LITMIR.BIZ

Скачать книгу

professori vahele) lugeja sussidesse3.

      Olgu siinkohal ära toodud, mida õigekeelsussõnaraamat nimetatud mõistest „ettevõtja” arvab. Vastus on: üksikisikust ettevõtja. Eesti keele seletav sõnaraamat täpsustab: ettevõtja – ettevõtte omanik ja selle tegevuse organiseerija, kes kannab selle tegevusega seotud riski ning omandab ettevõtjatulu, või üksikisikust ettevõtja; ettevõte – tööjõuga ja tootmisvahenditega varustatud iseseisev majandusüksus, käitis, firma.

      Viimase ehk „firma” osas tuleb rõhutada, et keeleteadlased peavad võimalikuks kasutada mõisteid „ettevõte” ja „firma” samas tähenduses, kusjuures mõistele „firma” antakse ka eritähendus, milleks on ärinimi. Kehtivas õiguskorras tähendab „firma” üksnes ärinime. Tavakasutuses on kõik läbisegi – „firma” tähendab nii äriühingut kui ettevõtet; „ettevõte” tähendab pigem äriühingut, mõnikord ka majandusüksust; äriühingu ja sellele kuuluva ettevõtte vahele üldiselt eristavat joont ei tõmmatagi. Ingliskeelne firm tähendab muu hulgas igasugust ärilist ettevõtet ja ärinimega (business name) pole sel midagi pistmist.

      Küsimus ei ole pelgalt õigus- ja tavakeele konfliktis – erinevalt saavad asjadest aru ka teadlased. Nii on majandus-, sh organisatsiooni- ja juhtimisteadlased lähtunud mõiste „ettevõtja” sisustamisel angloameerika traditsioonist, mis ühtib selle mõiste tavakasutusega Eestis (st füüsilisest isikust ettevõtja); õigusteadlased aga Mandri-Euroopa (täpsemalt germaani õigusperekonna, mille alla Eestis kehtiv õiguskord kuulub) vastavast traditsioonist, mis on selle mõiste tavakasutusega pahuksis. Nii olemegi olukorras, kus majandusteadlased koos ettevõtjate ja teiste tavaliste inimestega ütlevad „ettevõtja” ja mõtlevad selle all füüsilisest isikust ettevõtjat (mitte vältimatult seaduses sätestatud FIE tähenduses), neid kuulav jurist või ka ametnik saab aga aru, et räägitakse nii FIE-st kui äriühingust (või ka ainult äriühingust). Seda, et äriühing on ettevõtja, ei ole võimalik angloameerika mõjutustega maades inimestele selgeks teha.

      Aga kas sellel keelekasutuse teemal targutamisel on ka mingi praktiline tähendus? Autori seisukoht on, et terminites peab olema täpne. Tegelikult võib ühe vääralt mõistetud sõna pärast sattuda trellide taha, arsti ettekirjutusest valesti aru saanud õde võib vale ravimi sissesöötmisega patsiendi teise ilma saata ja kohaliku omavalitsuse üksuse ebatäpselt sõnastatud haldusakti toel võib sündida „arhitektuuripärl”, mis risustab keskkonda sajandeid. „Ettevõtja”, „ettevõtte” ja „firma” keeleline väärkäsitus ja – kasutus nii dramaatilisi tagajärgi kaasa ei too, aga mõningast segadust tekitab see siiski.

      Mõned head tuttavad, kellega autor on pereettevõtluse teemal mõtteid vahetanud, on muu hulgas küsinud: „On see ikka tõsine teema, millega tegeleda?” või „Keda see huvitab, kas üks või teine toode on tehtud tavalise või n-ö pereettevõtte poolt?” Mida rohkem autor teemasse süvenes, seda enam leidis ta selle vägagi tõsise olevat – meil Eestis on see teemana lihtsalt veel uus ja harjumatu.

      Aga jätkame. Autorile kui juristile tuletab „pereettevõtja” esimese asjana meelde, et jutt käib FIE-dest ja peredele kuuluvatest äriühingutest, juhtimisteadlasele ütleb mõiste „pereettevõtja” esimese asjana, et tegemist on ettevõtliku inimesega, kes on oma ettevõtmistesse kaasanud ka oma pere liikmed. Mõistega „pereettevõte” assotsieerub autorile kui juristile FIE-le või perele kuuluvale äriühingule kuuluv majandusüksus, juhtimisteadlasele aga tähendab pereettevõte perele kuuluvat äriühingut. Mõistele „perefirma” ei oskaks ma FIE või äriühingu kontekstis juristina kuidagi reageerida ja arvaks, et keegi on millestki väga valesti aru saanud. Juristile tähendaks „perefirma” pigem perele kuuluvat ärinime (ehk isegi kaubamärgina registreerituna), mida siis nt neile kuuluva äriühingu ärinimena kasutada lubatakse. Juhtimisteadlasena mõiste „firma” autorile peavalu ei valmistaks – tegemist on perele kuuluva äriühinguga.

      Lugeja ei peaks eelkirjeldatust järeldama, et autor ei saa öösiti magada ning vaevleb pidevalt selliste „otsitud” mõiste määratlemise probleemide käes, kuid väita, et probleemi üldse ei ole, tõenäoliselt ei saa.

      Tegelikult on ju küsimus selles, et ühe ühiskonna liikmed võiks kasutada ühtesid ja samu mõisteid ühes ja samas tähenduses – pole just palju tahetud! See aeg, mil me ütlesime Lenin ja mõtlesime (kui mõtlesime) partei ja vastupidi, on ju ometigi möödas …

      Kui seadusandja on mõnele üldlevinud mõistele andnud tavapärasest tähendusest erineva tähenduse, siis on kaks võimalust: 1) seadusandja ütleb seaduse tekstis, et üks või teine õigusmõiste on antud vaid selle seaduse tähenduses (st et ei muuda tavapärast tähendust) või 2) seaduses kasutatavad mõistemääratlused viiakse kooskõlla kirjakeele normiga.

      Ei ole mõistlik sundida kogu ühiskonda kasutama mingeid mõisteid seaduses antud määratluste järgi, kui tavakeeles on samad mõisted kasutusel teistsuguses, kusjuures kirjakeele normile vastavas tähenduses.

      Samas kasutatagu eelkirjeldatud mõisteid argisuhtluses nii, nagu soovitakse, kuid seni kuni mingi vildakas õigusnorm (nt seaduse kujul) kehtib, on õigusriigis kuni vildaka normi õigeks kohendamiseni kombeks kehtivat normi järgida.

      Meedias ja/või tavakõnes püütakse äriühingute liike „juurde tekitada”. Üks levinumaid on käibeterminid „riigiettevõte” ja „riigifirma”. Riigile kuuluvate äriühingute puhul on riik pidanud vajalikuks riigivaraseaduses, selle seaduse mõttes, kasutada erinimetusi (tunnusnimetusi) „riigi äriühing” ja „riigi osalusega äriühing”. Kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluvate äriühingute puhul selliseid erinimetusi pealiskaudsel otsimisel seadustest ei leia, kuid süvenedes saame teada, et kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seaduse tähenduses rõhutatakse samuti kahte erinimetust: omavalitsusüksuse „valitseva mõju all olev” ja „olulise mõju all olev” äriühing (Arumäe 2013).

      Siiski ei muuda osa- või aktsiakapitali kuulumine ja sellest tulenev erinimetus nende äriühingute õiguslikku olemust. Samas ei saa ka öelda, et nende erinimetuste taga ei ole üldse mingit erisust võrreldes n-ö tavaäriühingutega. Riigile ja omavalitsusüksustele kuuluvate äriühingute puhul on õiguslikuks erisuseks juhtimisega seonduv (peamiselt üldkoosoleku ja nõukogu tasand) ehk siis äriühingu valitsemise tasandi õigusküsimused.

      Seaduses sätestatu saab kokku võtta ühte lausesse: ettevõtted kuuluvad käsitletava teema mõttes ettevõtjatele (äriühingutele) ja ettevõtjad omakorda omanikele (vt ka seda iseloomustavat üldistavat joonist).

      Joonis 1. Eesti kehtiva õiguse järgi omaniku, ettevõtja ja ettevõtte suhestumine.

      Raamatus kasutatavad üld- ja põhimõisted

      Raamatute autoritel on võimalus termineid kasutada nii, nagu nad õigeks peavad, nimetades ära, et kasutavad oma raamatus üht või teist mõistet selles või teises tähenduses. Teen seda siinkohal minagi ja lähtun osalt väljakujunenud tavakäsitusest ja – käsitlusest, osalt aga õigustraditsioonist. Seetõttu kasutan teemakohaseid üld- ja põhimõisteid käesolevas raamatus suuremal või vähemal määral alljärgnevalt:

      • Ettevõtja (entrepreneur) – nii nagu äriseadustik (ÄS) sätestab: füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus (FIE), ning seaduses sätestatud äriühing (täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu.

      •  Ettevõte (enterprise) – nii nagu tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) sätestab ja VÕS täpsustab: majandusüksus, mille kaudu isik (ettevõtja – FIE või äriühing) tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud.

      •  Ettevõtlus (entrepreneurship) – tegevus, mille eesmärk on kasumit taotlevate ettevõtjate asutamine,

Скачать книгу