LITMIR.BIZ

      Järgmisel hommikul silmi lahti tehes ei saa ma esiotsa aru, kus olen. Pisikese mõttetöö tulemusel tuvastan, et viibin Immu korteris ja pea valutab talumatult. Olen häiritud, et just päeval, mis tõotab tulla eriti põnev, peab mind truu kaaslasena saatma vastupandamatu soov end kuhugi kerra tõmmata ja kõik kukele saata. Ilmselt on süüdi lennuväsimus.

      Tegelikult on veidi kummaline, et ühes Lõuna-Ameerika suurlinna pisikeses korteris ärkavad üles eestlane Immu, kes on saanud endale elukohaks pealinna Bogotá, eestlanna Krista, kes muidu pesitseb põhjaranniku tööstuslinnas Barranquíllas, ja eestlanna Ave, alles teel oma kodulinna Manizalesesse. Kolumbias elab veel teine Ave, samuti eestlanna ja Bogotá asukas, kes praegu töötab ühes rahvuspargis vabatahtlikuna ning tuleb sealt tagasi kuu aja pärast, koolivaheaja lõpul. Me kõik oleme jõudnud Kolumbiasse üliõpilaste töövahetusprogrammi kaudu inglise keelt õpetama ja olime juba Eestis tuttavad.

      Immu viib mind ja Kristat meie siinoleku kolme päeva jooksul linnatuuridele. Nende käigus selgub, et välimuselt on Bogotá mulle täiesti vastuvõetamatu linn. Eriti keskus, kus inimesed paistavad olevat mitte ainult koledad, vaid ka tahumatud ja tüütud ja kus kõik käib erilise kisa saatel. Tänavad on räpased, kohati lausa haisvad, majad arhitektuurilt hallid ja näotud, suured tondilossid. Nad tekitavad tunde, justkui oleks sind sisse kirjutatud mingisse keskmise väärtusega ulmekasse või mõnda stagnaaja sotsiaalromaani. Valgusfoorid põlevad korrapäraselt korrapäratu liikluse keskel otsekui väikesed majakad, et sa selles kaoses täiesti ära ei eksiks, kuigi pigem ei tehta neist välja ja reageeritakse ainult tuututamise peale. Aga samas, mida teistsugust lootsin ma siit eest leida? Mõttes unustan esmamulje, et vahetu kogemuse najal anda endale aega harjumiseks.

      Keskusest eemale jäävad hoopis teistlaadsed linnapildid. Mõned lausa ilusadki. El Chapinero linnaosa jääb eriti meelde oma veidi Saksa keskaegset arhitektuuri meenutavate majade, suurte parkide ja armsate kohvikutega. Ahmin endasse päevast päeva uusi pilte nagu laps varastatud komme: täiesti ebamusikaalsed tänavamuusikud, ülimalt nukra välimusega kerjused, jumal teab mitmendat korda sama rasva sees küpsetatud pirukate müüjad, minibussid, mis krigisedes ja kiirusrekordeid sooritades käänulisi linnatänavaid pidi mäest üles-alla sõidavad. Ja see vaimustav häälte kakofoonia, mis minust esimesest hetkest alates igasuguse võõristuse röövib – see lakkamatu sumin teeb olemise koduseks ja annab aimu, et olen õiges kohas. Mulle ei meeldi vaikus, vähemalt mitte lakkamatu ja tühi vaikus.

      Ühel hetkel viskame end keset parki pikali, et korraks linnamelust puhata. Paremal kõrgub suur haridus- ja kultuurikeskus Maloka, vasakul kulgeb suur viaduktide rägastik. Sulgen silmad ja koondan veidi segamini läinud mõtteid ja tundmusi. Kas ma tegin ikka õigesti, et siia tulin? Miks ma Eestist kabuhirmus jalga lasin nagu sunnitöövanglast, otsekui keegi, kes tahab endise eluga hüvasti jätta? Kas ma mitte iseendale auku ei kaeva, sest ometi ei suuda ma seda, mis hinges närib, uuel maal lihtsalt minema pühkida? Või siiski…

      PIKK TEE SERPENTIINIDES

      Heliriba: Totó la Momposina „La Verdolaga”

      Eile jõudsin Manizalesesse, oma tulevasse kodulinna. Teekond siia on olnud ränk, vahest isegi kõige rängem teekond üldse minu elus. Aga alustagem algusest.

      Pärast mõnepäevast rahulikku tutvust Kolumbia pealinnaga ongi aeg suunata sammud bussijaama poole, et võtta ette kaheksatunnine sõit Manizalesesse mööda Andide serpentiine. Immu ja Krista on Manizalesesse mineku juba aegsasti oma puhkuseplaanidesse kirjutanud, sest minu näol jõudis kohale üks Tartu-aegsetest „peoloogidest”2. Otsusele lisab kaalu fakt, et olen endale interneti teel Manizaleses maja leidnud, ning täpina i-l ilutseb asjaolu, et iga aasta jaanuari alguses peavad Manizalese elanikud aasta suurimat festivali ehk feriat.

      Nüüd on paras hetk rääkida Pedrost. Pedro võttis minuga e-posti teel ühendust, kui Eestis alles Kolumbiasse sõiduks ettevalmistusi tegin. Ta kirjutas, et oli minust Manizalese-poolses vastuvõtvas organisatsioonis kuulnud, et ka ta ise töötab seal sama programmi alusel ja et tal on välja pakkuda tuba suures majas. Minuga koos hakkaksid elama üks kolumblanna, üks ameeriklanna ja tema. Nimi Pedro viitas latiino juurtele, aga inglise keel oli tal kahtlaselt hea. Ma ei kahelnud aga enam hetkegi tema USA päritolus, kui e-posti lõppu ilmusid julgustavad sõnad: rad rad rad (lühend ingliskeelsest sõnast radical). Sedalaadi väljendusviis oli mulle tuttav ekstreemspordi ajakirjadest. Mõtlesin, et ilmselt on tegu mingisuguse ameerika hulljulge surfpunkariga, kes Kolumbiasse kolides pururikastele vanematele keskmist näppu näitab. Igal juhul olin pakkumisega kohe nõus, lõime interneti vahendusel käed ning sain veel viimase kirja lõppu tunnustavad: rad, Ave, really rad. Yours Pedro (Peter).3

      Bogotás olles jõudis minus tekkida teatavat sorti igatsus uue kodulinna suhtes, tahtsin sinna juba lõpuks kohale jõuda, et pakid maha panna, riideid pesta, tutvuda mõne kohalikuga, kes mind tulnukast omainimeseks teeks. Seega olen õnnelik, kui me lõpuks Immu ja Kristaga Bogotá bussijaamast pärast teatavat segadust bussifirmade paiknemise osas lõpuks piletid kätte saame. Pilet maksab minu arvates liiga palju, tervelt 30 000 peesot, mis Eesti rahas teeb umbes 150 krooni. Olin mõelnud, et kolmanda maailma riigis kehtivad kolmanda maailma hinnad kõigele, kaasa arvatud transpordile. Bussi istudes viha lahtub veidi, sest istmed on mugavad, Krista võtab kotist välja kolm jäätist, väljas paistab päike ja me räägime kolmekesi kõva häälega eesti keeles, tekitades elevust bussis istuvates kolumblastes. Hüvasti, Bogotá! Manizales, siit me tuleme!

      Kolumbia on äärmiselt huvitava geograafilise paiknevusega riik. Seda ääristavad kaks ookeani, Vaikne ja Atlandi. Keskelt lõikavad maa kolmeks Ida-, Lääne- ja Kesk-Kordiljeerid, mis moodustavad osakese suurest Andide mäestikust. Lõunas ja läänes laiuvad tohutud alad täis vihmametsi ning kaugel idas lauskmaad, kus karja kasvatatakse.

      Meie teekond kulgeb üle mägede ning selle vältel sooritame sõna otseses mõttes täispöördeid paremale ja vasakule. Olen serpentiine ka varem näinud, kuid iialgi varem pole need minuga sellist hävitustööd teinud kui selle reisi ajal. Oleks ju terane väita, et ka kuumus mängib kaasa, aga olen varemgi mägedes kuumaga ringi sõitnud ning pole kunagi taolist piina üle elanud.

      Kõigepealt hakkab lihtsalt paha. Siis hakkab väga paha. Siis pean end esimest korda kergendama. Siis hakkab pea ringi käima, silme ees muutub häguseks, nagu oleks minestushoog lähedal. Ühe peatuse ajal saame korraks bussist maha minna, mis minu puhul näeb välja komberdamisena. Vaadake, rahvas, siin ongi see rumal valge välismaalane, kes kolme tunni eest üle bussi praalis ja kõike ümbritsevat iroonianooltega loopis! Ehk maksid mulle mäejumalad kätte? Ausõna, enam ei tee! Lihtsalt tehke nii, et ma ennast uuesti hästi

Скачать книгу