Скачать книгу

kes naudib soojust, käib väljas, saab uusi tuttavaid ja läheb siis koju tagasi. Kuidagi karm on mõelda, et varsti hakkan ma siinsamas Manizaleses tööle ega lähe veel niipea Eestisse…

      Täna hommikul vestleme Immuga, kes on otsustanud festivali lõpuni Manizalesesse jääda – Krista on selleks ajaks juba lahkunud. Vedeleme garaaži sohval, mille oleme mugavalt ukseorva asetanud, et tänaval toimuvat jälgida ja elu-olu üle mõtiskleda. On üleriigilise puhkuse aeg, minul on jäänud tööleminekuni paar päeva. Pedro tuleb ka ligi ja imekülmik tühjeneb tasapisi.

      „Huvitav, mis majad need seal eemal paistavad, need madalad ja punased?” tunneb Immu huvi.

      Pedro teab: „Koolid.”

      „Issand, need kukuvad ju kohe ümber, täiesti kingu peal!”

      „Lapsed kõnnivad käpuli, või on neil üks jalg lühem kui teine… Teistmoodi seal küll liikuda ei saa,” targutan ma sekka.

      „Aga lühikesed on nad siin küll, kõige pikem on mulle rinnuni.”

      „Mulle ka. Kui siin ringi kõnnin, siis olen nagu Gulliver liliputtide maal.”

      „Ja see geeliteema. Ma kohe ei või, noh. Mis värk selle geeliga on? Miks seda nii palju peab pähe valama?”

      „See teeb seksikaks vist nende arvates. Miks sul, Pedro, geeli peas pole? Sa oled ju siin nii kaua elanud küll, et see kultuuriline eripära endale selgeks teha.”

      „No kurat, Immu, kuskilt läheb ikka kultuuri sulandumise piir!”

      Üldine naer.

      „Aga ikkagi, Pedro, mis sulle siin olles meeldima on hakanud ja mis närvidele käib?”

      „Kuidas võtta… Mõned asjad on alguses närvidele käinud ja hiljem meeldima hakanud. Näiteks ei saanud ma inimeste mõnedest iseloomuomadustest aru. Ma ei talu seda, kui armukadedad on siinsed mehed.”

      „No sa oled neilt nüüd kogu lõbu endale röövinud. Gringod lähevad siinsetele naistele ju hästi peale.”

      „Nojah, sedan’d küll,” muigab Pedro. „Okei, aga mis mulle meeldib…? Mm-mm, arepad, teate küll, need maisileivad. Siis muidugi vallenato7. See on Kolumbia põhjarannikult pärit muusikastiil. Kui tahate, näitan pärast, kuidas seda tantsitakse.”

      Vastame Immuga kui ühest suust: „Ei taha!”

      Pedro pettunult: „No Juanest ikka kuulame!” Immu noogutab.

      Halba aimates uurin: „Kes on Juanes? Jälle mingi latiinost tilulilutaja?”

      Immu ja Pedro vaidlevad koos vastu: „Ei, misasja?! Jumala normaalset muusikat teeb, sellist veidi rokilikku. Head sõnad on ka lauludel.”

      Pedro lippab plaadimasina poole, et oma lemmiklaul peale panna. Immu jätkab samal ajal Juanese kiitmist.

      „Vaata, Shakira ja Juanes on mõlemad Kolumbiast, eks ole. Shakira käib mingi Argentiina tüübiga ja on hakanud argentiina aktsendiga hispaania keelt rääkima. Oma Kolumbia päritolu ta hea meelega ei rõhuta. Juanes jällegi on patrioot. Tal on Kolumbia lipu värvides kitarr ja ta armastab oma lauludesse rahvalikke motiive pikkida. Ses mõttes sümpaatne.”

      „Okei, patrioot, ja mis siis?”

      Vahepeal on Pedro laulu peale pannud ja jääme kuulama. Pedro näeb tulist vaeva, et mitte härdalt kaasa laulda.

      „Mõttetu laul,” tunnistan ausalt, olles valmis pahameeletormiks. Seda ei tulegi. Selle asemel ütleb Pedro kõiketeadva näoilmega: „Ave, sulle hakkavad siin veel paljud sellised asjad meeldima, mida sa varem arvatagi ei osanud.”

      See kõlab peaaegu kurjakuulutavalt.

      STAARIDE PARAAD MISSIDE JA GRINGOBÄNDIGA

      Heliriba: Nelly Furtado ft Juanes „Fotograf ía”

      Elu on ikka kummaline. Kõige vähem oleksin oodanud, et esimesel Kolumbias veedetud kuul telesse pääsen.

      Tänavu on feria peaesineja toosama Juanes, kellest mõni päev tagasi garaažiuksel istudes juttu tegime. Otsus teda kuulama minna tuleb üksmeelselt, sest hoolimata minu skepsisest Juanese muusika kvaliteedi suhtes tundub mõte minna Manizalese suurele staadionile kontserdile enam kui meeliköitev.

      Pärast kiiret lõunat (hommikusööki pole me keegi enam kaua saanud, sest ärkame enamasti umbes keskpäeval) ärgitab Pedro meid end valmis panema sõiduks bussijaama Janile vastu. Jan on norrakas, kes elas varem aastaid Manizaleses, kuid otsustas vahepeal rändama minna, et siis korraks jälle feria ajaks „kodumaile” tagasi tulla.

      Istume taksosse ja asume teele. Bussijaam on teises linna otsas. Tee sinna kulgeb mööda siksakilist Santanderi avenüüd ning hiljem läbi räämas kesklinna, mis on täis rääbakil siltidega poode ja tänavamüüjaid, kes parseldavad ükskõik millega, alates mööblist ja autokummidest kuni puuviljade, kommide ja mobiiltelefoni minutiteni välja. Kuulen Pedrolt ja Immult, et mobiiliminutite müümine on kõva äri ja sellega tegelevad pea kõik kaubitsejad mis tahes alalt. See on tavaline, et kui uue kõnepaketi ostmiseks parajasti raha ei ole, siis lähed suvalise tänavakäru juurde ja ostad paarisaja peeso eest minuti kohta ühe telefonikõne. Müüjatel on mobiilid ketiga kaubakäru külge seotud, et mobiiliminuti ostja kogemata koos telefoniga minema ei jalutaks.

      Palun, et takso teeks peatuse, ning astun ühe puuviljakäru juurde, mille kõrval müüja valjult karjudes oma kaupa reklaamib. Ostan mõned mangod, ühe ananassi ning kilo granadille. Tagasi taksosse istudes olen rahul, sest iial pole ükski puuvili nii värskelt lõhnanud kui need eksemplarid, mis mul parasjagu kotis.

      Bussijaamas leiame Jani kiirelt üles, ta eristub oma põhjamaise välimusega ühtlaselt tõmmust massist. Jan on rõõmsailmeline noormees, kes on meid oodates vaikse rahuga juba õlle lahti teinud. Ja nii näen teda terve õhtu vältel – mõtlikult juttu puhumas, õllepudel käes. Tundub, nagu jooks ta kogu aeg sedasama üht Pokkeri õlut, sest ma ei näe teda ühelgi hetkel jooki ostmas. Ilmselt on tema väike üleõlakotike ainult õlledest pungil.

      Suundume Manizalese keskväljakule, kus on kohe-kohe algamas üks feria põhisündmusi – iluduskuningannade rongkäik. Igasugused missivalimised on Kolumbias ülipopulaarsed ja nii olemegi tunnistamas paraadi, mis oma pompöössuses ei jää ilmselt alla iseseisvuspäeva omale, ent praegu on peategelasteks eri maade iluduskuningannad ehk Reinad, nagu neid siin kutsutakse. Rahvas on tõrjutud kõnniteedele ja kaunitarid saabuvad rongkäigule sõjaväelaste käevangus, kes on sülle langenud õnnest ilmselgelt liigutatud. Missid on kohale tulnud peamiselt Ladina-Ameerika riikidest, kuid üllatusega märkan, et rongkäigu lõpus vilksab ka üks heleblond pea, mille all olev sihvakas keha kannab rinnal suurt silti „CANADA”.

      Pärast paari irooniahõngulist nalja missinduse teemal sõidame tagasi kodu lähedale Zona Rosasse, et kohvikus head ilma nautida ja üksteisega paremini tuttavaks saada. Jan käib korraks ära ning naaseb kahe kohaliku kaunitariga, ühel nimeks Jimena ja teisel Susana. Nagu hiljem välja tuleb, on Janil selja taga pisike armuseiklus Jimenaga, kuid samal ajal heidab ka Pedro sellele neiule silma. Üldiselt on kohe selge, et Jimena on tõeline vastassoo tähelepanu magnet. Tal on kaunid veidi asiaatlikud silmad ja pikad mustad juuksed. Susana on Jimena kursusekaaslane Caldase ülikooli bioloogia erialalt ning veidi tõsisem. Mõlemad neiud äratavad minus kohe suurt sümpaatiat, sest neil on hea huumorisoon ja kumbki ei pane pahaks, kui heidan veidi nalja Kolumbia elu-olu üle. Samas saavad nemadki minu üle kõkutada, sest küsin pahatihti asju, mis neile ilmselged või siis kummalised tunduvad. Pärast pooletunnist vestlust otsustavad Susana ja Jimena lahkuda, kuid jätavad mulle oma telefoninumbrid, et tulevikus kokku saada. Olen ühtäkki endale esimesed kolumblastest sõbrannad saanud.

      Veidi hiljem, tagasi kodus, otsustame Juanese kontserdi tarbeks veidi nalja teha. Paneme Pedro, Immu ja Janiga endale ilma ühegi kindla põhjuseta üleni sinised riided selga ning meisterdame kartongist ja tugevast teibist võimsad hääletud muusikariistad, millega rokkareid mängida. Mitte just kõige geniaalsem idee, aga paganama lõbus meelelahutus. Me elame

Скачать книгу


<p>7</p>

Kolumbia folkmuusika, mis pärineb põhjast, Kariibi mere piirkonnast, ja mille puhul on olulised kolm muusikariista: akordion, guacharaca ja väike trumm.