ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Meteoriidiplahvatus paiskas ümbruskonda hulgaliselt kivirahne, mida hilisem jääaeg veelgi kõikjale laiali pillutas. Praegugi kohtame veel Põõsaspea neemel ja Osmussaarel rohkeid rändrahne, valdavalt gneissbretšasid. Ühele võimsamale neist, saare edelarannast vaevu paarisaja meetri kaugusel meres asuvale hiidkivirahnule, on saare kunagised rannarootslastest asukad omistanud meresõitjale saarerahvale igati asjakohase nime Skarvan – lainelõikaja.373
Eestirootsi päritolu teadlane Edvin Lagman märgib, et Osmussaart on esmakordselt mainitud ladinakeelses teekonnakirjelduses itineraaris. Eesti ja Läti alalt pärinevate keskaegsete ürikute väljaanne „Urkundenbuch“ („Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten“) („Liivi-, Eesti- ja Kuramaa seaduseraamat“) dateerib selle haruldase Läänemere purjetamisjuhise aastaga 1251.374 Selles haruldases dokumendis on tollastelt Eesti aladelt teiste hulgas ära märgitud ka Osmussaar – mustvalgel on saare esmase nimevormina kirjas Hothensholm.
Saareelanikud ise kasutasid nime Backen (küngas), samal ajal kui mandrirahvas kutsus saart lihtsalt Holmeniks (laiuks). Saare pärisnime esimene pool tuleb vaieldamatult germaanlaste peajumala Odini nimest, mida kinnitab seegi, et Osmussaare sadamast itta jäävat suhteliselt kõrget neeme kutsuti Odenssteniks (Odini kiviks) ja neeme ennast peeti Odini hauaks. Saare nime teise poole – holm – päritolu suhtes on uurijad üksmeelel, et selle näol on tegemist vormiga sõnast holme (laid, saar; vrd Stockholm, Bornholm), ja kokku saamegi Odini saare või laiu.
Edvin Lagmani oletuste kohaselt on saar saanud oma paganluse aega ulatuva nime ammu enne selle asustamist. Arvatavasti pärineb nimi Odensholm vanema viikingiaja (800–950) meresõitjatelt, sest just sel ajal möödus saarest Venemaale suunduv meretee.375
Samast ajast, 13. sajandi keskpaigast meieni jõudnud ajalooline dokument mainib esmakordselt ka Odensholmi rootslasi. Saare rootsikeelse nimena on kohati kasutusel olnud Uddensholm (udd ’maanina’ ja holm ’saar’) või Odinsholm.376 Rannarootslastele endile oli nende kodusaar ikkagi lihtsalt Odensholm.377 Soome keeleteadlane Lauri Kettunen on saare nime tekkelugu üritanud siduda soome mütoloogiategelase Osmoga. Teise oletusena seostatakse saare nime ahmi ehk kaljukassiga, sest just sel moel (osmu) olevat seda elukat siinmail kutsutud.378 Saare eestikeelne nimi arvataksegi tuletuvat kaljukassi (osmu) nimest.379
Eesti ja Läti alalt pärinevate keskaegsete ürikute kõige täielikum väljaanne (ilmus 1853–1914) kinnitab ammuse meretee olemasolu Läänemerel.
Osmussaare rannarootslastest elanike hingerahu ja vaimset tasakaalu on aegade vältel aidanud hoida 1642. aastast pärit Jeesuse abikirik, Osmussaare kivikabel.
Osmussaare elanikud olid ainult rootsi rahvusest ning neid teati eeskätt kui põliseid kalureid ja aktiivseid hülgekütte. Saare kohaliku nimetusena oli osmussaarlaste ja pakrilaste seas üldnimena käibel mõnikord veel Backan ’küngas, mägi, nõlv’. Apellatiividest tulenevad endanimetused on väga omased mitme saare asukatele, näiteks holmbóman, odensholmbo, ’Osmussaare elanik’.380
Rootsiaegset sadamakohta meenutab ajalooline foto, millel on jäädvustatud Osmussaare lääneranna kunagine randusmispaik Pållandet (Vaiasmaa).
Haapsalus aktiivselt tegutseva rannarootsi muuseumi endise juhataja Alar Schönbergi väitel erinesid osmussaarlased teistest eestirootslastest selle poolest, et nad kasutasid jalanõudena puukottasid. Igivana kombe kohaselt ei peetud saare taluperedes eales kukkesid, kanu ega koeri. Kahtlemata oli keeld seotud purjelaevade „päästmise“ ülitulusa ettevõtmisega, mida rannarootslased vaieldamatult harrastasid. Kukkede kiremine ja koerte klähvimine oleksid kostnud kaugele merele ning purjelaevamehi läheneva ranna eest hoiatanud.
Osmussaarlasi iseloomustas veel üks eripära. Nimelt olid Osmussaare ainsa küla elanikud väga oskuslike meresõitjatena enne Esimest maailmasõda pikka aega ametis kroonulootsidena kõigile laevadele, mis sõitsid Haapsallu või Pärnusse. Sedasama kinnitab ka neljaköiteline autoriteetne väljaanne „История гидрографической службы Российского Флота“ („Vene laevastiku hüdrograafiateenistuse ajalugu“).381 Teatavasti lasus saarelt palgatud kroonulootsidel Vene ajal vääramatu kohustus osutada riigilaevadele mõnda teenust tasuta. Vastutasuna vabastati kohalikku veeala hästi tundvad kogenud laevajuhid muudest koormistest. Lootsitööd pidasid osmussaarlased tulusaks kutsealaks. Näiteks saadi 19. sajandi keskel ühe Haapsalu lootsimise tasuks kaheksa kuni kümme hõberubla. Seda aga juhul, kui jõuti pärale Vormsi ametivendadest varem. Lootsireid Pärnusse tõi meestele seevastu kroonuteenistuse eest üsnagi kopsaka rahasumma – ligi paarkümmend hõberubla. Niisiis on Osmussaarel olnud veel mitmeid alternatiivseid väärtusi saare geoloogiale lisaks. Olulisim neist on saare ülisoodne mereline asend koos kõige sellest tulenevaga.
Maja katusele paigutatud lootsi platformilt nägi saaremees laevade liikumist merel. Oma järjekorra saabudes läks loots võõrale laevale ohutut mereteed juhatama.
1617. aasta 27. veebruaril sõlmisid Venemaa ja Rootsi Stolbovo külas Tihvini lähedal rahulepingu, mille tulemusena tõrjuti Venemaa ligi sajaks aastaks merest eemale ning ta osutus täielikult äralõigatuks ka Läänemerest. Soome laht kujunes aga Rootsi sisemereks. Westfaali rahuga tõusis Rootsi 1648. aastal Läänemere kõige mõjuvõimsamaks ja autoriteetsemaks riigiks, suurendades veelgi oma siinset juhtpositsiooni.
Rootsi võimud pöörasid suurt tähelepanu Läänemere laevateede ohutuse tagamisele. Tänase päevani on säilinud teated selle kohta, et 1648. aastal tegi tollane Eestimaa kuberner ja hilisem riigikantsler krahv Erik Axelsson Oxenstierna ettepaneku ehitada nii Osmussaarele kui ka Naissaarele tulepaak. Samuti on teada, et ühe kõrge ametikandja soovitusel jäid kavandatavate tulepaakide ehitusplaanid sedapuhku teostamata. Põhjuseks asjaolu, et mitte ükski uutest navigatsioonimärkidest tõsiselt huvituv linn polnud valmis nende püstitamiseks raha välja andma.
Varasel uusajal jätkus võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel. Kõige tugevam oli vastastikuste huvide kokkupõrge Vene ja Rootsi riigi vahel. 1689. aastal krooniti Venemaa uueks tsaariks Peeter I. See piiramatu võimuga valitseja tahtis oma maad võimalikult kiiresti majanduslikult, tehniliselt ja kultuuriliselt Euroopale lähendada. Vaevu üheksa aastat hiljem, 1698. aastal soovis Peeter I iga hinna eest hankida Venemaale vaba pääsu Läänemerele.382 Selleks ühines tsaaririik Liivimaa mõisniku ja Rootsi agraarreformide ägeda vastase Johann Reinhold Patkuli vahendusel Rootsi-vaenuliku koalitsiooni
Eesti Päevaleht 2000, 163
LUB I, CCXVI, a.; 42
Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat II. 1950–1954. Stockholm 1955,
Kas tunned maad. Tallinn 1965, 311.
Runö. Ruhnu 650. Ühe vana kultuuri lugu Läänemere saarel. Tallinn 1991, 6.
Käsmu meremuuseumi Toimetised. Nr 7. Käsmu 2008,13.
Kas tunned maad. Tallinn 1965, 311.
Ibid.; 394.
История… Том 1. Санкт-Петербург 1997, 439.
Mägi, Arvo. Eesti rahva ajaraamat. Tallinn 1993, 77.