti. Suurema organisatsiooni kasuks otsustan sel lihtsal põhjusel, et kui nepaallased peaksid osutuma kõrilõikajateks, inimsööjateks või tahavad mind eksootilise valge naisena kusagile haaremisse sokutada, on sellel organisatsioonil vähemalt mingi jälg minust maas ja lähedased saavad mu kannibalide poolt näritud kondid siiski ehk kodumaa mulda matta…

      Rivistan üles sõbrad, õe, vanemad ja jagan kiirkorras ülesandeid. Salaja koostan isegi testamendi. Mul on minekuga ühtäkki väga kiire. Ja ma ei tea, kas ma tulen tagasi.

      KOHALEJÕUDMINE

      Lennureis Aasiasse on alati suur väljakutse. Peale pikkade vahemaade ei ole väga paljudesse kohtadesse otselende ning iga ümberistumine nõuab kõige rohkem 12-tunniseid ooteaegu. Ajal pole siin ju mingit erilist tähtsust.

      Kathmandusse

Скачать книгу